LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Ständchen Serenaad Muusika autor Richard Strauss Sõnade autor Adolf Friedrich von Schack Tõlge Kadri-Ann Sumera Teose kataloogi- või oopusenumber: TrV149 op17 Tervikteosest Sechs Lieder Mach auf, mach auf, doch leise mein Kind, um keinen vom Schlummer zu wecken. Kaum murmelt der Bach, kaum zittert im Wind ein Blatt an den Büschen und Hecken. Drum leise, mein Mädchen, daß nichts sich regt, nur leise die Hand auf die Klinke gelegt. Mit Tritten, wie Tritte der Elfen so sacht, um über die Blumen zu hüpfen, flieg’ leicht hinaus in die Mondscheinnacht, zu mir in den Garten zu schlüpfen. Rings schlummern die Blüten am rieselnden Bach und duften im Schlaf, nur die Liebe ist wach. Sitz nieder, hier dämmert's geheimnisvoll unter den Lindenbäumen. Die Nachtigall uns zu Häupten soll von unseren Küssen träumen, und die Rose, wenn sie am Morgen erwacht, hoch glühn von den Wonnenschauern der Nacht. Ava uks, ava uks, ent tasa, mu laps, et keegi unest ei ärkaks. Vaevu vuliseb oja, vaevu võbiseb tuules ükski leht põõsastel ja hekkidel. Seepärast tasa, mu neid, et ei liiguks miski muu peale käe, mis vajub tasakesi lingile. Sammudega, mis nii õrnad kui haldjatel üle lillede hüpates, lenda kergelt välja kuupaisteöösse, et minu juurde aeda lipsata. Ümberringi uinuvad õied kohiseva oja ääres ja lõhnavad unes – ainult armastus on ärkvel. Istu maha, on saladuslikult hämar siin pärnapuude all. Ööbik meie peade kohal nähku und me suudlustest, ja kui roos hommikul ärkab, punagu ta hõõguvalt me öistest õndsusevärinaist.