Violetta aaria Ah, forse è lui
Võib olla ongi see
1. vaatus, 5. stseen
Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Francesco Maria Piave
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
La traviata
Cortigiana di lusso Violetta finalmente ama davvero,
ma deve sacrificarsi per la famiglia dell’amato Alfredo.
Violetta muore di tisi, circondata dagli amici. Arriva anche Alfredo.
Salotto in casa di Violetta.
E strano!... è strano... in core
scolpiti ho quegli accenti!
Saria per me sventura un serio amore?
Che risolvi, o turbata anima mia?
Null’uomo ancora t’accendeva... oh, gioia
ch’io non conobbi, essere amata amando!...
E sdegnarla poss’io
per l’aride follie del viver mio?
Ah, fors’è lui che l’anima
solinga ne’ tumulti
godea sovente pingere
de’ suoi colori occulti!...
Lui che modesto e vigile
all’egre soglie ascese,
E nuova febbre accese,
destandomi all’amor.
A quell’amor ch’è palpito
dell’universo intero,
misterioso, altero,
croce e delizia al cor.
A me fanciulla, un candido
e trepido desire
quest’effigiò dolcissimo
signor dell’avvenire,
quando ne’ cieli il raggio
di sua beltà vedea,
e tutta me pascea
di quel divino error.
Sentia che amore è palpito
dell’universo intero,
misterioso, altero,
croce e delizia al cor
Follie!... Follie!... delirio vano è questo!...
Povera donna, sola,
abbandonata in questo
popoloso deserto
che appellano Parigi,
che spero or più?... Che far degg’io?
Gioire, di voluttà nei vortici perire.
Sempre libera degg’io
folleggiar di gioia in gioia,
vo’ che scorra il viver mio
pei sentieri del piacer.
Nasca il giorno, o il giorno muoia,
sempre lieta ne’ ritrovi
a diletti sempre nuovi
dee volare il mio pensier.
|
Särav kurtisaan Violetta on esmakordselt tõeliselt armunud ja armastatud,
aga ta peab ohverdama oma tunde Alfredo perekonna pärast.
Violetta sureb, ta ümber on sõbrad. Saabub ka Alfredo.
Violetta oma salongis Pariisis
Imelik... imelik... mu hinge
tungisid ta sõnad!
Kas saab tõsisest tundest mu õnnetus?
Mida otsustad, mu häiritud süda?
Ükski mees pole sind sütitanud... oh, ei seda rõõmu
polegi tundnud, et oled armas ja armastad ise!...
Kas saab siis põlata kõike
mineviku meeletute kirgede pärast?
Võib olla ongi see tema,
keda üksildane hing piinatult
on maalinud unelmates
saatuslike värvidega!
Tema, nii häbelik ja tundlik,
astunud üle mu kurbuse läve
uue kirelõõma süütas,
kinkides mulle armastuse.
Sellise armastuse, mis on
kui universumi tukse,
nii müstiline, ülim on see
kui südame rist ja roos.
Neiupõlves oli mul
südamesoov puhas
ja õhinat täis,
selle kustutas isand tulevik.
Kui nüüd taevakiirt nägin
kauniduses säramas,
sai kogu mu olemus palsamit
sellest jumalikust eksitusest...
Tundsin, et armastus on
kogu universumi tukse,
nii müstiline, ülim on see
kui südame rist ja rõõm.
Hullus!... Hullus!... asjatu pete on kõik!...
Vaene naine üksinda,
mahajäetud on siin
rahvarikkas kõrbes,
mille nimeks Pariis.
Mida enamat loodan? Mida tegema pean?
Rõõme nautida võin, hukkuda ihakeeristes.
Ikka ja alati vabana pean
meeletuis rõõmudes keerlema,
tahan, et elu kulgema peaks
naudingumõnude seas.
Tõusku päev või loojugu ta,
rõõmuallikais end kosutan,
uute naudingute otsinguil
mu meel ja mõte lendab.
|
|
Violetta aaria Addio del passato
Hüvasti, möödas on
3. vaatus, 4. stseen
Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Francesco Maria Piave
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
La traviata
Violetta nella sua camera da letto. Sono le sette di mattina
Addio, del passato bei giorni ridenti,
le rose del volto già sono pallenti;
l’amore d’Alfredo perfino mi manca,
conforto, sostegno dell’anima stanca...
Ah, della traviata sorridi al desio;
a lei, deh, perdona; tu accogliala, o Dio.
Or tutto finì!
Le gioie, i dolori tra poco avran fine,
la tomba ai mortali di tutto è confine!
Non lagrima o fiore avrà la mia fosse,
non croce col nome che copra quest’ossa!
Ah, della traviata sorridi al desio;
a lei, deh, perdona, tu accoglila, o Dio.
Or tutto finì!
|
Hommik Violetta magamistoas.
Hüvasti, möödas on kaunid unistused,
õitsvad palged kahvatuks muutunud;
Alfredo armastust enam pole mul,
mis väsinud hingele tugi oli ja lohutus...
Traviata unelmatele naerata,
temale, kes... oh, andesta, Jumal, võta ta vastu!
Nüüd lõppenud on kõik!
Rõõmud, valud, peagi saabub lõpp kõigele,
haud on surelike viimne piir!
Ei pisaraid ega lilli tooda põrmule,
ei nime ega risti või tähisega kivi,
Oh, Jumal, Traviata unelmaile naerata,
võta ta vastu, talle andesta!
Nüüd lõppenud on kõik!
|
|
Violetta aaria Addio del passato
On kadunud mu elu
3. vaatus, 4. stseen
Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Francesco Maria Piave
Tervikteosest
La traviata
Addio, del passato bei giorni ridenti,
le rose del volto già sono pallenti;
l’amore d’Alfredo perfino mi manca,
conforto, sostegno dell’anima stanca...
Ah, della traviata sorridi al desio;
a lei, deh, perdona; tu accogliala, o Dio.
Or tutto finì!
Le gioie, i dolori tra poco avran fine,
la tomba ai mortali di tutto è confine!
Non lagrima o fiore avrà la mia fosse,
non croce col nome che copra quest’ossa!
Ah, della traviata sorridi al desio;
a lei, deh, perdona, tu accoglila, o Dio.
Or tutto finì! |
On kadunud mu elu täis õnne ja valu,
nii kaameks on jäänud mu õitsevad palged
on armastus ainult veel jõudu mul andnud
mu vaevatud hinge ta kosutust hoidnud.
Arm jõudu andis mul,
ah, Jumal, mu peale nüüd armu sa heida,
lase murtud hingel rahu ja andestust leida.
Ah kadund, kadund on kõik,
ah möödund, möödund minust arm
[...] |
Käsitisi kirjutatud tõlge noodiridade kohalt. |
Alfredo aaria De' miei bollenti spiriti
de miei bollenti spiriti
Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Francesco Maria Piave
Tervikteosest
La traviata
Lunge da lei per me non v'ha diletto!
Volaron già tre lune
dacché la mia Violetta
agi per me lasciò, dovizie, amori
e le pompose feste
ov'agli omaggi avvezza,
vedea schiavo ciascun di sua bellezza.
Ed or contenta in questi ameni luoghi
tutto scorda per me.
Qui presso a lei io rinascer mi sento.
E dal soffio d'amor rigenerato
scordo ne' gaudi suoi tutto il passato.
De' miei bollenti spiriti
il giovanile ardore
ella temprò col placido sorriso dell'amor!
Dal dì che disse: Vivere
io voglio a te fedel, ah, sì
dell'universo immemore,
io vivo quasi in ciel. |
Armsamast lahus mul mure täidab rinda
ju kolmas kuu on möödas
sest ajast kui Violetta
hülgas mu palvel ta kõik sõbrad ja ballid
ja suure ilma elu
kus valitsema harjund
kus paelus igaüht ta õilis ilu
Nüüd tõesti rahul siin selles vaikses paigas
ta on unustanud kõik
Ja tema kõrval end teisena ma tunnen
vaikses õnnes ja vastastiku armus
siin ununevad meil kõik möödunud ajad
Kõik mis kord noorustormina
mul hinges võimsalt lainetas
Ta ennastsalgav armastus ja naeratlev pilk vaigistas
Ta mulle ütles "elada
ma tahan ainult sul"
Ja näis kui oleks avanend
taas õnnetaevas meil
|
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tõlge. |
|