Nii nagu majakas vajab majakavahti, vajavad ka noored teatriüliõpilased tugevat ja inspireerivat juhti. Kui lavastajale Mart Kolditsale 2021. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) lavakunsti osakonna juhataja ametikohale pakuti, teadis ta, et aeg on küps edasiliikumiseks: kui oled üle 20 aasta Eesti teatrimaastikul tegutsenud, tead sa selle iseloomu ja hoovusi. Nüüd oli aeg neid kogemusi jagada ka rohujuure tasandil – teatriharidusse panustades. Tõsi küll, Kolditsa teed olid akadeemiaga juba varemgi ristunud. Koos EMTA vanemlektori Anne Türnpuga juhendati XVIII lendu. Intervjuus EMTA ajakirjale puudutasime Kolditsale südamelähedast teemat, milleks on lavastamine ja lavastajaõpe. Järgmine vastuvõtt teatrierialadele, sealhulgas lavastaja erialale, toimub 2026. aastal. Valmis tasub end panna aga juba jõulude ajal, sest siis toimuvad esimesed katsed. Siinkohal on oluline ära mainida, et EMTA lavakunstikooli saab nii lavastaja kui ka dramaturgi erialale kandideerida vaid iga nelja aasta tagant.
2004. aastal tollase Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli lavastaja eriala lõpetanud Koldits meenutab, et enne 2000. aastat oli Eesti teater homogeensem ja selgemate harudega. Oli niinimetatud peavool ja sellele selgelt vastanduv alternatiivne lähenemine. Suurem mitmekesistumine ja eri voolude lõimumine hakkas toimuma pärast millenniumi, mõjutades ka lavastaja rolli. „25 aastat tagasi eksisteerisid küll alternatiivsed lähenemised, aga need polnud veel laiemalt kinnistunud. Tänapäeva lavastaja – vastavalt oma loomingulisele andele ja huvidele – teeb väga erinevat tüüpi teatrit, mis on muutnud ka lavastaja mõiste hägusemaks. Elame ajastul, kus erinevad voolud pidevalt segunevad ja hargnevad. Selge vahe peavoolu ja alternatiivi vahel on kadunud,“ lausub Koldits. „Kui lavastaja rolli tähendus on ajas muutunud, tasub lähemalt vaadata ka selle sõna sisu. „Näitleja“ puhul tekib enamikul inimestel kohe selge kujutluspilt. Kui öelda teatrikaugele inimesele, et olen lavastaja, ei teki tal kohe pilti silme ette, sest puudub otsene kogemus. See võib tunduda arusaamatu mõistena – mis ei tähenda, et nähtus ise oleks arusaamatu,“ räägib Koldits. Lihtsustatult öeldes on lavastaja tööd raske mõõta ja märgata.
Akadeemia annab tööriistad – üliõpilane kujundab oma hääle
Lavakunsti nelja-aastases bakalaureuseõppes on näitleja, lavastaja ja dramaturgi õppesuunad tihedalt läbi põimunud. Esimesed kaks aastat õpivad lavastaja ja dramaturgi õppesuuna üliõpilased koos näitlejatega, läbides omal nahal täies mahus näitlejatöö kursuse. Kolditsa sõnul erineb selline põimitud õpe teiste lääneriikide koolide omast – seal toimub näitlejate, lavastajate ja dramaturgide ettevalmistus tavaliselt eraldi õppekavade alusel. Meie kolme õppesuuna põimitus võimaldab lavastajaks pürgijal süüvida põhjalikumalt näitlejatöösse – see on üks meie kooli fookusi: lavastaja, kes oskab näitlejat aidata ja inspireerida. Teiseks läbitakse ühiselt dramaturgia baaskursus – see on meie teine fookus: oskus lugusid näha, leida ja jutustada. Kolmandal ja neljandal aastal liiguvad üliõpilased koolist väljapoole ning osalevad diplomilavastustes, mis toimuvad koostöös erinevate professionaalsete Eesti teatritega – nii oma kursuse juhendajate käe all kui ka teiste Eesti lavastajatega. Lavastaja ja dramaturgi suuna üliõpilased teevad oma diplomilavastused eri teatrites koostöös professionaalsete näitlejatega. Õpingud annavad vajalikud tööriistad, ent lavastaja isikupärane hääl kujuneb eelkõige läbi praktika ja kogemuse. Seetõttu püüame kujundada õppeprotsessi nii, et selge fookus ja läbiv metoodika ei välistaks alternatiivide katsetamist. Sest millise teatrikeele leiutab noor lavastaja iseenda jaoks, ei tea kooli alguses veel keegi. Meie ülesanne on anda põhjalik ja süsteemne baasoskuste komplekt ja näidata sinna juurde erinevaid võimalikke lähenemisi. Samuti peaks lavastaja mõistma teatrit laiemas kontekstis, mitte ainult seda, mis toimub laval. Lugu võib ju äge olla, aga kas seda peab just täna rääkima? Ja kuidas seda täna rääkida – kuni pisiasjadeni välja, nagu näiteks, kuidas see konkreetne koht või meedium lavastuse sõnumit mõjutab. Seega on oluline osa õppest ka üldhumanitaarained, nagu filosoofia, psühholoogia, kirjandus, meedia jne.
Lavastajaamet nõuab pidevat juurdeõppimist ja enesearendamist
„Kuna maailm muutub pidevalt ja kiiresti, muutub drastiliselt ka kontekst, kuhu lavastus asetub. Seetõttu ei saa lavastaja kunagi valmis, sest kogu aeg peab midagi juurde õppima. Sama on meie lavastajaõppega – me peame pidevalt täienema, muutuma, proovima uusi asju, aga samas ka testima, mis vanast veel kehtib ja seda hoidma,“ sõnab Koldits. „See on meie kui kunstnike ja professionaalide otsus ja valik ning seega ka vastutus, milliseks kujuneb teater. Kui üritad kõigega kaasa minna, siis tõenäoliselt lahustud ära. Sa oled siis lihtsalt üks sotsiaalmeediaplatvorm,“ lausub ta naerdes. „Kaasaegses asjade, info ja ka kultuuri ületootmismaailmas on väga oluline see valik teha. Kõike ei jõua õpetada.“
Vabakutselisus on lavastaja elukutsesse sisse kirjutatud
Kolditsa hinnangul on loovisikute vajadused erinevad: mõned tunnevad end kõige paremini vabakutselisena, teised eelistavad stabiilsust pakkuvat töökorraldust. See on elus tihti seotud ka teatava institutsionaalse, kommertsiaalse või žanrilise diktaadiga. „Mõnele sobib ühes žanris ja metoodikas süvitsi töötada ja kõiksugused piirangud või tingimused teda ei ahista. Mina olen pigem see, kes vajab vabadust ja täielikku ignorantsust kõiksugu raamide, žanrite ja formaatide suhtes, sest minul kipuvad muidu loomeprotsessi ajal imbuma mõtetesse mingid institutsionaalsed või majanduslikud olud ning ma võin hakata alateadlikult nendega arvestama. See aga lõpuks suretab mu loovust,“ räägib ta.
Koldits tunnistab, et on lavastajana end institutsioonides ahistatuna tundnud. „Minu loojanatuur on selline, et olen olnud põhimõtteliselt üksi ja hingelt vabakutseline.“ Ta leiab, et teater on eelkõige inimesed, kes seal töötavad – kunstnikud, näitlejad, lavastajad – ning et teater peaks joonduma nende järgi. Samas on ka vastupidist lähenemist: institutsionaalne dramaturgia ja teatrid, mis üritavad kehtestada mingit ühtset kuvandit, ning lavastused joonduvad selle kuvandi järgi. See ei pruugi lavastaja vaatepunktist nii tunduda, aga publiku pilguga vaadates on see siiski nii. Teatri kuvand paneb vaatajatele nii-öelda vastavad prillid ette ja siis ongi su lavastus selle vaatepunkti vang. Sinu lavastus on nagu pandud laulu sisse, kust enam välja ei saa.
Maailmas võib leiduda küll igasugust kunsti, kuid see, mis Kolditsat ennast kõige rohkem on aegade jooksul paelunud, kannab endas teatavat asotsiaalsust. „Normaalsus“, „mõistlikkus“, „efektiivsus“, „tervislikkus“ ei ole ilmselt need märksõnad ega lähtekoht, millest kunstnik lähtub. Üldiselt peab keegi olema ka „narr õukonnas“, kellelt ei oodatagi tavapärast sotsiaalset kompetentsi – keegi, kes on natuke nagu viga süsteemis. Samas teab ta, et see võib olla romantiseeritud arusaam, sest on ka kunstnikke, kes väga oskuslikult mängivad kaasa valitseva struktuuri (ingl k establishment) ootustega. Kogu tasakaal ja lähenemisviis sõltub looja isiklikust natuurist. Mõnele on loomingu väetiseks vabadus, teisele tehaslik lähenemine – kui loomemootor tootmisloogikaga klapib, on kõik hästi.
Lavastajaks õppimine eeldab küpsust
Kui Koldits omal ajal lavastaja erialale astus, ei teinud ta seda otse keskkoolipingist. Seljataga olid õpingud reklaami ja meedia erialal Tallinna Pedagoogikaülikoolis (praegune Tallinna Ülikool). Miks seda näitena tuua? Lavastajaks õppimine eeldab teatud küpsust ja eneseteadlikkust – need õpingud ei ole lihtsalt loovtegevus, vaid pidev töö, mis nõuab võimet juhtida nii oma mõtteid ja ideid kui ka meeskonda. Ehk siis lavastajaks õppija peab teadma, mida ta tahab – lisaks elementaarsele huvile nii teatrimaailma kui ka maailma kui terviku vastu. Kuigi sisseastumised lavastajaõppesse toimuvad iga nelja aasta tagant, on iga kord huvilisi olnud 40–60 ringis. Võrdluseks: näitlejaõppes, kuhu võetakse uus lend vastu iga kahe aasta tagant, on see number püsinud mitmesaja juures. Kui mõelda, et elame ajastul, kus kõike on liiga palju – kultuuri, infot, valikuid, arvamusi –, võib tekkida küsimus: mida noor lavastaja veel lisada saab, kui kõik on justkui juba loodud? „Tõsi, väga palju on maailmas juba ära tehtud ja kõike on sada korda öeldud. Aga endiselt teeme kurja – on sõjad, keerame loodust tuksi, usume igasuguseid jamasid jne… Küsimus ei ole selles, et lavastaja peaks ütlema midagi täiesti uut, vaid selles, kuidas reaalselt mõjutada käesolevat protsessi, mida nimetame eluks. See on pidev töö, keeruline saavutada, ja iga uus põlvkond peab seda uuesti ja uuesti tegema – ja ise leiutama. Põhimõtteliselt tuleb samu sõnumeid üha uuesti korrata, aga kunst on teha seda nii, et see ka mõjuks. See aga sõltub juba väga palju kontekstist ja hetke ajavaimust. See on nagu laste kasvatamine – kümme aastat räägid ja lõpuks saad mingi tulemuse. Selleks peab olema suur sisemine tahe ja veendumus – soov maailma kuidagi muuta või laiendada.“ Koldits lisab, et praeguses ületootmise ja ülekülluse ajastul on lavastaja roll eriti oluline. „Hetkel elame ülestimuleeritud ajudega inimeste maailmas. Konkureerime võimsate algoritmide ja nüüdseks juba ka tehisintellektiga. Proovi siis siin mingi sõnum või mõju läbi suruda.“
Olles olnud EMTA lavakunstikooli juhataja ligi viis aastat, näeb Koldits teatrit sootuks uuel tasandil. „Akadeemias töötatakse teistel alustel kui teatris. Sa ei hakka lõhkuma asju, mis töötavad. Samas on alati midagi, mida saab arendada. Meie fookus on inimese arendamine ja treenimine ning selle äratabamine, kus luua sobiv pinnas, et üliõpilane saaks ise tegutseda. XXXII lennu lavastajaüliõpilased Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver-Marcus Reimann ja Robi Varul on Kolditsa sõnul kõik oma töödes omanäolised ning saanud avastada „oma hääle“. Akadeemia ajab oma liini, aga lõppude lõpuks kohandub iga üliõpilane ise – vastavalt oma andele. „Sa ei saa sundida taime teises suunas kasvama. Kellelgi ei ole vaja järjekordset Mart Kolditsat. Meil on vaja neid, kes on nemad ise,“ ütleb Koldits.
Õppetöö kõrval on oluline osa ka meistritel – et tudeng puutuks kokku erinevate loojatega. Mart on siinkohal äärmiselt tänulik, et tal on olnud elus õnne töötada koos meistritega ja neilt õppida. Ta meenutab oma õpetajaid ja mentoreid – eelkõige oma endist juhendajat, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli pikaaegset juhatajat Ingo Normetit, Linnateatri kunagist juhti Elmo Nüganeni, Von Krahli teatri eestvedajat Peeter Jalakat ja EMTA vanemlektorit Anne Türnpud, kellega koos juhendati XXVIII lendu. Nüüdse lennu puhul toob Koldits esile koostöö Tiit Ojasoo ja Tiina Tauraitega. „Neilt kõigilt on olnud palju õppida.“ Aktiivsemalt lavastas Koldits Von Krahli teatri aegadel, kuid tema viimane lavastus, XXXII lennu diplomilavastus „vahe aeg“ valmis möödunud sügisel samuti Von Krahlis. Kuna meie tänases maailmas troonivad kõigil tasanditel kiirus ja intensiivsus, lähtus Koldits selle lavastuse puhul märksõnadest „aeglus“ ja „tähelepanelikkus“. Koldits: „Mulle küll tundub, et peame taas õppima aega võtma, et suuta midagigi olulist siin maailmas tähele panna.“
Lavastajaüliõpilaste diplomitööd sel hooajal:
TRIIN BRIGITTA HEIDOV: „Murphy“, Piip ja Tuut Teater, trupiga koostöös sündiv materjal Arthur Blochi „Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad“ põhjal. Esietendus 20. veebruaril 2026.
„Projekt Diktaator“ Rhum+ Clay Hamish Macdougali „Project Dictator Or Why Democracy is Overrated and I Don’t Miss It At All“ põhjal. Esietendus 24. märtsil 2026.
ELSS MARTA RAIDMETS: enda kirjutatud näidend „Lagi“, Tallinna Linnateater. Esietendus 17. aprillil 2026.
OLIVER-MARCUS REIMANN: Édouard Louis’ romaani „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ põhjal, Eesti Draamateater. Esietendus 7. märtsil 2026.
ROBI VARUL: „Puusselööja ja Pilviskäija“, Saueaugu teatritalu. Kärgatava Kõue „Ühe indiaanlase autobiograafia“ ainetel. Esietendus 25. juulil 2025, lavastust mängitakse veel 2026. aasta suvel. David Woodi lastelavastus „Päkapikkude parim puhkus“, Rakvere Teater. Esietendus 6. detsembril 2025.
Järgmine vastuvõtt lavakunsti osakonna bakalaureuseõppesse toimub eeloleval talvel ja kevadel. Uusi üliõpilasi võetakse vastu kõikidele õppesuundadele – lavastaja-, dramaturgi ja näitlejaõppesse. Avalduste vastuvõtt algab detsembris 2025, jälgige infot lavakunst.ee
Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).
MÜRIAADfest 2025 programmis on Mart Kolditsa lavastus “vahe aeg”, mis etendub akadeemia black box‘is 16,. 17. ja 18. oktoobril kell 19.00. Piletid Piletikeskusest ja tund enne algust kohapealt.
