LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Le jet d´eau
Purskkaev


Muusika autor Claude Debussy
Sõnade autor Charles Baudelaire , Claude Debussy
Tõlge Mari Visnapuu
Teose kataloogi- või oopusenumber: L64
Tervikteosest Cinq poèmes de Baudelaire

Tes beaux yeux sont las, pauvre amante!
Reste longtemps, sans les rouvrir,
Dans cette pose nonchalante
Où t'a surprise le plaisir.
Dans la cour le jet d'eau qui jase
Et ne se tait ni nuit ni jour,
Entretient doucement l'extase
Où ce soir m'a plongé l'amour.

La gerbe d'eau
qui berce ses mille fleurs,
Que la lune traverse de ses pâleurs,
Tombe comme une averse
De larges pleurs.

Ainsi ton âme qu'incendie
Lclair brûlant des voluptés
Slance, rapide et hardie,
Vers les vastes cieux enchantés.
Puis, elle spanche, mourante,
En un flot de triste langueur,
Qui par une invisible pente
Descend jusqu'au fond de mon coeur.

La gerbe d'eau
qui berce Sses mille fleurs,
Que la lune traverse de ses pâleurs,
Tombe comme une averse
De larges pleurs.

Ô toi, que la nuit rend si belle,
Qu'il m'est doux, penché vers tes seins,
Dcouter la plainte éternelle
Qui sanglote dans les bassins!
Lune, eau sonore, nuit bénie,
Arbres qui frissonnez autour,
Votre pure mélancolie
Est le miroir de mon amour.

La gerbe d'eau
qui berce ses mille fleurs,
Que la lune traverse de ses pâleurs,
Tombe comme une averse
De larges pleurs.
Väsinud on Sinu ilusad silmad, vaene kallim.
Püsi avamata neid veel kaua
Selles rambend äraolekus,
Milles ootamatu ülim õndsus.
Purskkaevu mäng hoovis taamal
Ei vaiki ööl, ei päeval,
Ja hellalt joovastust toidab,
Millesse täna õhtul mu uputas armastus.

Vetevihk
Nagu oma tuhandet õit hällitaks,
Mille läbi kuu kahvatu kuma
Kui suurte pisarate valing
Maha sajab.

Ka sinu hing, tuld võtnud
Iha leegist,
Kõrgustesse sööstab, jõud erk ning heitumatu,
Vastu põhjatuid lummavaid taevaid,
Et siis ammendudes ja lahtudes
Nukra voona
nähtamatut nõlva pidi
Minu südamepõhja valguda

Vetevihk
Nagu oma tuhandet õit hällitaks,
Mille läbi kuu kahvatu kuma
Kui suurte pisarate valing
Maha sajab

Oo sina, kelle nii kauniks teeb öö,
Nii hell on meel, kui hoian pead Su rinnal
Ja kuulen igavest kaebust
Lakkamata vulinat
Kuu, helisev vesi, pühitsetud öö,
Värelemas puud ümberringi-
teie puhas süüta nukrus
On mu armastuse peegliks

Vetevihk
Nagu oma tuhandet õit hällitaks,
Mille läbi kuu kahvatu kuma
Maha sajab
Kui suurte pisarate valing


Recuillement
Leppimine


Muusika autor Claude Debussy
Sõnade autor Charles Baudelaire
Tõlge Mari Visnapuu
Teose kataloogi- või oopusenumber: L64
Tervikteosest Cinq poèmes de Baudelaire

Sois sage, ô ma Douleur, et tiens-toi plus tranquille;
Tu réclamais le Soir: il descend, le voici:
Une atmosphère obscure enveloppe la ville,
Aux uns portant la paix, aux autres le souci.

Pendant que des mortels la multitude vile,
Sous le fouet du Plaisir, ce bourreau sans merci,
Va cueillir des remords dans la fête servile,
Ma Douleur, donne-moi la main; viens par ici,

Loin d'eux. Vois se pencher les défuntes Années,
Sur les balcons du ciel, en robes surannées.
Surgir du fond des eaux le Regret souriant;

Le Soleil moribond s'endormir sous une arche;
Et, comme un long linceul traînant à l'Orient,
Entends, ma chère, entends la douce Nuit qui marche.
Võta ennast kokku, mu Valu, hoia end vaos.
Ise hüüdsid Loojangu; nüüd ta laotub; ta on siin.
Linna mähkiv mustav-pime videvik
ühele toob tröösti, teisele rahutust.

Siis kui ilge surelik pööbel
Mõnu, armutu timuka, piitsa all, orjalikult prallelt
leevendust hingepattudele otsima marsib,
Anna mulle käsi, mu Valu; tule, läheme meie siitkaudu.

Kaugele noist. Vaata, taeva rõdudel,
vanamoodsais rüüdes ammukadunud aastad;
Vetesügavustest Kahetsus naeratav kumab;

Ulmleb hingevaakuv päike võlvi all,
Ning just nagu suriloor, mis Koiduni ulatub,
Kuula, kallis - nii õrn on tulekul Öö.