Radamese aaria Celeste Aida
Taevalik Aida
1. vaatus, 1. stseen
Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Antonio Ghislanzoni
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Aida
Il capitano egizio Radames ama Aida, la figlia imprigionata
del re di Etiopia.
Per l’amore impossibile il giovane è condannato a morte
e nella tomba sorprende l’amata disposta a morire con lui.
Radames sogna ad Aida, alla vittoria...
Menfi, sala del palazzo reale.
Se quel guerriero io fossi!
Se il mio sogno si avverrasse!...
Un esercito di prodi da me guidato...
e la vittoria e il plauso di Menfi tutta!
E a te, mia dolce Aida,
tornar di lauri cinto...
Dirti: per te ho pugnato, per te ho vinto!
Celeste Aida, forma divina,
mistico serto di luce e fior,
del mio pensiero tu sei regina,
tu di mia vita sei lo splendor.
Il tuo bel cielo vorrei ridarti,
le dolci brezze del patrio suol,
un regal serto sul crin postarti,
ergerti un trono vicino al sol.
|
Egiptuse väejuht Radames armastab Etioopia kuninga tütart Aidat,
kes on vangis Egiptuses.
Radames mõistetakse surma hauakoopasse maetuna.
Aida soov on jääda temaga viimselgi tunnil.
Radames unistab Memfis
kuningapalees võitlusest ja võidust.
Oleksin see võitleja mina!
Kui unistus mul läheks täide!...
siis väge ma juhiksin...
ja võit, kogu Memfise kiitus mind pärjaks!
Ja siis, sulnis Aida,
sinu juurde tulen võidupärga kandes...
et öelda sulle: sinu eest võitlesin, sinu pärast võitsin!
Taevalik Aida, jumalik olevus,
valguselillede ime,
oled mu mõtte kuninganna,
mu elu valgus oled sina.
Su ilusa taeva kingin tagasi sulle
ja isamaa õrnad tuuled,
kuningliku krooni su kiharaile tõstan,
rajan sull’ trooni päikese juurde.
|
|
Aida retsitatiiv ja romanss O cieli azzurri
Oo, taevasina
3. vaatus, 1. stseen
Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Antonio Ghislanzoni
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Aida
Aida sulle sponde del Nilo. E la notte, la luna splende.
Qui Radames verrà... Che vorrà dirmi?
Io tremo... Ah! Se tu vieni
a recarmi, o crudel, l’ultimo addio,
del Nilo i cupi vortici
Mi daran tomba... e pace forse
e oblio.
O cieli azzurri... o dolci aure native
dove sereno il mio mattin brillò...
O verdi colli, o profumate rive...
O patria mia, mai più ti rivedrò!
O fresche valli... o queto asil beato
che un dì promesso dall’amor mi fu...
Or che d’amore il sogno è dileguato...
O patria mia, non ti vedrò mai più!
|
Aida Niiluse jõe kaldal. On tähisöö, paistab kuu.
Radames tuleb siia... Mida ütleb ta mull’?
Ma värisen... Ah, kui tuled
mu juurde, et julmalt
hüvasti jätta,
siis Niiluse aplates voogudes
leian haua... või rahu ja unustuse.
Oo, taevasina, mahedad õhud
seal, kus nooruse koidik eredalt säras.
Oo, rohelised aasad, lõhnavad kaldad...
Mu isamaa, eales ei näe ma sind!
Oo, jahedad orud, õnnis varjupaik,
kus armastus mull’ andis kord loa.
Nüüd, mil armuunelm on hajund...
Mu isamaa, eales ei näe ma sind!
|
|
Radamesi retsitatiiv ja romanss Celeste Aida
Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Antonio Ghislanzoni
Tervikteosest
Aida
Se quel guerriero io fossi!
se il mio sogno si avverasse!..
Un esercito di prodi da me guidato...
e la vittoria...
e il plauso di Menfi tutta!
E a te, mia dolce Aida,
tornar di lauri cinto,
dirti: per te ho pugnato, per te ho vinto!
Celeste Aida! forma divina,
mistico serto di luce e fior,
del prio pensiero tu sei regina,
tu di mia vita sei lo splendor.
Il tuo bel cielo vorrei ridarti,
le dolci brezze del patrio suol;
un regal serto sul crin postarti,
ergerti un trono vicino al sol.
|
Kui valik langeks mulle,
ja mu soov läheks täide.
Ma juhiks vapraid egiptlasi vaenuretkel.
toon ma võidu!
siis kuulsus ja au saab mulle!
Su juurde siis, Aida,
ma saabun loorberpärjas
ja ütlen: kõik kuulub sulle, mu au ja kuulsus!
Armas Aida! taevalik aare,
suuremat õnne mul kingid sa!
Kui jumalanna kaunis ja üllas,
elu su eest võiksin anda ma!
Tahaksin sulle tagasi anda
kaotatud kauni kodumaa,
siis kullast krooni võid jälle kanda
päiksena pead sa hiilgama! |
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tõlge |
Aida stseen L'insana parola
Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Antonio Ghislanzoni
Tervikteosest
Aida
Ritorna vincitor!
E dal mio labbro uscì l'empia parola!
Vincitor del padre mio!
di lui che impugna l'armi per me…
per ridonarmi una patria, una reggia
e il nome illustre che qui celar m'è forza!
Vincitor de miei fratelli…
ond'io lo vegga, tinto del sangue amato,
trionfar nel plauso dell'Egizie coòrti!
E dietro il carro, un Re
mio padre… di catene avvinto!
L'insana parola o Numi, sperdete!
al seno d'un padre la figlia rendete;
struggete, struggete le squadre dei nostri oppressor!
Ah, sventurata! che dissi! e l'amor mio?
Dunque scordar poss'io questo fervido amore
che, oppressa e schiava,
come raggio di sol qui mi beava?
Imprecherò la morte a Radamès,
a lui che amo pur tanto!
Ah, non fu in terra mai
da più crudeli angosce un core affranto!
I sacri nomi di padre..d'amante
nè profferir poss'io, nè ricordar…
Per l'un… per l'altro… confusa… tremante…
io piangere vorrei… vorrei pregar.
Ma la mia prece in bestemmia si muta…
delitto è il pianto a me… colpa il sospir…
in notte cupa la mente è perduta…
e nell'ansia crudel vorrei morir.
Numi, pietà del mio soffrir!
Speme non v'ha pel mio dolor…
Amor fatal, tremendo amor
spezzami il cor, fammi morir!
|
Kui võitja saabu taas.
MIks minu reetlik suu kordas neid sõnu...
Kas siis võitma pead mu rahva,
mu kalli isa, kes võitleb seal
selleks, et päästa mind vangist et ma võiksin
kuninga tütrena jälle ennast tunda!
Kas siis võiitma pead mu vendi...
kas selleks peavad uppuma verre rahvad,
kas siis võitma peab seekord egiptlaste ülbus
ja meie kuningas mu isa
on vangis, tema käed on raudus.
Oo jumalad, andke mul andeks see nõrkus
ja tehke, et karistatuks saaks nende kõrkus
ja põrmu te aidake lüüa egiptlaste väed!
Ah, miks hüüdsin neid sõnu! Kuid minu tunded,
ah, kuis küll varjan hinges seda siiramat armu,
mis minu ellu
tõi nõnda palju soojust ja päikesevalgust,
oh, Radames, ma soovin sinu surma,
kuigi oled armas!
Ah, ükski naine maa
peal ei suudaks rohkem piinu kanda!
Mu palveis kas tähtsam on armsam või isa
ja kumma eest ma palun, ei teagi veel,
kas üks või teine, ma võin ainult nutta,
jah, ainult nutta võin ma teie eest.
Hardus ei aita, mu palved on võltsid,
ka leevendada nutt ei suuda mind,
kui sünge öö piirab mõtteid ja mõistust
ainult surres võiks rahu leida rind.
Aidake nüüd, taevased väed,
valdab ka mind hirm, lootust ei näe.
Saatuslik arm, oo painav piin,
vaid malbe surm mind aitaks siin! |
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tõlge |
Aida retsitatiiv ja romanss O cieli azzurri
Oo, kodumaa
3. vaatus, 1. stseen
Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Antonio Ghislanzoni
Tervikteosest
Aida
Qui Radamès verrà!... Che vorrà dirmi?
Io tremo... Ah! se tu vieni a recarmi, o crudel,
l’ultimo addio del Nilo i cupi vortici
mi daran... tomba...
e pace forse... e pace forse e oblio.
Oh patria mia, mai più, mai più ti rivedrò!
mai più! mai più ti rivedrò!
O cieli azzurri, o dolci aure native,
dove sereno il mio mattin brillò...
O verdi colli... o profumate rive...
O patria mia, mai più ti rivedrò!
oh patria mia mai più, ah...
mai più mai... più... ti rivedrò!
O fresche valli, o queto asil beato
che un dì promesso dall’amor mi fu...
Or che d’amore il sogno è dileguato,
O patria mia, non ti vedrò mai più!
|
Pea tuleb Radames, mis saab siis minust?
Ma kardan... Ah, kui ta ilmub ja teatab et jäävalt
lahkuma peame. Siis Niiluse hämar laintesäng,
saab hauaks mulle
vaikust ja rahu süda seal võib leida.
Oo, kodumaa ei näe ma iial enam sind!
Ei iial, ei iial näe ma sind!
Sinine taevas mu kodumaatuuled,
koidiku karge nii kosutav õhk
oo kõrged kaljud, rand, haljendavad aasad,
mu kodumaa eal sind ei näha saa!
Oo, kodumaa, sind iial
ei näe, ei iial näe, iial sind ei näe!
Varjukad orud kuis olid mulle armsad,
ülimat õnne võis süda tunda seal;
unelmad kaunid kõik varisesid põrmu,
oo kodumaa, iial ei näe ma sind! |
Käsitsi kirjutatud tõlge noodiridade kohalt. |
|