Jago monoloog Credo in un Dio crudel Usun julma jumalat
2. vaatus, 2. stseen Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Arrigo Boito
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Otello
Otello crede alle calunnie di Jago deluso nella carriera,
e uccide Desdemona.
Alla fine apprende il vero e s’uccide.
Jago tutto solo nella sala del castello
Credo in un Dio crudel che m’ha creato
simile a sé, e che nell’ira io nomo.
Dalla viltà d’un germe o d’un atomo
vile son nato.
Son scellerato
Perché son uomo,
e sento il fango originario in me.
Sì! Quest’è la mia fe’!
Credo con fermo cuor, siccome crede
la vedovella al tempio
che il mal ch’io penso e che da me procede
per mio destino adempio.
Credo che il giusto è un istrion beffardo
e nel viso e nel cuor
che tutto è in lui bugiardo:
lagrima, bacio, sguardo,
sacrificio ed onor.
E credo l’uom gioco d’iniqua sorte
dal germe della culla
al verme dell’avel
Vien dopo tanta irrision la Morte.
E poi? – La Morte è il Nulla
E vecchia fola il Ciel.
|
Otello usub karjääris pettunud Jago laimu
ja tapab armukadedusest oma kaasa Desdemona.
Kui selgub tõde, surmab Otello ka enda.
Jago on üksi lossisaalis.
Usun julma jumalat, kes on mind loonud
endasarnasena, teda vihahoos ma kutsun.
Ühest nurjatust seemnest või aatomist
alatuna olen sündinud.
Olen kurjategija,
sest olen mees,
kes tunneb endas kandvat räpast alget.
Jah, see on mu usk!
Usun täie meelega, nagu usub
lesknaine templis,
et see halb, millest mõtlen ja mis minust johtub,
täidab mu enda saatuse.
Usun, et õiglus on kui irvitav kloun,
sest näol ja südames
on temas kõik võlts ja valelik:
nutupisarad, suudlused, pilgud,
ohvrimeelsus ja au.
Ja usun, et inimene on alatu
saatuse mängukann
seemnest hauani.
Kogu elu naeruväärset mõnitust kroonib Surm.
Ja siis? Surm on Mittemiski.
Ja Taevas vaid ürgvana kiim.
|
|
Jago monoloog Credo in un Dio crudel Usun jumalasse julma
2. vaatus, 2. stseen Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Arrigo Boito
Tervikteosest
Otello
Vanne! la tua meta già vedo.
Ti spinge il tuo dimone
e il tuo dimon son io,
e me trascina il mio,
nel quale io credo
inesorato Iddio:
Credo in un Dio crudel che m’ha creato
simile a sé, e che nell’ira io nomo.
Dalla viltà d’un germe o d’un atomo
vile son nato.
Son scellerato
Perché son uomo,
e sento il fango originario in me.
Sì! Quest’è la mia fe’!
Credo con fermo cuor, siccome crede
la vedovella al tempio
che il mal ch’io penso e che da me procede
per mio destino adempio.
Credo che il giusto è un istrion beffardo
e nel viso e nel cuor
che tutto è in lui bugiardo:
lagrima, bacio, sguardo,
sacrificio ed onor.
E credo l’uom gioco d’iniqua sorte
dal germe della culla
al verme dell’avel
Vien dopo tanta irrision la Morte.
E poi? – La Morte è il Nulla
E vecchia fola il Ciel. |
Mine, su lõppu näen juba.
Sind tõukab tagant su deemon
ja selleks olen mina
sinuga seotud,
usun võitmatusse
iidolisse.
Usun jumalasse julma, kes lõi mind
endasarnasena ja mida raevuks ma nimetan.
Halvast eost, alatusest
olen sündinud,
olen inimene,
kurjategija ja tunnen
endas tumedat jõudu
Jah, see on mu saatus!
Usun kindlalt nagu usub
palvetav lesknaine templis,
et see kurjus, mida kannan,
on minu saatus.
Usun, et õiglus on komöödia
ja šarlataansus näol ja südames,
et kõik on valelikkus,
pisarad, suudlused, pilk,
au ja ohvrimeel.
Usun et inimesel pole õige sõna
ebaõiglase saatmisega
hällist hauani.
Pärast kõike seda naeruväärset tuleb surm,
ja siis? - Surm ja ei miski!
Taevas on lihtsalt üks muinasjutt! |
Käsitisi kirjutatud tõlge noodiridade kohalt. |
Otello aaria Niun mi tema Ärgu keegi kartku
4. vaatus, 4. stseen Muusika autor Giuseppe Verdi
Sõnade autor Arrigo Boito
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest
Otello
Otello nella camera di Desdemona.
Niun mi tema
S’anco armato mi vede. Ecco la fine
Del mio cammin... Oh! Gloria! Otello fu,
E tu... come sei pallida!
E stanca, e muta, e bella,
Pia creatura nata sotto maligna stella,
Fredda come la casta tua vita, e in cielo assorta.
Desdemona! Desdemona!...
Ah!... morta!... morta!... morta!
Ho un’arma ancor!
Pria t’ucciderti... sposa... ti baciai.
Or morendo... nell’ombra... ove io mi giacio...
Un bacio... un bacio ancora... un altro bacio...
|
Otello viibib Desdemona kambris.
Ärgu keegi kartku,
kui näeb mind relvaga. Ongi lõpp
mu teekonnal. Ah! Mis au! Otellot pole enam.
Ja sina...kuis oled kahvatu!
Nii väsinud, tumm ja kaunis.
Vaga olevus, kes sündinud kurja tähe all,
oled külm nagu su puhas elu, oled taevasse võetud.
Desdemona! Desdemona!
Ah, oled surnud... surnud... surnud.
Mul on veel relv!
Enne sinu mõrva... mu kaasa... suudlesin sind,
nüüd surres... pimeduses... kus leban...
veel suudlust soovin... veel üht... üht veel...
|
|
|