Meine Nächte sind heiser zerschrien
Minu ööd on karjetest kähedad
Muusika autor Paul Hindemith
Sõnade autor Ernst Wilhelm Lotz
Tõlge Heli Mattisen
Teose kataloogi- või oopusenumber: op9
Tervikteosest
3 Gesänge
Meine Nächte sind heiser zerschrien
Eine Wunde, die riß. Ein Mund
zerschneidet gläsernes Weh.
Zum Fenster flackerte ein Schrei herein
voll Sommer, Laub und Herz.
Ein Weinen kam. Und starke Adern drohten.
Ein Gram schwebt immer über unsern Nächten.
Wir zerren an den Decken
und rufen Schlaf. Ein Strom von Blut wellt auf.
Und spült uns hoch, wenn spät der Morgen grünt. |
Minu ööd on karjetest kähedad
On kui haav, mis rebenes. Suu
purustab klaasjat valu.
Aknast väreleb sisse karje
täis suve, lehti, südamevalu.
Nutt pääses valla. Ja sooned on lõhkemas.
Ahastus hõljuma jääb meie ööde kohal.
Me rebime raevukalt tekki
ja hüüame une järele. Veri laintena voogab
Ja uhub meid üles, kuni terendab koidik. |
|
Weltende
Maailmalõpp
Muusika autor Paul Hindemith
Sõnade autor Else Lasker-Schüler
Tõlge Heli Mattisen
Teose kataloogi- või oopusenumber: op9
Tervikteosest
3 Gesänge
Es ist ein Weinen in der Welt,
als ob der liebe Gott gestorben wär,
und der bleierne Schatten, der niederfällt,
lastet grabesschwer.
Komm, wir wollen uns näher verbergen ...
Das Leben liegt in aller Herzen
wie in Särgen.
Du! wir wollen uns tief küssen –
Es pocht eine Sehnsucht an die Welt,
an der wir sterben müssen. |
Nutt maailma on vallanud
kuis oleks surnud armas looja,
ja rusuv vari, mis me peale langeb,
meid rõhub nagu haudplaat.
Nüüd tule, ühes peitu poeme …
Elu on varjul kõikides südameis
otsekui kivis sarkades.
Tule mu kirglikku embusse –
Maailma uksele koputab igatsus,
mis meid teispoolsusse viib. |
|
Aufbruch der Jugend
Nooruse võidukäik
Muusika autor Paul Hindemith
Sõnade autor Ernst Wilhelm Lotz
Tõlge Heli Mattisen
Teose kataloogi- või oopusenumber: op9
Tervikteosest
3 Gesänge
Die flammenden Gärten des Sommers, Winde, tief und voll Samen,
Wolken, dunkel gebogen, und Häuser, zerschnitten vom Licht.
Müdigkeiten, die aus verwüsteten Nächten über uns kamen,
Köstlich gepflegte, verwelkten wie Blumen, die man sich bricht.
Also zu neuen Tagen erstarkt wir spannen die Arme,
Unbegreiflichen Lachens erschüttert, wie Kraft, die sich staut,
Wie Truppenkolonnen, unruhig nach Ruf der Alarme,
Wenn hoch und erwartet der Tag überm Osten blaut.
Grell wehen die Fahnen, wir haben uns heftig entschlossen,
Ein Stoß ging durch uns, Not schrie, wir rollen geschwellt,
Wie Sturmflut haben wir uns in die Straßen der Städte ergossen
Und spülen vorüber die Trümmer zerborstener Welt.
Wir fegen die Macht und stürzen die Throne der Alten,
Vermoderte Kronen bieten wir lachend zu Kauf.
Wir haben die Türen zu wimmernden Kasematten zerspalten
Und stoßen die Tore verruchter Gefängnisse auf.
Nun kommen die Scharen Verbannter, sie strammen die Rücken,
Wir pflanzen Waffen in ihre Hand, die sich fürchterlich krampft,
Von roten Tribünen lodert erzürntes Entzücken,
Und türmt Barrikaden, von glühenden Rufen umdampft.
Beglänzt von Morgen, wir sind die verheißnen Erhellten,
Von jungen Messiaskronen das Haupthaar umzackt,
Aus unsern Stirnen springen leuchtende, neue Welten,
Erfüllung und Künftiges, Tage, sturmüberflaggt! |
Helklevad suvised aiad, tuuled, mis seemneid on täis,
pilved, mis tumedalt kaardus, ja majade valgusehelk.
Väsimus tühjadest öödest, mis vallanud meid,
hoolega hoitud, nüüd närtsinud on nagu nopitud nelk.
Uute päevade poole nüüd sirutame tugevad käed,
arutust naerust vappudes, nagu jõud, mis tulvil rammu,
nagu väekolonn, mis pasunaid kuuldes end teele seab,
kui kaua oodatud päev lõpuks idakaarest saabub.
Nii eredalt lehvivad lipud, me otsus on vankumatu,
meid läbistas sööst, me jõud pääses valla,
me linnade tänavaid läbime mässava tormihooga,
ja puhastustööd teeme rusudes maailma kallal.
Võim vangub me jõu ees ja troonidelt tõukame vanad,
Kõik kõdused kroonid me rõõmuga pakume müügiks.
On lõhutud vangikongide uksed, tee vabadusse on valla,
ja maatasa teeme ka süngete vanglate müürid.
Nüüd tulevad pagulashordid, nad seljad on löönud sirgu,
ka koletu pingega kramplikult relvi on hoidmas käed,
tribüünidel punastel vihane vaimustus virgub,
ja leegina levib, kui barrikaade kuhjavad väed.
Meid hommikukuld on pärjanud, me oleme valguse toojad,
kel noore Messiase kroon kaunistamas pead,
me laubal ilmutamas end on uue ilma loojad,
mis tehtud, tulemas, kõik möllus puhastunud päevad head. |
|
|