LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

In dem Schatten meiner Locken
Minu lokkis juuste varjus


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Paul Heyse
Tõlge Heli Mattisen
Tervikteosest Spanisches Liederbuch: Weltliche Lieder

II
In dem Schatten meiner Locken
Schlief mir mein Geliebter ein.
Weckich ihn nun auf? – Ach nein!

Sorglich strähltich meine krausen
Locken täglich in der Frühe,
Doch umsonst ist meine Mühe,
Weil die Winde sie zerzausen.
Lockenschatten, Windessausen
Schläferten den Liebsten ein.
Weckich ihn nun auf? – Ach nein!

Hören muß ich, wie ihn gräme,
Daß er schmachtet schon so lange,
Daß ihm Leben gebund nehme
Diese meine braune Wange,
Und er nennt mich seine Schlange,
Und doch schlief er bei mir ein.
Weckich ihn nun auf? – Ach nein!

Minu lokkis juuste varjus
magama mu armsam jäi.
kas ehk ärataks? – oh ei!

Hoolsalt harjan oma krässus
lokke iga päeva hakul,
kuid on asjatu mu vaev,
tuuled ajavad need sassi.
Lokivarjud, tuulepesad
uinutasid armsama.
Kas ehk ärataks? – oh ei!

Kuulma pean, kuis kaebleb ta,
et on igatsuses vaevelnd,
et on võtnud ja siis andnud
elu tallmu tõmmu palg.
Ütleb, et ma tema madu,
aga ikka unne vajub.
Kas ehk ärataks? – oh ei!


Komm, o Tod, von Nacht umgeben
Tule, surm, öökatte varjus


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Emanuel Geibel
Tõlge Heli Mattisen
Tervikteosest Spanisches Liederbuch: Weltliche Lieder

XXIV
Komm, o Tod, von Nacht umgeben,
leise komm zu mir gegangen,
daß die Lust, dich zu umfangen,
nicht zurück mich rufins Leben.

Komm, so wie der Blitz uns rühret,
den der Donner nicht verkündet,
bis er plötzlich sich entzündet
und den Schlag gedoppelt führet.

Also seist du mir gegeben,
plötzlich stillend mein Verlangen,
daß die Lust, dich zu umfangen,
nicht zurück mich rufins Leben.

Tule, surm, öökatte varjus,
vaikselt tule mulle vastu,
et mind sinu rõõmus embus
ellu tagasi ei tooks.

Tule, nagu sähvib pikne,
ilma et sel eelneks äike,
kuni äkki jõudu saades
topeltkärgatuseks paisub.

Seega oled mulle loodud,
vaigistama minu tunge,
et mind sinu rõõmus embus
ellu tagasi ei tooks.


Bedeckt mich mit Blumen
Mind õitega katke


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Emanuel Geibel
Tõlge Heli Mattisen
Tervikteosest Spanisches Liederbuch: Weltliche Lieder

XXVI
Bedeckt mich mit Blumen,
Ich sterbe vor Liebe.
Daß die Luft mit leisem Wehen
nicht den süßen Duft mir entführe,
Bedeckt mich!
Ist ja alles doch dasselbe,
Liebesodem oder Düfte von Blumen.
Von Jasmin und weißen Lilien
sollt ihr hier mein Grab bereiten,
Ich sterbe.
Und befragt ihr mich: Woran?
Sagich: Unter süßen Qualen
Vor Liebe.

Mind õitega katke,
ma suremas armust.
Et leebe tuule vaikne hoog
ei rööviks magusat aroomi,
mind katke!
On ju kõik see üks ja sama,
armupalang või lillede lõhnad.
Valgest liiliast, jasmiinist
mulle kalmuküngas seadke,
mina suren.
Ja kui küsite mult: millest?
Vastan: magusaimas piinas
armust.


Sie blasen zum Abmarsch
Nad kutsuvad teele


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Paul Heyse
Tõlge Heli Mattisen
Tervikteosest Spanisches Liederbuch: Weltliche Lieder

XXVIII
Sie blasen zum Abmarsch,
Lieb Mütterlein.
Mein Liebster muß scheiden
Und läßt mich allein!

Am Himmel die Sterne
Sind kaum noch geflohn,
Da feuert von ferne
Das Fußvolk schon.
Kaum hört er den Ton,
Sein Ränzelein schnürt er,
Von hinnen marschiert er,
Mein Herz hinterdrein.
Mein Liebster muß scheiden
Und läßt mich allein!

Mir ist wie dem Tag,
Dem die Sonne geschwunden.
Mein Trauern nicht mag
So balde gesunden.
Nach nichts ich frag,
Keine Lust mehr heg ich,
Nur Zwiesprach pfleg ich
Mit meiner Pein
Mein Liebster muß scheiden
Und läßt mich allein!

Nad hüüavad marsile,
emake hea.
Mu kallim peab lahkuma,
jätma mind peab!

On siramas tähed
veel taevalael,
kui valanguid kuulda
on kaugusest sealt.
Nüüd kiiruga ranitsa
valmis ta seab
ja eemale marsib,
mu südagi läeb.
Mu kallim peab lahkuma,
jätma mind peab!

Kui käes oleks päev,
mil päike meid jätab.
Mu kurbus ei läe
ka ravides ära.
Mul puudub soov,
ma lõbu ei vaja,
vaid kahekõnet
pean valuga täna
mul kallim peab lahkuma,
jätma mind peab!


Geh, Geliebter, geh jetzt
Lahku, armsam, lahku


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Emanuel Geibel
Tõlge Heli Mattisen
Tervikteosest Spanisches Liederbuch: Weltliche Lieder

XXXIV
Geh, Geliebter, geh jetzt!
Sieh, der Morgen dämmert.

Leute gehen schon durch die Gasse,
Und der Markt wird so belebt,
Daß der Morgen wohl, der blasse,
Schon die weißen Flügel hebt.
Und vor unsern Nachbarn bin ich
Bange, daß du Anstoß giebst:
Denn sie wissen nicht, wie innig
Ich dich liebund du mich liebst.

Drum, Geliebter, geh jetzt!
Sieh, der Morgen dämmert.

Wenn die Sonnam Himmel scheinend
Scheucht vom Feld die Perlen klar,
Muß auch ich die Perle weinend
Lassen, die mein Reichthum war.
Was als Tag den Andern funkelt,
Meinen Augen dünkt es Nacht,
Da die Trennung bang mir dunkelt,
Wenn das Morgenroth erwacht.

Geh, Geliebter, geh jetzt!
Sieh, der Morgen dämmert.

Willst du feste Wurzel fassen,
Liebster, hier an meiner Brust,
Ohne daß der Neider Hassen
Stürmisch uns verstört die Lust;
Willst du, daß zu tausend Malen
Ich wie heut dich sehen mag,
Und dir stets auf Sicht bezahlen
Unsrer Liebe Schuldbetrag:

Geh, Geliebter, geh jetzt!
Sieh, der Morgen dämmert.

Fliehe denn aus meinen Armen!
Denn versäumest du die Zeit,
Möchten für ein kurz Erwarmen
Wir ertauschen langes Leid.
Ist in Fegerfeuersqualen
Doch ein Tag schon auszustehn,
Wenn die Hoffnung fern in Strahlen
Läßt des Himmels Glorie sehn.

Drum, Geliebter, geh jetzt!
Sieh, der Morgen dämmert.

Lahku, armsam, lahku!
Vaata, hommik koidab.

Rahvas juba tänavatel,
turuplatsil vilgas elu,
hommik küll veel kahvatuna
oma tiibu sirutab.
Pelgan, et sa naabrites ehk
pahameele tekitad:
sest ei nemad tea, kui väga
armastan ma sind, sa mind.

Sestap, armsam, lahku!
Vaata, hommik koidab.

Siis, kui päiksesära pühib
hallapärlid põllumaalt,
pean ka mina jätma pärli,
mis mu elu rikkaks teeb.
Teiste jaoks mis päevasära,
minu silmis tundub öö,
lahkumise äng teeb süngeks
koidupuna taevalael.

Lahku, armsam, lahku!
Vaata, hommik koidab.

Kui sul soov on alatiseks
jääda minu rinnale,
et ei kadedate viha
meie rõõmu põrmustaks;
kui sa tahad, et ma sind veel
tuhat korda näha saaks,
ja et oleks ikka valmis
armuvõlga tasuma:

lahku, armsam, lahku!
Vaata, hommik koidab.

Põgene mu käte vahelt!
Sest kui möödas õige aeg,
võib me hetkelisest rõõmust
saada pikk ja raske vaev.
Puhastusetule piinus
päeva vastu peame veel,
kui on kaugel taevapiiril
paistmas helge lootuskiir.

Sestap, armsam, lahku!
Vaata, hommik koidab.