Manca sollecita
Puudub elujõud leegil
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Manca sollecita
più dell’usato,
ancorchè s’agiti
con lieve fiato,
face che palpita
presso al morir.
Semplicetta tortorella,
che non vede il suo periglio,
per fuggir dal crudo artiglio
vola in grembo al cacciator.
|
Puudub elujõud leegil,
mis võbeleb.
Ehkki tuuleke
puhub ta hinge,
on ta peatselt
kustumas.
Lihtsameelne turteltuvi,
kes ei näe hädaohtu,
põgeneda tahab julmast lõksust,
lendab otse jahimehe rüppe.
|
|
Lascia il lido
Lahkub rannalt
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Lascia il lido, e il mare infido
a solcar torna il nocchiero,
e pur sa che menzognero
altre volte l’ingannò.
Avezzo a vivere senza conforto
in mezzo al porto pavento il mar.
|
Lahkub rannalt meremees ja
muutlikku merd läheb kündma,
ehkki teab, et petnud on varem
meri teda tuhandeid kordi.
Elama harjunud abistava ankruta,
kardan merd ka kindlas sadamas.
|
|
Bella prova è d’alma forte
Tubli proovikivi tugevale hingele
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Bella prova è d’alma forte
L’esser placida e serena
Nel soffrir l’ingiusta pena
D’una colpa che non ha.
|
Tubli proovikivi tugevale hingele
on olla rahulik ja särav siis,
kui kannatab ta ebaõiglast piina
süü pärast, mida polegi.
|
|
Bella prova è d’alma forte
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Vera Õie Ojamaa
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Bella prova è d’alma forte
L’esser placida e serena
Nel soffrir l’ingiusta pena
D’una colpa che non ha.
|
Hinge õilsus seisab selles
kanda süüdi süütuna,
kannatada, andeks anda,
ülekohut unusta. |
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tõlge |
Fra l’ombre un lampo solo
Pimeduse keskel üksainuski kiir
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Fra l’ombre un lampo solo
basta al nocchier sagace
che già ritrova il polo,
che riconosce il mar.
Quell’onda che ruina, balza, si frange e mormora,
ma limpida si fa,
balza, balza, balza, balza,
ma limpida si fa.
|
Pimeduse keskel üksainuski kiir
piisav on targale meremehele,
ta leiab õige sõidusuuna siis
ja tunneb ära oma mere.
See purustav laine, mis kõrgusse tõuseb, murdudes mühiseb,
selgineb saastast,
kõrgusse tõuseb, kõrgusse tõuseb,
selgineb saastast.
|
|
Quell'onda che ruina
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Vera Õie Ojamaa
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Quell'onda che ruina,
Balza, si frage e mormora,
Ma limpida si fa,
balza, balza, balza, balza,
Ma limpida si fa. |
Vood vastu kaljut tuiskvad
vood hommikused mühinal
vood õhtutuulte väes.
Mühab meri, kohab meri
keeb kui vaimuriigi koor. |
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tõlge |
Delira dubbiosa
Õnnest joobub
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Delira dubbiosa,
incerta, vaneggia
ogn’alma che ondeggia
fra i moti del cor.
|
Õnnest joobub
või kahtleb, on ebakindel ja kõikuv
iga hing, mis heilub
südametuksete keskel.
|
|
Nel contrasto amor s’accende
Vastupanus ja võitluses arm aina süttib
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Nel contrasto amor s’accende,
con chi cede o chi s’arrende
mai sì barbaro non è,
mai, mai non è.
|
Vastupanus ja võitluses arm aina süttib,
selle vastu, kes loobub või annab alla
ealeski ei kanna ta vägivalda,
ealeski, ealeski mitte.
|
|
Come il candore d’intatta neve
Nagu puutumatu lume valev puhtus
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Come il candore d’intatta neve
è d’un bel core la fedeltà.
Un’orma sola che in se riceve
tutta ne invola la sua beltà.
|
Nagu puutumatu lume valev puhtus
on kauni hinge truudus.
Üksainus jälg, mis teda on puutund,
kogu ilu talt röövib sootuks.
|
|
Senza l’amabile Dio di Citera
Armuliku jumalanna Kythera abita
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Senza l’amabile Dio di Citera
I dì non tornano di primavera,
Non spira un zeffiro, non spunta un fior.
L’erbe sul margine del fonte amico
Le piante vedove sul colle aprico
Per lui rivestono l’antico onor.
Benchè di senso privo
fin l’arboscello è grato a quell’amico rivo
da cui riceve umor;
Per lui di fronde ornato
bella mercè gli rende,
dal sol quando difende il suo benefattor.
|
Armuliku jumalanna Kythera abita ei tule tagasi kevadpäevad,
ei puhu õrn tuuleke, ei tärka ainuski õis.
Rohi armsa allika veerel,
raagus oksad kevadisel nõlval
tema toel saavad tagasi uhke endise rüü.
Ilma jäetud on tundeist,
väike puu, ent tänulik ta heldele ojale,
kellelt veenestet saab;
Tasuks talle oksakuhilaga
kaunist tänu osutab, oma
heategijat kaitseb päikselõõma eest.
|
|
La gioia verace
Tõeline rõõm
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
La gioia verace,
Per farsi palese,
D’un labbro loquace
Bisogno non ha.
L’augelletto in lacci stretto
Perchè mai cantar s’ascolta?
Perchè spera un’altra volta
Di tornare in libertà.
|
Tõeline rõõm,
ilmutamaks end,
lobisevaid huuli
ei kasuta.
Linnukene püünises,
miks veel laulu laseb kuulda?
Sest ühel päeval loodab ta
vabadusse pääseda.
|
|
Quando accende un nobil petto
Kui süttib arm õilsas rinnas
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Quando accende un nobil petto
è innocente, è puro affetto,
debolezza amor non è.
Più non si trovano
tra mille amanti
sol due bell’anime
che sian costanti,
e tutti parlano di fedeltà.
|
Kui süttib arm õilsas rinnas,
on see süütu, puhas tundmus,
sest arm ei ole jõuetus.
Ei leidugi enam
tuhande armastaja seas
kahte hinge,
kes oleksid tundekindlad,
ja igal pool vaid räägitakse truudusest!
|
|
Se povero ruscello
Kui nirisev oja
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Se povero ruscello
mormora lento e basso,
un ramoscello, un sasso
quasi arrestar lo fa;
|
Kui nirisev oja
hääletult, aeglaselt voolab,
võib üks oksake või väike kivi
voolujoa tal peatada. |
|
Siam navi all’onde algenti
Laevukesed oleme jäistes lainetes
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Siam navi all’onde algenti
lasciate in abbandono,
impetuosi venti
i nostri affetti sono,
ogni diletto è scoglio,
tutta la vita è un mar.
|
Laevukesed oleme jäistes lainetes
ja sinna jäetud omapäi,
hoogsateks tuulteks seal
on kirepuhangud meis,
iga naudinguhetk on ohtlik kalju,
elu ise aga ääretu meri.
|
|
Vorrei spiegar l’affanno
Tahaksin avaldada kurbust
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Vorrei spiegar l’affanno,
nasconderlo vorrei,
e mentre i dubbi miei così crescendo vanno,
tutto spiegar non oso,
tutto non so tacer, tutto spiegar non so, non so tacer.
Sollecito, dubbioso penso,
rammento, rammento e vedo,
e agli occhi miei non credo, non credo al mio pensier.
O placido il mare lusinghi la sponda,
o porti con l’onda terrore e spavento,
è colpa del vento, sua colpa non è:
è colpa del vento,
sua colpa non è.
|
Tahaksin avaldada kurbust,
vahel hoopis peita tundeid,
aga kui kahtlused kasvavad,
ei sellest julge ma rääkida
ega oska vaikida,
ei julge rääkida ega vaikida.
Olen kärsitu, kahtlev, mõtteis ma,
meenutan, kõike näen, aga ei usu ma silmi, ei usu oma mõtteid.
Rahulik on meri ja paitab kallast
või lainetega kaasab sinna õudust,
see on tuule, mitte tema süü:
see on tuule,
mitte tema süü.
|
|
La patria è in tutto
Isamaa on kõikjal selles
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Pietro Metastasio
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
La patria è in tutto
di cui siam parti;
al cittadino è fallo considerar se stesso
separato da lei:
l’utile o il danno ch’ei conoscer dee solo
è ciò che giova o nuoce alla sua patria
a cui tutto è debitor.
Quando i sudori e il sangue
sparge per lui,
nulla del proprio ei dona,
rende sol ciò che n’ebbe.
Essa il produsse l’educò,
lo nudrì:
con le sue leggi dagl’insulti
domestici il difende,
dagli esterni con l’armi.
Ella gli presta nome, grado ed onor,
ne premia il merto,
ne vendica le offese,
e madre amante a fabbricar s’affanna
la sua felicità,
per quanto lice al destin
de’mortali esser felice.
|
Isamaa on kõikjal selles,
mille osad oleme;
kodanik ei tohi tunda
ennast temast eraldi,
mis kasulik talle või kahjulik
seda peab teadma, mis tuluks või kahjuks ta maale,
kellele on võlgu.
Kui valab ta higi või verd
tema pärast,
ei anna ta seda kui pärisoma, annab
vaid tagasi selle, mille saanud on temalt.
Isamaa on loonud tema, harinud,
ja teda toitnud,
kaitseb teda seadustega
solvangute,
relvadega ründajate eest.
Ta on andnud talle nime, au ja väärikuse,
tasub talle teenete eest,
maksab kätte teotatud au,
ta on armastav ema, kes õhinas
armastuses vormib tunnet,
kui saatus surelikel’ loa annab
tunda maist õnne.
|
|
Alla stagion de’ fiori
Lillelisel aastaajal
Muusika autor Nicola Vaccai
Sõnade autor Nicolò Minato
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Vaccai vokaliisid
Alla stagion de’ fiori
e de’ noveli amori
è grato il molle fiato d’un zeffiro leggier.
O gema, o gema, o gema fra le fronde,
o lento, o lento, o lento increspi l’onde:
zeffiro in ogni lato compagno è del piacer.
|
Lillelisel aastaajal
või uue armuleegi puhkedes
on meele järgi värske tuulepuhang.
Tuul vihinal oksi liigutab
või aeglaselt laineid tõukab,
ent saatjaks on alati naudinguile.
|
|
|