Figaro kavatiin Largo al factotum Osavnäpp meister
1. vaatus, 2. stseen Muusika autor Gioachino Rossini
Sõnade autor Cesare Sterbini
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Il barbiere di Siviglia
Con l’aiuto di Figaro, il conte di Almaviva vuole sotrarre Rosina alle mire del vecchio tutore don Bartolo.
Il barbiere Figaro in una piazzetta a Siviglia sul terminare della notte.
Largo al factotum
della città.
Presto a bottega
che l’alba è già.
Ah, che bel vivere,
che bel piacere
per un barbiere
di qualità!
Ah, bravo Figaro!
Bravo, bravissimo;
fortunatissimo
per verità!
Pronto a far tutto,
la notte e il giorno
sempre d’intorno
in giro sta.
Miglior cuccagna
per un barbiere
vita più nobile,
no, non si dà.
Rasori e pettini
lancette e forbici,
al mio comando
tutto qui sta.
Vè la risorsa,
poi, del mestiere
colla donnetta...
col cavaliere...
Ah, che bel vivere,
che bel piacere
per un barbiere
di qualità!
Tutti mi chiedono,
tutti mi vogliono,
donne, ragazzi,
vecchi, fanciulle:
Qua la parrucca...
presto la barba...
qua la sanguigna...
presto il biglietto...
Figaro... Figaro...
Son qua, son qua.
Figaro... Figaro...
Eccomi qua.
Ahimè, che furia!
Ahimè, che folla!
Uno alla volta,
per carità!
Pronto prontissimo
son come il fulmine:
sono il factotum
della città!
Ah, bravo Figaro!
Bravo, bravissimo;
A te fortuna
Non mancherà.
|
Krahv Almaviva tahab kasutada Figaro abi oma plaanide sepitsemisel eestkostja Bartolo hoolealuse Rosina suhtes.
Öö hakkab lõppema. Figaro jutustab linnaväljakul oma elust habemeajajana.
Osavnäpp meister
olen ma linnas,
kähku töökotta,
sest koidik on käes.
Ah, kui tore on elu,
kui mõnus
on olla väärt
habemeajaja!
Ah, tubli oled Figaro!
Bravo, bravissimo!
ülihästi tõepoolest
on vedanud sinul!
Valmis tegema kõike
ööl kui päeval,
ikka ja igal pool
asjad ta korda ajab.
Parim lobi on
habemeajajal,
nooblimat elu
keegi ette ei kujuta.
Noad ja kammid,
näpitsad, käärid,
minu töö tarvis
kõik täpselt on paigas.
On veel teisi ressursse...
asjajamistel
naiste ja...
kavaleridega...
Ah, kui tore on elu,
kui mõnus
on olla väärt
habemeajaja!
Kõik mind nõuavad,
kõik mind tahavad,
naised, poisid,
vanad, noored:
Siia vaja on parukat...
Habe maha, kiirelt...
Siia sangviini...
Sinna kiire on saata kirjake...
Figaro... Figaro...
Siin olen, siin olen,
Figaro... Figaro...
näete, kohe siin olen.
Oijeh, mis möll siin on!
Oijeh, mis rahvamass!
Üksainus korraga,
armu ja halastust!
Kähku, olengi valmis,
olen kui keravälk:
olen meie linna
meister osavnäpp.
Ah, bravo Figaro!
Bravo, bravissimo;
Sinul küll õnnest
kusagil puudu pole.
|
|
Don Basilio aaria La calunnia
Muusika autor Gioachino Rossini
Sõnade autor Cesare Sterbini
Tervikteosest
Il barbiere di Siviglia
La calunnia è un venticello,
un’auretta assai gentile
che insensibile, sottile,
leggermente, dolcemente,
incomincia, incomincia a sussurrar.
Piano, piano, terra terra,
sottovoce sibilando,
va scorrendo, va scorrendo,
va ronzando, va ronzando;
nelle orecchie della gente
s’introduce destramente, e le teste
e le teste ed i cervelli,
i cervelli fa stordire,
ed i cervelli fa stordire
fa stordire e fa gonfiar.
Dalla bocca fuori uscendo
lo schiamazzo va crescendo;
prende forza a poco a poco,
vola già di loco in loco,
sembra il tuono, la tempesta
che nel sen della foresta
va fischiando, brontolando
e ti fa d’orror gelar.
Alla fin trabocca e scoppia,
si propaga, si raddoppia
e produce un’esplosione
come un colpo di cannone,
un tremuoto, un temporale,
un tumulto generale,
che fa l’aria rimbombar.
E il meschino calunniato,
avvilito, calpestato,
sotto il pubblico flagello
per gran sorte va a crepar. |
Laimujutt see on kui linnuke
veelgi kergem just nagu tuuleke
varga kombel salamahti
päästab keelepaelad lahti
ja siis sosinal ta ümberringi käib
Üsna tasa kikivarvul
hiilib ringi püüab ringi
mööda maad kui madu roomab
kõigi juurde ennast hoovab
aega mööda rahva kõrvu
sisse poeb ei kellelegi heida armu
Kõigile a'ab prügi silma,
kedagi ei jäta ilma,
meelitab vaid oma hõlma
igat sorti kõlupäid!
Vaevalt öeldud laimusõna
tõstab peagi hirmsa kära
ümin järjst jõudu võtab
kiirelt paigast paika tõttab.
Veelgi paisub lärm ja kära,
kõik maailm on tulvil müra,
kõik maailm on tulvil müra
ühe ainsa korraga!
Solvab siin ja seal ning möllab
järjest sappi juurde kallab
mattes kõiki enda alla,
viimaks plahvatab ta valla,
nagu viimsepäeva pasun,
kellegil ei anna asu,
kõiki täidab hirmuga
Keda haarab laimu vale
enam pääsu sel ei ole
kõikjal hüljatakse teda
kuni põrmu langeb ta! |
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tõlge |
Rosina aaria Una voce poco fa Üks helin äsja siinsamas
1. vaatus, 5. stseen Muusika autor Gioachino Rossini
Sõnade autor Cesare Sterbini
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Il barbiere di Siviglia
Rosina nella sua camera in casa di don Bartolo.
Una voce poco fa
qui nel cor mi risuonò,
il mio cor ferito è già,
e Lindor fu che il piagò.
Sì, Lindoro mio sarà,
lo giurai, la vincerò.
Il tutor ricuserà,
io l’ingegno aguzzerò.
Alla fin s’accheterà
e contenta io resterò…
Sì, Lindoro mio sarà,
lo giurai, la vincerò.
Io sono docile,
son rispettosa,
sono obbediente,
dolce, amorosa;
mi lascio reggere,
mi fo guidar.
Ma se mi toccano
dov’è il mio debole,
sarò una vipera,
e cento trappole
prima di cedere
farò giocar.
|
Rosina on don Bartolo majas oma toas ja laulab.
Üks helin äsja siinsamas
mu südame sees kõlas,
miski mu südant on haavanud,
küllap Lindoro seda tabas.
Jah, Lindoro minu omaks saab,
tõotanud olen, et tema võidan ma.
Eestkostja ütleb minust lahti,
kui pisut teritan mõistust.
Küll siis lõpuks ta rahuneb,
ja mina endaga rahule jään.
Jah, Lindoro minu omaks saab,
olen tõotanud, et tema võidan ma.
Ma olen ju tasane
ja respektaabel tüdruk,
olen sõnakuulelik,
õrn ja armunud;
ma lasen end hästi juhtida
ja isegi end valitseda.
Aga kui keegi tabab
mu hella salasoppi,
muutun madu-ussiks ma,
kel käepärast sada vigurit
ja enne, kui mõtlen alla anda,
panen mängu oma lõksud.
|
|
Don Basilio aaria La calunnia Laimujutt
1. vaatus, 8. stseen Muusika autor Gioachino Rossini
Sõnade autor Cesare Sterbini
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Il barbiere di Siviglia
Don Basilio nella casa di don Bartolo.
La calunnia è un venticello,
un’auretta assai gentile
che insensibile, sottile,
leggermente, dolcemente,
incomincia a sussurrar.
Piano, piano, terra terra,
sottovoce sibilando,
va scorrendo, va ronzando;
nelle orecchie della gente
s’introduce destramente,
e le teste ed i cervelli
fa stordire e fa gonfiar.
Dalla bocca fuori uscendo
lo schiamazzo va crescendo;
prende forza a poco a poco,
vola già di loco in loco,
sembra il tuono, la tempesta
che nel sen della foresta
va fischiando, brontolando
e ti fa d’orror gelar.
Alla fin trabocca e scoppia,
si propaga, si raddoppia
e produce un’esplosione
come un colpo di cannone,
un tremuoto, un temporale,
un tumulto generale,
che fa l’aria rimbombar.
E il meschino calunniato,
avvilito, calpestato,
sotto il pubblico flagello
per gran sorte va a crepar.
|
Don Basilio aaria. Don Bartolo maja.
Laimujutt on tuuleke,
mõnus õhuliikumine,
märkamatult, õrnalt ta
kergelt tasa-tasa
hakkab sahisema.
Tasapisi, paigast paika
poolel häälel, sosiskledes
liigub ta ja kobrutab;
inimeste kõrvadesse
siseneb ta osavalt,
palju päid ning ajusid
keerab segi, paisutab.
Suust ta välja voolab
lärmiga, mis kohe paisub,
tasahaaval kogub jõudu,
lendab paigast paika,
sarnanedes piksele,
mis metsa põues sügavas
vuhiseb ja kõmiseb,
õudusest sind tarretab.
Lõpuks vallapääsnult plahvatab,
laialt lõugab, topeltjõuga tümitab,
mürtsumürina tekitab,
mis nagu kahurikõu
või maavärin või pikselöök,
või üleüldine möll ja kaos,
paneb kõmisema õhud.
Aga vaesel laimatud vennikesel,
kes alandet ja põrmustet
avaliku piitsa peksust,
jääb vaid üle heita hinge.
|
|
|