Figaro kavatiin Se vuol ballare
Krahvihärra
1. vaatus, 2. stseen
Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart
Sõnade autor Lorenzo da Ponte
Tõlge Malle Ruumet
Teose kataloogi- või oopusenumber: KV492
Tervikteosest
Le nozze di Figaro
Al servizio dei conti d’Almaviva, Susanna e Figaro
si sposano nonostante gli intrighi
del padrone e con l’appoggio della padrona.
Se vuol ballare
Signor Contino,
il chitarrino
le suonerò.
Se vuol venire
nella mia scuola
la capriola
le insegnerò.
Saprò... ma piano,
meglio ogni arcano
dissimulando
scoprir potrò!
L'arte schermendo,
l'arte adoprando,
di qua pungendo,
di là scherzando,
tutte le macchine
rovescerò.
Se vuol ballare
Signor Contino,
il chitarrino
le suonerò.
|
Susanna ja Figaro teenivad krahvi ja krahvinnat.
Nad soovivad abielluda, krahvinna soosib abielu,
aga krahv Almaviva tahab võrgutada Susanna.
Krahvihärra,
kui soovite tantsu lüüa,
mängin teile
kitarri mina.
Kui soovite siia
minu kooli tulla õppima,
teid õpetan mina
kenasti kepsutama.
Küll kõik ma teada saan... aga tasa ja targu,
iga saladuse osavalt
paljastada võin ma,
kui trikid panen mängu!
Kord rünnates,
kord kaitstes,
siin hoope jagan,
seal nalja tehes,
pööran kõik ta plaanid
pahupidi mina.
Krahvihärra,
kui soovite tantsu lüüa,
mängin teile
kitarri mina.
|
|
Figaro aaria Non più andrai
piu
Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart
Sõnade autor Lorenzo da Ponte
Tervikteosest
Le nozze di Figaro
Non più andrai, farfallone amoroso,
notte e giorno d'intorno girando;
delle belle turbando il riposo
Narcisetto, Adoncino d'amor.
Non più avrai questi bei pennacchini,
quel cappello leggero e galante,
quella chioma, quell'aria brillante,
quel vermiglio donnesco color.
Tra guerrieri, poffar Bacco!
Gran mustacchi, stretto sacco.
Schioppo in spalla, sciabla al fianco,
collo dritto, muso franco,
un gran casco, o un gran turbante,
molto onor, poco contante,
poco contante, poco contante!
Ed invece del fandango,
una marcia per il fango.
Per montagne, per valloni,
con le nevi e i sollioni.
Al concerto di tromboni,
di bombarde, di cannoni,
che le palle in tutti i tuoni
all'orecchio fan fischiar.
Cherubino alla vittoria:
alla gloria militar.
Cherubino alla vittoria:
alla gloria militar. |
Siis kui lahingu möllus sa oled,
kaovad meelest kõik magusad võlud,
seal on süda sul tulvil neid tundeid,
mis sul meenutab julgust ja au!
Seal on siidised kuued vaid luksus,
seal on lehvivad paelad vaid uhkus,
seal su mõtteid ja võimeid on vaja,
päästa linn päästa rahvas ja maa!
Vile pasun trummipõrin
võitlus kära ragin mürin,
ei sa puhka, ei sa maga,
püks nüüd selga võitlust alga.
Torka hüppa, löö ja lükka
varsti pead sa jooksma traavi
tihti pead hüppama üle kraavi!
Läbi soode võitu tuues
ei saa käia siidist kuues
ei seal aita kaunis kuju,
sõjas tihti metsik tuju,
ei sind oota praetud kuked
kuulid vinguvad vaid uhkelt,
ei sa puhka udusulgis,
ainult nari ootab sind!
Cherubin kui lähed sõtta
näita et sa oled mees!
Toovad vaprad teod sul võitu
siis sind austab terve ilm! |
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tõlge |
Cherubino aaria Non so più cosa son, cosa faccio
Enam ei tea ma, kes olen
1. vaatus, 3. stseen
Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart
Sõnade autor Lorenzo da Ponte
Tõlge Malle Ruumet
Teose kataloogi- või oopusenumber: KV492
Tervikteosest
Le nozze di Figaro
Non so più cosa son, cosa faccio,
or di foco, ora sono di ghiaccio,
ogni donna cangiar di colore,
ogni donna mi fa palpitar.
Solo ai nomi d'amor, di diletto,
mi si turba, mi s'altera il petto
e a parlare mi sforza d'amore
un desio ch'io non posso spiegar.
Parlo d'amor vegliando,
parlo d'amor sognando,
all'acque, all'ombre, ai monti,
ai fiori, all'erbe, ai fonti,
all'eco, all'aria, ai venti,
che il suon de' vani accenti
portano via con sé.
E se non ho chi mi oda,
parlo d'amor con me.
|
Enam ei tea ma, kes olen, mida teen,
kord olen leekides, kord jäävees,
igat naisterahvast vaadates muudan värvi,
iga naine mind värisedes ajab närvi.
Mainides sõna «arm» või «nauding»,
on minus segadus, rind tuikab,
armastusest rääkima mind sunnib salaiha,
ei seletada suuda ma seda.
Räägin armastusest unetuna,
räägin armastusest unedes,
vetele, varjudele, mägedele
lilledele, rohule, allikaile,
kajale, õhule, tuultele,
mis tühjusesse öeldud sõnad
endaga kaasa viivad.
Kui mind ei kuula keegi,
räägin armastusest iseenda seltsis.
|
|
Figaro aaria Non più andrai
Ei enam kekuta
1. vaatus, 8. stseen
Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart
Sõnade autor Lorenzo da Ponte
Tõlge Malle Ruumet
Teose kataloogi- või oopusenumber: KV492
Tervikteosest
Le nozze di Figaro
Figaro. Castello del conte d’Almaviva, nei pressi di Siviglia.
Non più andrai, farfallone amoroso,
notte e giorno d'intorno girando;
delle belle turbando il riposo
Narcisetto, Adoncino d'amor.
Non più avrai questi bei pennacchini,
quel cappello leggero e galante,
quella chioma, quell'aria brillante,
quel vermiglio donnesco color.
Tra guerrieri, poffar Bacco!
Gran mustacchi, stretto sacco.
Schioppo in spalla, sciabla al fianco,
collo dritto, muso franco,
un gran casco, o un gran turbante,
molto onor, poco contante!
Ed invece del fandango,
una marcia per il fango.
Per montagne, per valloni,
con le nevi e i sollioni.
Al concerto di tromboni,
di bombarde, di cannoni,
che le palle in tutti i tuoni
all'orecchio fan fischiar.
Cherubino alla vittoria:
alla gloria militar.
(Partono tutti alla militare.)
|
Figaro. Krahv Almaviva loss Sevilla lähistel.
Ei enam kekuta sa armunud liblikana
öösel ja päeval otsata ringi,
kaunitel daamidel und häirides,
sina, väike Narkissos, armastuse Adonis.
Enam ei kaunista sind kirjud suled,
ega kerglane peen peakate,
ei enam lokke, säravaid silmi
ega naiselikku jumet põskedel.
Lähed sõdalaste sekka, kurat võtaks!
Suuri vuntse näed, pungil kotid seljas,
püss õlal, saabel külje peal,
kael sirge, totter mõttetu nägu,
suur kiiver peas või turban,
rohkesti au sul, ei pennigi raha!
Ja fandango asemel
läbi muda sead marsisamme.
Üle mägede ja orgude,
lumekuhjas, kõrvetava päikse all.
Pasunahüüdel tormad
kahuripommide kontserdile,
kus kuulid kõigis helistikes
kõrvust mööda vihisevad.
Edasi, Cherubino, võidule:
sõjakuulsus sind ootab ees!
(Kõik lahkuvad kõlava sõjaväemarsi saatel.)
|
|
Krahvinna kavatiin Porgi amor
Amor, leevenda veidi
2. vaatus, 1. stseen
Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart
Sõnade autor Lorenzo da Ponte
Tõlge Malle Ruumet
Teose kataloogi- või oopusenumber: KV492
Tervikteosest
Le nozze di Figaro
La contessa lamenta l’infedeltà del suo marito.
Porgi, amor, qualche ristoro
al mio duolo, a' miei sospir.
O mi rendi il mio tesoro,
o mi lascia almen morir.
|
Krahvinna kaebab oma abikaasa truudusetuse üle.
Amor, leevenda veidi
mu valu ja ohkeid.
Anna mull’ tagasi armsam
või mind surmavalda saada.
|
|
Cherubino kantsoon Voi che sapete
Naised, te teate ju
2. vaatus, 2. stseen
Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart
Sõnade autor Lorenzo da Ponte
Tõlge Malle Ruumet
Teose kataloogi- või oopusenumber: KV492
Tervikteosest
Le nozze di Figaro
Susanna insiste che Cherubino canti la canzone
che ha scritto per la contessa
Voi che sapete
che cosa è amor,
donne, vedete
s'io l'ho nel cor.
Quello ch'io provo
vi ridirò,
è per me nuovo,
capir nol so.
Sento un affetto
pien di desir,
ch'ora è diletto,
ch'ora è martir.
Gelo e poi sento
l'alma avvampar,
e in un momento
torno a gelar.
Ricerco un bene
fuori di me,
non so chi'l tiene,
non so cos'è.
Sospiro e gemo
senza voler,
palpito e tremo
senza saper.
Non trovo pace
notte né dì,
ma pur mi piace
languir così.
Voi che sapete
che cosa è amor,
donne, vedete
s'io l'ho nel cor.
|
Susanna sunnib Cherubinot laulma laulu,
mille kirjutas krahvinnale.
Naised, te teate ju,
misasi on armastus,
näete siis nüüd,
see ongi mu südames.
Räägin teile,
mida tunnen,
see tunne on uus mulle,
ei suuda mõista seda.
Tunnen kiindumust,
täis iharaid soove,
mis kord naudinguna tundub,
kord piinavalt vaevab.
Jäätun ja kohe tunnen,
kuidas hing hõõgub,
hetke pärast taas
jää tuleb rinda.
Otsin armuõnne
endast kuskil eemal,
ma ei tea, kes hoiab seda
ega sedagi, mis see on.
Ohkan ja oigan,
tahan või ei taha,
värisen ja lõdisen
asjast teadmata.
Ei leia rahu
päeval ega ööl,
aga oh, kuidas mull’ meeldib,
piinelda sedasi.
Naised, te teate ju,
misasi on armastus,
näete siis nüüd,
see ongi mu südames.
|
|
Susanna aaria Venite, inginocchiatevi
Tulge, laskuge põlvili
2. vaatus, 2. stseen
Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart
Sõnade autor Lorenzo da Ponte
Tõlge Malle Ruumet
Teose kataloogi- või oopusenumber: KV492
Tervikteosest
Le nozze di Figaro
Susanna spoglia il paggio per fargli indossare abiti femminili.
Venite, inginocchiatevi;
(prende Cherubino e se lo fa inginocchiare
davanti poco discosto d
alla Contessa che siede)
Restate fermo lì.
(lo pettina da un lato, poi lo prende
pel mento e lo volge
a suo piacere)
Pian piano, or via, giratevi:
Bravo, va ben così.
(Cherubino, mentre Susanna
lo sta acconciando guarda
la Contessa teneramente.)
La faccia ora volgetemi:
Olà, quegli occhi a me.
(seguita ad acconciarlo ed a porgli la cuffia)
Drittissimo: guardatemi.
Madama qui non è.
Restate fermo, or via,
giratevi, bravo!
Più alto quel colletto ...
quel ciglio un po' più basso ...
le mani sotto il petto ...
vedremo poscia il passo
quando sarete in pie'.
(piano alla Contessa)
Mirate il bricconcello!
Mirate quanto è bello!
Che furba guardatura!
Che vezzo, che figura!
Se l'amano le femmine
han certo il lor perché.
|
Susanna riietab Cherubino ümber naiseks.
Tulge, laskuge põlvili;
(paneb Cherubino põlvitama
veidi kaugemale
istuvast krahvinnast)
Jääge sinna, paigale.
(kammib teda ühelt poolt, võtab siis
lõuast kinni ja keerab ta pead
siia ja sinna)
Nüüd aeglaselt end keerake:
tubli, just nõndamoodi on kena.
(sellal, kui Susanna
teda sätib, vaatab
Cherubino õrnalt krahvinnat.)
Nüüd pöörake nägu siia:
Just nõnda, silmad minu poole.
(jätkab juuste sättimist ning paneb talle paruka pähe)
Olge pulksirge: minu poole vaadake.
Prouat pole siin.
Olge paigal ja nüüd, pöörake end,
mis tubli poiss!
Kaelakene sirgemaks...
pilk allapoole veidike...
Käed rinna alla...
vaatame siis samme,
kuidas kõnnite...
(vaikselt krahvinnale)
Vaadake seda võrukaela!
Vaadake, kui kena ta on!
Mis kaval pilk tal!
Mis kena sarm! Figuur misuke!
Kui naised teda armastavad,
on neil selleks tubli põhjus.
|
|
Krahvi retsitatiiv ja aaria Hai già vinta la causa!
Said võidu selles juhtumis
3. vaatus, 4. stseen
Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart
Sõnade autor Lorenzo da Ponte
Tõlge Malle Ruumet
Teose kataloogi- või oopusenumber: KV492
Tervikteosest
Le nozze di Figaro
Il conte sente le parole di Susanna che dice a Figaro
che ha già vinto il caso.
Rendendosi conto che è stato ingannato
decide di far pagare
a Figaro costringendolo a sposare Marcellina.
Hai già vinta la causa! Cosa sento!
In qual laccio io cadea? Perfidi! Io voglio...
Di tal modo punirvi... A piacer mio
la sentenza sarà...
Ma s'ei pagasse la vecchia pretendente?
Pagarla! In qual maniera!
E poi v'è Antonio,
che a un incognito Figaro ricusa
di dare una nipote in matrimonio.
Coltivando l'orgoglio
di questo mentecatto...
Tutto giova a un raggiro... il colpo è fatto.
Vedrò mentre io sospiro,
felice un servo mio!
E un ben ch'invan desio,
ei posseder dovrà?
Vedrò per man d'amore
unita a un vile oggetto
chi in me destò un affetto
che per me poi non ha?
Ah no, lasciarti in pace,
non vo' questo contento,
tu non nascesti, audace,
per dare a me tormento,
e forse ancor per ridere
di mia infelicità.
Già la speranza sola
delle vendette mie
quest'anima consola,
e giubilar mi fa.
|
Krahv kuuleb, kuidas Susanna ütleb Figarole,
et viimane on antud loos võitja,
ja saab aru, et teda on aetud lõksu.
Kättemaksuks lubab ta sundida
Figarot Marcellinaga abielluma.
Said võidu selles juhtumis! Mida kuulen!
Mis lõksu olen läinud! Reeturid! Küll ma teid karistan...
ja karistuse valin
oma meele kohaselt...
Kui ta vana kelmi Marcellina ära ostab?
Kas talle maksta! Mismoodi!
Aga siis keelab Antonio
mingile Figarole oma vennatütart
naiseks andmast.
Küll ma veel
selle hullu uhkust kõditan...
Kõik soosib mu intriigi... plaan läheb korda.
Kas pean ise ohates nägema
oma teenri õnne!
Kas peab saama tema selle,
keda mina asjata ihaldan?
Tema, kes minu soove kütab,
aga magusa vastuse võlgu jätab,
kuis saab ta kinkida armu
säärasele toorele matsile?
Ei, ei kavatse mina
rahule jätta sind.
Sina, südikas piiga, pole sündinud ilma,
et mulle sepitseda piina,
ja pärast minu ebaõnne
ehk peenelt pihku naerda.
Ainuüksi lootus,
et kätte maksta saan,
lohutab mu hinge
ja võidurõõmu toob.
|
|
Krahvinna retsitatiiv ja aaria E Susanna non vien!
Ja Susanna ei ilmu!
3. vaatus, 8. stseen
Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart
Sõnade autor Lorenzo da Ponte
Tõlge Malle Ruumet
Teose kataloogi- või oopusenumber: KV492
Tervikteosest
Le nozze di Figaro
La Contessa, da sola, riflette la perdita della sua felicità
E Susanna non vien! Sono ansiosa
di saper come il Conte
accolse la proposta.
Alquanto ardito il progetto mi par,
e ad uno sposo sì vivace, e geloso!
Ma che mal c'è? Cangiando i miei vestiti
con quelli di Susanna, e i suoi co' miei...
al favor della notte... oh cielo, a quale
umil stato fatale io son ridotta
da un consorte crudel, che dopo avermi
con un misto inaudito
d'infedeltà, di gelosia, di sdegni,
prima amata, indi offesa, e alfin tradita,
fammi or cercar da una mia serva aita!
Dove sono i bei momenti
di dolcezza e di piacer,
dove andaro i giuramenti
di quel labbro menzogner?
Perché mai se in pianti e in pene
per me tutto si cangiò,
la memoria di quel bene
dal mio sen non trapassò?
Ah! Se almen la mia costanza
nel languire amando ognor,
mi portasse una speranza
di cangiar l'ingrato cor.
|
Krahvinna on üksi ja mõtiskleb kaotatud õnne üle.
Ja Susanna ei ilmu! Soovin kohe teada,
kuidas Krahv
ettepanekule vastas.
Plaan tundub olevat veidi hulljulge,
sest äge ja armukade on mu abikaasa!
Aga mis selles on sündsusetut?
Vahetan Susannaga riided...
ööpimeduse soosivas varjus...
Helde taevas, kui madalale olen langenud
südametu abikaasa tõttu, kes tavatuid pettusi,
armukadedust ja solvanguid sepitsenud,
algul armastades mind, siis solvates,
lõpuks pettes, nõnda sunnitud
olen abi otsima teenijalt!
Kuhu jäänud on kaunid
õrnused ja naudinguhetked,
kuhu kadunud on tõotused,
mida lausunud valelik huul?
Miks küll nüüd, kui kõik on muutunud
pisaraiks ja valuks,
ei ole priiks jätnud mälestus mind
mineviku hetkede õndsusest?
Oh, kui ometi
armastuse püsivus
mull' annaks lootust, et suudan
tänamatu hinge muuta uueks.
|
|
Figaro retsitatiiv ja aaria Tutto è disposto
Kõik valmis on
4. vaatus, 8. stseen
Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart
Sõnade autor Lorenzo da Ponte
Tõlge Malle Ruumet
Teose kataloogi- või oopusenumber: KV492
Tervikteosest
Le nozze di Figaro
Figaro medita sulla volubilità delle donne
Tutto è disposto:
l'ora dovrebbe esser vicina; io sento gente.
È dessa... non è alcun... buia è la notte...
ed io comincio ormai,
a fare il scimunito
mestiero di marito.
Ingrata! Nel momento
della mia cerimonia
ei godeva leggendo, e nel vederlo
io rideva di me, senza saperlo.
Oh Susanna, Susanna,
quanta pena mi costi,
con quell'ingenua faccia...
con quegli occhi innocenti...
chi creduto l'avria?
Ah, che il fidarsi a donna è ognor follia.
Aprite un po' quegl'occhi,
uomini incauti e sciocchi,
guardate queste femmine,
guardate cosa son!
Queste chiamate Dee
dagli ingannati sensi
a cui tributa incensi
la debole ragion,
son streghe che incantano
per farci penar,
sirene che cantano
per farci affogar,
civette che allettano
per trarci le piume,
comete che brillano
per toglierci il lume;
son rose spinose,
son volpi vezzose,
son orse benigne,
colombe maligne,
maestre d'inganni,
amiche d'affanni
che fingono, mentono,
amore non senton,
non senton pietà,
no, no, no, no!
Il resto nol dico,
già ognun lo sa!
(Si ritira)
|
Figaro mõtisklused naistest
Kõik valmis on
ja tund tulnud näib; kuulen kedagi tulemas.
See on tema... pole keegi muu... öö on pime...
ja mina hakkan
mängima
totrat abielurolli.
Tänamatu tüdruk!
Otseteed pulmatseremoonial
loeb ta mõnuga kirja ja mina
naeran temaga kaasa iseenda üle, seda teadmata.
Oh, Susanna, Susanna,
mis piina sa teed mulle,
oma lihtsameelse palge...
ja süütute pilkudega...
kes oleks seda võinud arvata?
Ah, on ikka ogarus naisi usaldada.
Avage veidikegi silmi,
muretud lollid mehed,
vaadake neid naisi,
vaadake, missugused on nad!
Kutsuvad neid jumalannadeks
meeste petetud meeled
ja nõrga mõistuse iha
neile vaid puistab viirukit.
Nad on saatanad, kes nõiuvad,
et meid piinlema panna,
sireenid, kes laulavad,
et meid vett mööda alla lasta,
koketid, kes meelitavad,
et meilt sulgi noppida,
komeedid, mis säravad,
et meilt silmavalgust röövida;
siidokkalised roosid,
kelmkavalad rebased,
nunnud emakarud,
tigevagurad tuvid,
petupiinade punujad,
musta muret lekitav jõuk,
kes teesklevad, valetavad,
ei tunne nad armastust
ega mingit halastust,
ei, ei, ei, ei!
Rohkem midagi ei pea ma ütlema,
seda niigi teavad kõik!
(Lahkub).
|
|
Susanna retsitatiiv ja aaria Deh vieni, non tardar
Tule ometi, ära viivita
4. vaatus, 10. stseen
Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart
Sõnade autor Lorenzo da Ponte
Tõlge Malle Ruumet
Teose kataloogi- või oopusenumber: KV492
Tervikteosest
Le nozze di Figaro
Susanna indossa gli abiti della contessa.
Per provocare a Figaro che le sta ascoltando nascosto
dietro un arbusto, canta una canzone al suo amato
che Figaro pensa sia diretto al conte.
Giunse alfin il momento
che godrò senz'affanno
in braccio all'idol mio.
Timide cure,
uscite dal mio petto,
a turbar non venite
il mio diletto!
Oh, come par che all'amoroso foco
l'amenità del loco,
la terra e il ciel risponda,
come la notte i furti miei seconda!
Deh, vieni, non tardar, oh gioia bella,
vieni ove amore per goder t'appella,
finché non splende in ciel notturna face,
finché l'aria è ancor bruna e il mondo tace.
Qui mormora il ruscel, qui scherza l'aura,
che col dolce sussurro il cor ristaura,
qui ridono i fioretti e l'erba è fresca,
ai piaceri d'amor qui tutto adesca.
Vieni, ben mio, tra queste piante ascose,
ti vo' la fronte incoronar di rose.
|
Susanna on riietatud krahvinnaks.
Figaro kiusamiseks laulab ta laulu oma kallimale,
põõsa taga pealt kuulav Figaro
arvab olevat selle suunatud krahvile.
Ometigi on kätte jõudnud aeg,
mida naudin piinadeta
oma kallima embuses.
Pelgad mured,
kaduge südamest,
ärge tulge häirima
mu õndsat hetke!
Oh, kuidas tundub, et
see armas koht, maa ja taevas
on üksmeeles lõõmaga, mida tunneb hing,
öö on mu kaaslaseks ja sõbraks.
Tule ometi, ära viivita, oh musirull.
Tule, siin arm sind naudinguisse kutsub,
kuni säramas on taeva öine pale,
kuni öine on veel vari ja vait on ilm.
Siin suliseb oja, siin väreleb õhk,
selle sume sosin taastab südame jõu.
Siin säravad lilled, värske on rohi,
kõik naudinguile meid kutsub siin.
Tule, mu arm, peidame end rohelusse,
su laubale krooniks tahan seada roose.
|
|
|