Der Frühling
Kevad
Muusika autor Kaija Saariaho
Sõnade autor Friedrich Hölderlin
Tõlge Kirke Kangro
Tervikteosest
Tag des Jahrs
Wenn neu das Licht der Erde sich gezeiget,
Von Frühlingsregen glänzt das grüne Thal und munter
Der Blüthen Weiß am hellen Strom hinunter,
Nachdem ein heitrer Tag zu Menschen sich geneiget.
Die Sichtbarkeit gewinnt von hellen Unterschieden,
Der Frühlingshimmel weilt mit seinem Frieden,
Daßungestört der Mensch des Jahres Reiz betrachtet,
Und auf Vollkommenheit des Lebens achtet. |
Kui uuesti end maa peal näitab valgus,
org kevadvihmast sädelema hakkab.
Jõe roheluses valgeid lilli lokkab.
Taas ootab kõiki rõõmsa päeva algus.
On selgelt näha erksat valgust, varju.
Aeglases rahus püsib kevadtaevas.
Eks aasta ilu rahus vaatlema ka meie harju,
et elu täiust tunda igas päevas. |
|
Der Sommer
Suvi
Muusika autor Kaija Saariaho
Sõnade autor Friedrich Hölderlin
Tõlge Kirke Kangro
Tervikteosest
Tag des Jahrs
Die Tage gehn vorbei mit sanffter Lüffte Rauschen,
Wenn mit der Wolke sie der Felder Pracht vertauschen,
Des Thales Ende trifft der Berge Dämmerungen,
Dort, we es Stromes Wellen sich hinabgeschlungen.
Der Wälder Schatten sieht umhergebreitet,
Wo auch der Bach entfernt hinuntergleitet,
Und sichtbar ist der Ferne Bild in Stunden,
Wenn sich der Mensch zu diesem Sinn gefunden. |
Päev päeva järel möödub, õrna tuule saatel,
mis aasa uhkuseks toob pilvi üle taeva.
Mäe videviku-viir on taustaks oru vaatel,
Seal jõevoog vaikselt oma sängi kaevab.
Lai metsamaastik oma varje laotab,
Ka ojake seal taamal voolab alla.
Ja nähtavaks üks kauge pilt end paotab,
kui lased mõtted loodusele valla. |
|
Der Herbst
Sügis
Muusika autor Kaija Saariaho
Sõnade autor Friedrich Hölderlin
Tõlge Kirke Kangro
Tervikteosest
Tag des Jahrs
Das Glänzen der Natur ist höheres Erscheinen,
Wo sich der Tag mit Pracht vollendet,
Wo Früchte sich mit frohem Glanz vereinen.
Das Erdenrund ist so geschmückt, und selten lärmet
Der Schall durchs offne Feld, die Sonne wärmet
Den Tag des Herbstes mild, die Felder stehen
Als eine Aussicht weit, die Lüffte wehen.
Die Zweig’ und Äste durch mit frohem Rauschen,
Wenn schon mit Leere sich die Felder dann vertauschen,
Der ganze Sinn des hellen Bildes lebet
Als wie ein Bild, das goldne Pracht umschwebet. |
On loodusel seal ilmutuslik kuma,
kus lõppev päev suurt rõõmu tunneb endast.
Nüüd aasta jõuab oma täiusele,
hõrk vili kutsub endast küllastuma.
Maa on nii ehitud ja harva kaugelt
mõnd häält võib kuulda põllul. Nõnda raugelt
teeb päike soojaks sügispäeva. Põllud näivad
kui seisvad vaatepildid. Õrnalt käivad
puuraagudes ja okstes tuuled. Põldudele
nüüd kätte jõuab anduda aeg tühjusele.
Eks sellist kirgast vaadet vaatamagi tulda
kui pilti, mida uhkelt raamitud on kulda. |
|
Der Winter
Talv
Muusika autor Kaija Saariaho
Sõnade autor Friedrich Hölderlin
Tõlge Kirke Kangro
Tervikteosest
Tag des Jahrs
Wenn sich der Tag des Jahrs hinabgeneiget
Und rings das Feld mit den Gebirgen schweiget,
So glänzt das Blau des Himmels an den Tagen,
Die wie Gestirn in heitrer Höhe ragen.
Der Wechsel und die Pracht ist minder umgebreitet,
Dort, wo ein Strom hinab mit Eile gleitet,
Der Ruhe Geist ist aber in den Stunden
Der prächtigen Natur mit Tiefigkeit verbunden. |
Käes aasta viimne päev, mis pilgu pöörab alla,
on põllu ümber mäestik vaikusele valla.
Nii taevasina heidab helki päevadesse,
mis tähtedena kerkivad nüüd kõrgustesse.
Ehk vähem vaheldust ja hiilgust pakub maastik hele,
seal, kus vool langeb kiirelt alla nõlvadele.
Kuid nendel hetkedel, mis täis on rahu vaimu,
looduse sügavusest võime saada aimu. |
|
|