LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Der Genesene an die Hoffnung
Lootuses tervenenu


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Eduard Mörike
Tõlge Vahur Aabrams
Tervikteosest Gedichte von Eduard Mörike

I
Tödtlich graute mir der Morgen:
Doch schon lag mein Haupt, wie süß!
Hoffnung, dir im Schoß verborgen,
bis der Sieg gewonnen hieß.

Opfer brachtich allen Göttern,
Doch vergessen warest du;
Seitwärts von den ewgen Rettern
Sahest du dem Feste zu.

O, vergieb, du Vielgetreue!
Tritt aus deinem Dämmerlicht,
Daß ich dir ins ewig neue,
Mondenhelle Angesicht

Einmal schaue, recht von Herzen,
Wie ein Kind und sonder Harm;
Ach, nur Einmal ohne Schmerzen
schließe mich in deinen Arm!

Hommiku surmahahetust nägin:
ent juba, ah, oli mu pea,
peidus sinu, lootuse rüpes!
Kuni võit oli võidetud.

Ohverdasin kõigile jumalaile,
ent sina läksid meelest;
igaveste päästjate kõrval,
eemalt seirasid peo kulgu.

Oh andesta, truuduserikas!
Astu välja oma videvikust,
et võiksin su igavesti uude
kuukirkasse palgesse

kordki vaadata, südamest,
nagu laps, kurvastamata;
ükski kord, tegemata haiget,
võta mind oma embusse!


Der Tambour
Trummilööja


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Eduard Mörike
Tõlge Vahur Aabrams
Tervikteosest Gedichte von Eduard Mörike

V
Wenn meine Mutter hexen könnt’,
da müßtsie mit dem Regiment,
nach Frankreich, überall mit hin,
und wärdie Marketenderin.

Im Lager wohl um Mitternacht,
wenn Niemand auf ist als die Wacht,
und Alles schnarchet, Roß und Mann,
vor meiner Trommel säß’ ich dann:

Die Trommel müßteine Schüßel sein;
ein warmes Sauerkraut darein;
die Schlegel, Messer und Gabel,
eine lange Wurst mein Sabel,

Mein Tschako wärein Humpen gut,
den füllich mit Burgunderblut.
Und weil es mir an Lichte fehlt,
da scheint der Mond in mein Gezelt:

Scheint er auch auf Franzö’sch herein,
mir fällt doch meine Liebste ein:
ach weh! ach weh! ach weh! weh!
jetzt hat der Spaß ein End’!

Wenn nur meine Mutter hexen könnt’!
Wenn meine Mutter hexen könnt’!

Kui ema mõistaks nõiduda,
liituks ta rügemendiga, tuleks
Prantsusmaale, igale poole,
ja oleks seal markitant.

Laagris kesköisel tunnil,
kui vaid tunnimees on ärkvel,
kõik norskavad, ratsu ja mees,
oma trummi ees istuksin:

Trumm oleks hoopis toidukauss,
ääretasa täis sooja hapukapsast;
trummipulgad oleksid nuga-kahvel,
mõõk vorstivolaskiks moonduks.

Kiiver oleks tubli õllekann,
ääretasa täis burgundi verd;
ja kuna mul valgust napib,
paistaks mu telki taevakuu:

Eks paistku prantsuspäraselt,
siiski meenutab mulle kallikest:
oh häda, oh häda, oh häda!
Nüüd naljaga on lõpp!

Kui ema mõistaks vaid nõiduda!
Kui ema mõistaks nõiduda!


Nimmersatte Liebe
Täitumatu armastus


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Eduard Mörike
Tõlge Vahur Aabrams
Tervikteosest Gedichte von Eduard Mörike

IX
So ist die Lieb’! So ist die Lieb’!
Mit Küßen nicht zu stillen:
Wer ist der Tor und will ein Sieb
Mit eitel Wasser füllen?
Und schöpfst du an die tausend Jahr;
Und küßest ewig, ewig gar,
Du tust ihr nie zu Willen.

Die Lieb’, die Liebhat alle Stund
Neu wunderlich Gelüsten;
Wir bißen uns die Lippen wund,
Da wir uns heute küßten.
Das Mädchen hielt in guter Ruh’,
Wies Lämmlein unterm Messer;
Ihr Auge bat: nur immer zu,
Je weher desto beßer!

So ist die Lieb’, und war auch so,
Wie lang es Liebe giebt,
Und anders war Herr Salomo,
Der Weise, nicht verliebt.

Selline on armastus! Selline!
Suudlustega vaigistamatu:
kes on narr ja tahab sõela
täita tühipalja veega?
Võid ammutada tuhat aastat
ja suudelda igavesti,
iialgi ei tee ta su tahtmist.

Armastusel, sellel on igal tunnil
uued imepärased võlud ja viisid;
hammustasime huuled marraskile
täna teineteist suudeldes.
Tüdruk püsis rahumeeli
nagu talleke noa all,
lunides silmadega: las käia,
mida valusamini, seda parem!

Selline oli ja on armastus,
kuniks armastus on olemas;
vaid Saalomon teisiti sai,
see tark ei armunud eal.


Verborgenheit
Üksindus


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Eduard Mörike
Tõlge Vahur Aabrams
Tervikteosest Gedichte von Eduard Mörike

XII
Laß, o Welt, o laß mich sein!
Locket nicht mit Liebesgaben,
Laßt dies Herz alleine haben
Seine Wonne, seine Pein!

Was ich traure, weiß ich nicht,
Es ist unbekanntes Wehe;
Immerdar durch Tränen sehe
Ich der Sonne liebes Licht.

Oft bin ich mir kaum bewußt,
Und die helle Freude zücket
Durch die Schwere, so mich drücket,
Wonniglich in meiner Brust.

Laß, o Welt, o laß mich sein!
Locket nicht mit Liebesgaben,
Laßt dies Herz alleine haben
Seine Wonne, seine Pein!

Lase mind, maailm, olla nagu olen!
Ärge meelitage armuandidega,
jätke sellele südamele üksi
tema rõõm ja tema valu!

Ei teagi, mida leinan,
tundmatu on see tusk;
läbi pisarate näen aina
päikese kallist valgust.

Vaevalt veel tean ennastki,
puhas rõõm vaid tuksleb,
läbi rängalt rusuva raskuse,
mõnuderohkelt mu põues.

Lase mind, maailm, nagu olen!
Ärge meelitage armuandidega,
jätke sellele südamele üksi
tema rõõm ja tema valu!


Auf einer Wanderung
Rännakul


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Eduard Mörike
Tõlge Vahur Aabrams
Tervikteosest Gedichte von Eduard Mörike

XV
In ein freundliches Städtchen tretich ein,
In den Straßen liegt roter Abendschein.
Aus einem offnen Fenster eben,
Über den reichsten Blumenflor
Hinweg, hört man Goldglockentöne schweben,
Und eine Stimme scheint ein Nachtigallenchor,
Daß die Blüten beben,
Daß die Lüfte leben,
Daß in höherem Rot die Rosen leuchten vor.

Langhielt ich staunend, lustbeklommen.
Wie ich hinaus vors Tor gekommen,
Ich weiß es wahrlich selber nicht.
Ach hier, wie liegt die Welt so licht!
Der Himmel wogt in purpurnem Gewühle,
Rückwärts die Stadt in goldnem Rauch;
Wie rauscht der Erlenbach, wie rauscht im Grund die Mühle,
Ich bin wie trunken, irrgeführt
O Muse, du hast mein Herz berührt
Mit einem Liebeshauch!

Ma saabun sõbralikku linna,
kus õhtupuna valgus laotub tänavail
ja avali aknast, mis lopsaka
lillepuhma kohal,
kostub kuldkellukeste heljuvat kõla.
Ning üks hääl kaigub kui ööbikukoor,
nii et õied vabisevad,
nii et elustub õhk
ning roosid löövad ehataeva paistel punetama.

Kauaks seisatusinimestunult, rõõmust tardudes.
Kuis tagasi väravate juurde jõudsin,
tõesti ei tea.
Ah, kui helge näib siin maailm!
Taevas voogab purpurses möllus,
selja taga on linn kuldses vines.
Kuis vuliseb oja, kuis mühab taamal veski
olen kui joobunud, lummusest haaratud!
Oo, muusa! Mu südant riivas su
armastuse hingus.


Um Mitternacht
Keskööl


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Eduard Mörike
Tõlge Vahur Aabrams
Tervikteosest Gedichte von Eduard Mörike

XIX
Gelassen stieg die Nacht ans Land,
lehnt träumend an der Berge Wand,
ihr Auge sieht die goldne Wage nun
der Zeit in gleichen Schalen stille ruhn;
und kecker rauschen die Quellen hervor,
sie singen der Mutter, der Nacht, ins Ohr
vom Tage,
vom heute gewesenen Tage.

Das uralt alte Schlummerlied,
sie achtets nicht, sie ist es müd’;
ihr klingt des Himmels Bläue süßer noch,
der flüchtgen Stunden gleichgeschwungnes Joch.
Doch immer behalten die Quellen das Wort,
es singen die Wasser im Schlafe noch fort
vom Tage,
vom heute gewesenen Tage.

Tasahilju jõudis kätte öö,
nõjatub unistavalt mägede seinale,
silmad näevad aja kuldset kaalu
puhkamas vaikselt, kausid kohakuti;
ja uhkemalt purskuvad allikajoad,
laulavad emale, ööle, kõrva sisse
päevast,
täna olnud päevast.

Iidset igivana unelaulu,
ta ei märka seda, on sellest väsinud;
taevasinagi kõlab talle sulnimalt,
tormakate tundide ühtviisi raske ike.
Ent alati jääb viimne sõna allikaile,
veed laulavad edasi veel uneski
päevast,
täna olnud päevast.


An die Geliebte
Armastatule


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Eduard Mörike
Tõlge Lelet Hollo
Tervikteosest Gedichte von Eduard Mörike

XXXII
Wenn ich, von deinem Anschaun tief gestillt,
Mich stumm an deinem heilgen Wert vergnüge,
dann hör ich recht die leisen Atemzüge
Des Engels, welcher sich in dir verhüllt.

Und ein erstaunt, ein fragend Lächeln quillt
Auf meinen Mund, ob mich kein Traum betrüge,
Daß nun in dir, zu ewiger Genüge,
Mein kühnster Wunsch, mein einzger, sich erfüllt?

Von Tiefe dann zu Tiefen stürzt mein Sinn,
Ich höre aus der Gottheit nächtger Ferne
Die Quellen des Geschicks melodisch rauschen.

Betäubt kehr ich den Blick nach oben hin,
Zum Himmel aufda lächeln alle Sterne;
Ich kniee, ihrem Lichtgesang zu lauschen.

Kui tardun ma su kohalolu ees,
kui tummalt paitab mind su püha voorus,
siis selgelt kuulen õrnu hingetõmbeid
su südamesse peitund ingleilt.

Ja kerkib üllatunud naeratus mu suule,
just nagu polekski see uni,
et sinus igavese rahu tõotus,
mu julgeimainussoov nüüd täitub.

Mu meel siis sügavikust tõuseb, taas ent langeb,
kui jumalusi kuulen õhtus kauges
seadmas saatuse allika meloodiaid.

Tardunult pööran pilgu üles,
naeratavad tähed taevalaotuses;
põlvitades kuulan nende laulu.


Abschied
Lahkumine


Muusika autor Hugo Wolf
Sõnade autor Eduard Mörike
Tõlge Vahur Aabrams
Tervikteosest Gedichte von Eduard Mörike

LIII
Unangeklopft ein Herr tritt Abends bei mir ein:
Ich habe die Ehr’, Ihr Rezensent zu sein!”
Sofort nimmt er das Licht in die Hand,
besieht lang meinen Schatten an der Wand,
rückt nah und fern: “Nun, lieber junger Mann,
sehn Sie doch gefälligst mal Ihre Nasso von der Seite an!
Sie geben zu, daß das ein Auswuchs is’.”
Das? Alle Wettergewiß!
Ei Hasen! ich dachte nicht,
allmein Lebtage nicht,
daß ich so eine Weltsnase führtim Gesicht!”

Der Mann sprach noch Verschiednes hin und her,
ich weiß, auf meine Ehre, nicht mehr;
meinte vielleicht, ich solltihm beichten.
Zuletzt stand er auf; ich tat ihm leuchten.

Wie wir nun an der Treppe sind,
da gebich ihm, ganz frohgesinnt,
einen kleinen Tritt,
nur so von hinten aufs Gesäße mit
alle Hagel! ward das ein Gerumpel,
ein Gepurzel, ein Gehumpel!
Dergleichen habich nie gesehn,
allmein Lebtage nicht gesehn
einen Menschen so rasch die Trepphinabgehn!

Koputamata siseneb õhtul mu uksest härra:
Mul on au olla teie arvustaja!”
Otsemaid võtab ta kätte küünla,
silmitseb kaua mu varju seinal,
läheneb, kaugeneb: “Nojaa, kulla noormees,
eks vaadake oma nina õige ise külje pealt!
Peate tunnistama, et see on värdjalikult suur.”
See või? Kirevase pihtamuidugi!
Oi põrgut, ma ei arvanud,
mitte ilmaski,
et mu näos on taoline maailmaninamürakas!”

Mees kõneles veel üht ja teist, nii ja naa,
ausõna, ma ei mäletagi enam kõike:
arvas vist, et peaksin talle pihtima.
Viimaks minekule asus; näitasin valgust.

Ja kui trepimademel seisime,
andsin talle rõõmsal meelel
jalaga teele kaasa kerge hoobi,
sedasi otse tagumikku
Välk ja pauk! Mis kolin
ja kukerkuut ja käkaskael!
Ei iial olnud näinud ma taolist,
ei ilmaski,
kuidas inimene nii kähku trepist alla käib!