I
Christe, qui lux es et dies
Fideliumque requies,
Nos visita.
Tu furoris temperies,
Tu dulcoris planities,
Nunc excita.
Posse tuum, precipita
Depredantes, qui nos ita
Vituperant.
Sicut per te fuit vita
Patribus nostris reddita,
Qui tunc erant
Nec tueri se poterant,
Sed ad te reclamaverant,
Deus fortis,
Sic cave ne nos atterant
Qui nos in guerris lacerant
Nunc subortis,
Et adire nexu mortis,
Cujus sumus jam in portis,
Nos protegas.
Gentem serves tu e sortis,
Tui fratris ac consortis
Causam retegas.
Qui malos a te segregas
Nec justis opem denegas,
Legislator,
Proditores nunc detegas
Horumque visum contegas.
Consolator,
Danielis visitator
puerorumque salvator
In fornace,
Per Abacuc confortator,
Sis pro nobis preliator
Et dimittas nos in pace.
II:
Veni, creator spiritus,
Flentium audi gemitus,
Quos nequiter gens misera
Destruit; Veni propera.
Iam nostra virtus deficit
Nec os humanum sufficit
Ad narrandum obprobria,
Que nobis dant vecordia,
Divisio, cupiditas
Fideliumque raritas,
Unde flentes ignoramus,
Quid agere debeamus.
Circumdant nos inimici,
Sed et nostri domestici
Conversi sunt in predones:
Leopardi et leones,
Lupi, milvi et aquile
Rapiunt omne reptile.
Consumant nos carbunculi:
Perde gentem hanc rapacem,
Jhesu, redemptor seculi,
Et da nobis tuam pacem.
III (48.-50. süsteemis:)
Tribulatio proxima est et non est qui adjuvet
|
I
Kristus, kes oled valgus ja päev
Ja usklike rahupõlv,
Meid külasta!
Sa leevenduseks hullusel,
Sa sulniduse tasandik,
Nüüd ülenda!
On sinu võim, sa paiska põrmu
Jälitajad, kes meil nõnda
Halba soovivad.
Nii nagu sinu läbi elu sai
Me isadele tagasi,
Kes olid siis
Ega suutnud sind küll vaadata,
Vaid hüüdsid sinu poole nad,
Vägev jumal,
Nii hoia, et meid ei purustaks,
Need, kes meid haavasid sõdades,
Mis nüüd tekkinud.
Ja maksmast võlga surmale,
Kelle värava ees juba seisame,
Meid hoiad.
Sa päästad rahva surma käest,
Oma venna ning lihase õe
Huvisid kaitsed.
Kes tõukad halvad eemale,
Ega keela abi õiglastele,
Seaduseandja.
Paljastad nüüd reeturid
Ja peidad ära nende pilgu.
Lohutaja,
Taanieli külastaja
Ja poiste päästja
Ahju seest.
Habakuki kaudu meid kinnitad,
Oh, et oleksid me eestvõitleja
Ja saadaksid meid ära rahus.
II
Tule, Looja vaim,
Nutjate oigeid kuula,
Keda kõlvatult nurjatu sugu
On hävitanud; Tule, kiirusta!
Me voorus juba raugemas:
Ei piisa inimese suust
Et kirjeldada kõlvatust,
Mis meile annab pöörasus.
Hooramine, himurus
Ja usklike vähesus:
Seetõttu nuttes me ei tea,
Mida me tegema peaks.
Meid ümbritsevad vaenlased,
Aga ka meie kodustest
On saanud röövlid:
Leopardid ja lõvid,
Hundid, kullid ja kotkad
Haaravad iga elavat.
Meid muremuhud närivad:
Sa hävita see röövlisugu,
Maailma lunastaja, Jeesus,
Ja anna meile oma rahu.
III (48.-50. süsteemis:)
Nuhtlemine on lähedal ja pole, kes aitaks |
|