LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Am Meer Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Heinrich Heine Tõlge J. Tamm Teose kataloogi- või oopusenumber: D957 nr12 Tervikteosest Schwanengesang Das Meer erglänzte weit hinaus im letzten Abendscheine; wir saßen am einsamen Fischerhaus, wir saßen stumm und alleine. Der Nebel stieg, das Wasser schwoll, die Möwe flog hin und wieder; aus deinen Augen liebevoll fielen die Tränen nieder. Ich sah sie fallen auf deine Hand und bin aufs Knie gesunken; ich hab von deiner weißen Hand die Tränen fortgetrunken. Seit jener Stunde verzehrt sich mein Leib, die Seele stirbt vor Sehnen; mich hat das unglücksel'ge Weib vergiftet mit ihren Tränen. Öö ligines… Õhtu eha sees veel helendas merevesi. Seal üksiku kaluri maja ees me olime kahekesi. Läks udusse juba merepind ja kajakas keerles õhus… Sul armuhõõgel tuksus rind, see pisarad silma sul rõhus. Sealt langesid käe peale nad… Su ette ma põlvili heitsin ja sinu käelt need pisarad jõin ära kõik, mis leidsin. Sest ajast mu rammu on raugemas, hing ägab ihademeres. See pisarajook mind purustas, sai mürgiks minu veres. Der Doppelgänger  Teisik Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Heinrich Heine Tõlge J. Tamm Teose kataloogi- või oopusenumber: D957 nr13 Tervikteosest Schwanengesang Still ist die Nacht, es ruhen die Gassen, in diesem Hause wohnte mein Schatz; sie hat schon längst die Stadt verlassen, doch steht noch das Haus auf dem selben Platz. Da steht auch ein Mensch und starrt in die Höhe, und ringt die Hände, vor Schmerzensgewalt; mir graust es, wenn ich sein Antlitz sehe – der Mond zeigt mir meine eigne Gestalt. Du Doppelgänger! du bleicher Geselle! Was äffst du nach mein Liebesleid, das mich gequält auf dieser Stelle, so manche Nacht, in alter Zeit? Öö vaikuses on linn kõik vaga. Seal majas elas mu varandus… Ta linnast ammu on läinud, aga veel maja on endises olekus. Seal seisab ka mees: ta üles vaatab ja ringutab käsi valu sees. Ta nägu – see mulle hirmu saadab: kuuvalgel mu kuju mul seisab ees. Mu teisik kahvatanud palgel, miks osatad mu valu veel, mis muljus mind kuukiirte valgel nii mõnel ööl selsamal teel?