Lucia aaria Regnava nel silenzio Vaikuses valitses
1. vaatus, 1. stseen Muusika autor Gaetano Donizetti
Sõnade autor Salvatore Cammarano
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Lucia di Lammermoor
Edgardo, caduto in disgrazia,
è lontano e l’amata Lucia è obbligata a sposare Arturo.
Lei impazzisce, uccide il marito e muore.
Edgardo si trafigge.
Lucia è in Scozia, all’ingresso nel parco di un castello.
Regnava nel silenzio
alta la notte e bruna...
Colpìa la fonte un pallido
raggio di tetra luna...
Quando sommesso gemito
fra l’aure udir si fè:
ed ecco su quel margine
L’ombra mostrarsi a me!
Qual di chi parla muoversi
il labbro suo vedea,
e colla mano esanime
chiamarmi a sè parea.
Stette un momento immobile,
poi ratta dileguò,
e l’onda pria si limpida
di sangue rosseggiò.
Quando rapito in estasi
del più cocente amore,
col favellar del core
mi giura eterna fé:
Gli affanni miei dimentico,
gioia diviene il pianto...
Parmi che a lui d’accanto
si schiuda il ciel per me!
|
Edgardo on langenud ebasoosingusse,
tema armastatu Lucia peab abielluma Arturoga.
Lucia on meeltesegaduses ja tapab Arturo.
Ka Lucia sureb. Edgardo tapab end.
Lucia on Šotimaal, lossipargi väraval.
Vaikuses valitses
öö, mis sügav ja tume...
Tuhmi kiirega allikat riivas
kuupaiste nii kahvatu...
Üks vaoshoitud oie
läbistas õhku kui välk:
Ja ennäe! Kaldaserva peal
üks vari näitas mull’ end!
Keegi liikus, sääl tema
huuli ma nägin,
oma elutu käega
kutsuvat näis mind.
Jäi hetkeks liikumatuks,
seejärel kiirelt hajus
ja laine, mis paistis selgena
muutus punaseks verest.
Kui haaras teda ekstaas,
siis lõõmava kirega
pajatas kõik südamelt,
mull’ lausus igavest truudust:
Oma piinad ma unustan,
rõõmuks muutub nutt...
Näib, et tema kõrval
taevas mulle on avanend!
|
|
Lucia aaria Ardon gli incensi Viirukid põlevad
3. vaatus, 2. stseen Muusika autor Gaetano Donizetti
Sõnade autor Salvatore Cammarano
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Lucia di Lammermoor
Lucia è nella sala del castello in Scozia.
Il dolce suono
mi colpì di sua voce!... Ah, quella voce
m’è qui nel cor discesa!
Edgardo! Io ti son resa;
fuggita io son da’ tuoi nemici... Un gelo
mi serpeggia nel sen...
trema ogni fibra!...
Vacilla il piè!
Presso la fonte meco t’assidi alquanto...
Ahimè! Sorge il tremendo fantasma e ne separa.
Qui ricovriamo, Edgardo, a piè dell’ara...
Sparsa è di rose!
Un’armonia celeste di’, non ascolti?
Ah l’inno suona di nozze?
Il rito per noi, per noi s’appresta!...
Oh me felice!
Oh gioia
che si sente e non si dice!
Ardon gli incensi... splendono
le sacre faci intorno!
Ecco il ministro!... Porgimi
la destra... Oh lieto giorno!
Alfin, son tua, sei mio!
A me ti dona un Dio...
Ogni piacer più grato
mi fa con te diviso...
Del ciel clemente un riso
la vita a noi sarà!
Spargi d’amaro pianto
il mio terrestre velo,
mentre lassù nel cielo
io pregherò per te.
Al giunger tuo soltanto
fia bello il ciel per me!
|
Lucia on lossisaalis Šotimaal.
Ta hääle mahe kõla
mind tabas!... Ah, see hääl
ikka on mul südames!
Edgardo! Olen sinu oma,
su vaenlaste juurest põgenesin... Jäine leek
mul väänleb ussina südames...
väriseb iga närvikeel!...
Kõigub samm.
Allika juures peagi istud mu kõrvale.
Oh häda, tõuseb koletis säält ja taas meid lahutab.
Altari jalamil varjume,
seal kõik täis on puistatud roose.
Taevalik helin, kas sa ei kuulegi?
Ah, kas kõlamas on pulmahümn?...
Riitus me jaoks algab!...
Ah, kui õnnelik olen!
Ah, kui suur on rõõm,
mida võib tunda ja näidata ei saa!
Viirukid põlevad, sära pilluvad
ümberringi pühad tõrvikud!
Preester saabub... Anna mulle
parem käsi... Oh, kui õnnelik päev!
Lõpuks olen sinu ja sina minu oma,
sinu kinkis mulle hea Jumal...
Iga väiksemgi rõõm
sinuga saab jagatud.
Hea taeva õnnistus
meile kogu eluks on kingitud!
Täis puistatud kibedaid pisaraid
on minu maine loor,
seal taevastes üleval
palvetan sinu eest.
Kui jõuad sina mu juurde,
puhkeb taevas mull’ õide!
|
|
|