Azucena aaria Stride la vampa Pahvatab leek
2. vaatus, 1. stseen Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Salvatore Cammarano
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Il trovatore
Asucena compie la vendetta promessa alla madre.
Straziata lascia uccidere il figlio del nemico che ha allevato come figlio suo.
Asucena ai piedi delle montagne. Albeggia.
Stride la vampa! La folla indomita
corre a quel foco, lieta di sembianza;
urli di gioia intorno echeggiano:
cinta di sgherri, donna s’avanza!
Sinistra splende sui volti orribili
la tetra fiamma che s’alza al ciel!
Stride la vampa! Giunge la vittima
nero vestita discinta e scalza!
Grido feroce di morte levasi;
l’eco il ripete di balza in balza!
Sinistra splende sui volti orribili
la tetra fiamma che s’alza al ciel!
|
Azucena viib täide emale tõotatud kättemaksu:
piinatuna laseb ta hukata vaenlase poja, keda ise on kasvatanud.
Koidik mägedes. Asucena seisab orus.
Pahvatab leek! Taltsutamatu rahvahulk
jookseb tule peale rahutus elevuses;
Rõõmuhõisked kajavad ümberringi,
ahelaisse seotud naine sammub aegamisi!
Süngelt särab vastu koletutel nägudel
tuhm leek, mis taevani tõuseb!
Pahvatab leek, ohver sammub,
mustas rüüs, räbalais ja paljajalu!
Metsik surmakarje tõuseb õhku,
kaja kordab seda lõpmatusse!
Süngelt särab koletutel nägudel
tuhm leek, mis taevani tõuseb!
|
|
Manrico aaria Ah sì, ben mio Jah, mu kallis
3. vaatus, 6. stseen Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Salvatore Cammarano
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Il trovatore
Manrico nella sala adiacente la cappella.
Ah! Sì, ben mio, coll’essere
io tuo, tu mia consorte,
avrò più l’alma intrepida,
il braccio avrò più forte;
ma pur se nella pagina
de’ miei destini e scrittto
ch’io resti fra le vittime
dal ferro ostil trafitto,
fra quegli estremi aneliti
a te il pensier verrà
e solo in ciel precederti
la morte a me parrà!
Di quella pira l’orrendo foco
tutte le fibre m’arse, m’avvampò!...
Empi, spegnetela, o ch’io fra poco
col sangue vostro la spegnerò...
Ero già figlio prima d’amarti,
non può frenarmi il tuo martir.
Madre infelice, corro a salvarti,
o teco almeno corro a morir!
All’armi, all’armi!
|
Manrico on kabeli kõrval saalis.
Jah, mu kallis, kes oled minu
ja mina sinu kaasa,
nüüd kindlam on mu hing
ja käsivarski tugevam;
Kui aga kirjutet on
mu saatuselehte,
et ohvrina langen ma
vaenuraua torkest,
siis oma viimses hingetõmbes
lendab mõte su juurde
ja mind üksi enne sind
surm viib taeva.
Sellest õõvastavast tulest
väriseb mu keha, mind haaranud on leek...
Kustutage tuli, julmurid, või ma ise
teie verega kustutan selle...
Olin su poeg enne, kui sind armastasin,
ei saa mind takistada sinu ohvritegu.
Õnnetu ema, tulen sind päästma
või sinuga koos lähen surma ma!
Relvad kätte, relvad kätte!
|
|
|