Fortunato Salvador García Piquer on silmapaistev pianist, kelle tehnika, klaverikäsitlus ning selge ja puhas muusikaline joon on pälvinud tunnustust nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Möödunud aasta kevadel võitis ta Eesti Muusika ja Teatriakadeemias (EMTA) toimunud Yamaha stipendiumikonkursi ning detsembris saavutas X Eesti Pianistide Konkursil esikoha. „Minu jaoks tähendab selline auhind eelkõige tunnustust kogu minu senise töö eest ning on suureks motivatsiooniks jätkata oma teed muusikuna,“ lausub laureaat Eesti Muusika ja Teatriakadeemia ajakirjale antud intervjuus.
Hispaanias, Valencia piirkonnas, muusikute peres üles kasvanud Fortunato näitas juba väikese poisina üles huvi muusika vastu. Klarnetiõpetajast isa eeskujul sai tema esimeseks instrumendiks klarnet, mis oli justkui loomulik valik peretraditsioonide jätkamisel. „Kasvasin üles klarnetihelide keskel ja mäletan, kuidas see pill mind köitis. Samas oli meie kodus ka klaver, mida ma lihtsalt armastasin! Istusin sageli selle taha, mängisin omal viisil ning korraldasin perele väikeseid kontserte,“ meenutab Fortunato. Kui tuli aeg valida esimene pill, tundus klarnet loomuliku valikuna – lisaks isale mängis klarnetit ka Fortunato õde. Ometi tunnetas ta sisimas, et tema tõeline kutsumus on klaver. „Pärast klarnetitunde koju jõudes istusin automaatselt klaveri taha ja mängisin klaveril läbi kõik, mida tunnis olin õppinud. Mängisin kõrva järgi ja lisasin juurde akordid.“
Vanemad mõistsid üsna pea, et poeg peaks hoopis klaverit õppima. Nii kasvas Fortunato üles kahe instrumendi keskel, jagades oma aega klarneti ja klaveri vahel. Pilliõpe professionaalsel tasemel nõuab aga sügavat pühendumist, pikki harjutustunde ja aega. „Teadsin sisimas, et klaver on minu instrument rohkem kui klarnet,“ räägib Fortunato. Pärast keskkooli lõpetamist tegi ta otsuse ning jätkas õpinguid Castellóni Konservatooriumis klaveri erialal. Tõsi on see, et muusikute peres üles kasvades on muusika justkui õhk, mida sisse hingad. Valencia on Fortunato sõnul aga väga tugeva puhkpilliorkestri kultuuriga ning see muusika, mis teda lapsepõlves ümbritses, oli sootuks erinev sellest, milles pianist tänasel päeval elab.
Eesti – ideaalne keskkond noorele pianistile
Pärast esimest aastat Castellóni Konservatooriumis tuli pianist 2020. aastal Erasmus+ programmi raames Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus tema juhendajateks said klaveri vanemlektorid Mihkel Poll ja Age Juurikas. „Üks minu Castellóni õppejõududest rääkis Eestist ja soovitas EMTA-t. Alguses ei teadnud ma Eestist kuigi palju,“ tunnistab Fortunato ja lisab „Aga mida rohkem ma selle riigi kohta uurisin, seda enam tundsin, et Eesti võiks mulle sobida.“ Pianisti sõnul on Eesti ja EMTA noorele pianistile suurepärane koht arenguks. „Siin on kõik need võtmetegurid, mis toetavad mind muusikalises arengus: suurepärased harjutustingimused, kvaliteetsed klaverid ja võimalus harjutada nii palju kui vaja, ilma piiranguteta. See on pianistile tohutult oluline,“ sõnab ta. „Samuti on siin head õppejõud ning võimalusi laval esinemiseks, mis on kunstilise kasvu jaoks hädavajalik.“ Pärast vahetusõpinguid naasis Fortunato tagasi kodumaale, lõpetas seal bakalaureuseõpingud cum laude ning kandideeris EMTA-sse, et jätkata siin magistriõpinguid. Magistrantuuris said Fortunato juhendajateks professor Ivari Ilja ja uuesti Mihkel Poll. „Olen siin kasvanud nii muusikuna, pianistina kui ka inimesena,“ sõnab ta. Magistriõpingud lõpetas pianist möödunud aastal cum laude ning 2024. aasta sügisest jätkab õpinguid EMTA doktoriõppes.
Enesedistsipliin ja harjutamine – edu võti
Kui rääkida noore klaverikunstniku igapäevaelust, siis pealtnäha kaunis ja glamuurne elukutse eeldab äärmiselt kõrget enesedistsipliini. Fortunato alustab oma päevi varajastel hommikutundidel, kui akadeemias on veel vaikne. Päev algab harjutussessiooniga, mis kestab 4–5 tundi järjest. 6–7 harjutustundi päevas ei ole midagi erakordset – see on ühe pianisti igapäevaelu. „Kindel päevagraafik ja distsipliin – see on väga oluline,“ sõnab ta. „Oluline on harjutada eesmärgiga, mitte lihtsalt tundide arvu pärast. Näiteks konkursiks valmistudes seadsin oma põhieesmärgiks esitada Maurice Raveli klaverikontserti nii nagu helilooja seda ette kujutas, mitte lihtsalt vajutada klaviatuuril õigeid klahve.“ X Eesti Pianistide Konkursi finaalis kõlaski Fortunato esituses tehniliselt äärmiselt nõudlik Raveli klaverikontsert vasakule käele. Sama oluline kui kindel päevagraafik ja intensiivsed harjutustunnid, on ka tasakaalu hoidmine. Pianisti hoiavad treeningsaal ning pikad jalutuskäigud, mil ta saab oma mõtteid korrastada. „Vahel on kasulik klahvide juurest eemale astuda, et aidata muusikal ja mõtetel vabalt liikuda. Kuigi harjutamine on oluline, on tähtis hoida ka vaimset tasakaalu.“
Unistustest
„Soovin, et mind teataks kui muusikut, kes suudab teoseid esitada nii nagu mina neid tunnetan ja ka nii nagu helilooja on need kirja pannud.“ räägib Fortunato. Kui heliloojatest rääkida, on pianisti üheks lemmikuks eelpool mainitud Maurice Ravel, aga ka Fryderyk Chopin ja Aleksandr Skrjabin. Kuidas on aga põhjamaise muusikaga ning kuidas hindab Fortunato Eesti heliloojate loomingut? Eesti heliloominguga puutus Fortunato esmakordselt kokku Tallinnasse õppima asudes. Üheks esimeseks teoseks, mida ta mängis, oli Eduard Tubina „Ballaad Mart Saare teemale“, mis avaldas pianistile sügavat muljet. Seetõttu on Tubinast kujunenud üks tema lemmikheliloojaid Raveli kõrval. Mõni aeg hiljem tutvus ta ka Tõnu Kõrvitsa, Artur Lemba ja Lepo Sumera loominguga. „Postromantism on mulle muusikaliselt lähemal,“ sõnab ta. „See tunne, et jagan muusikat publikuga ja nad saavad sellest midagi, on minu elukutse kõige väärtuslikum osa. Ma ei taha teha suuri väiteid tuleviku kohta, sest asjad võivad muutuda. Aga see, et saan klaveri taga olla, muusikat mängida, oma kunstilist teekonda jagada – see on see, mida ma kõige rohkem hindan.“
Ka konkursi olukorras püüab Fortunato hoida endas eelkõige muusikalise eneseväljenduse eesmärki, mitte võistlusmomenti. „Laval olles ei mänginud ma sellise tundega nagu oleksin konkursi laval. See oli minu jaoks nagu kontsert,“ meenutab ta detsembris toimunud X Eesti Pianistide Konkurssi. Selline mõtteviis võtab vaimset pinget ja raskust vähemaks. „Konkursil ei saa end survestada mõttega teha paremini kui teised osalejad – sa mängid oma teost, esitad selle ja see on kogu töö, mida pead tegema. Ülejäänu otsustab žürii ning sina ei saa seda mõjutada. Konkursil on oluline keskenduda sellele, mida teed, mitte niivõrd võrrelda end teiste osalejatega,“ jagab Fortunato olulist põhimõtet. „Oluline muidugi ka repertuaar, mida pianistid peavad esitama. Kui esimeses voorus on kõigil kindel repertuaar, siis teises ja kolmandas voorus on juba teatud valikuvabadus. Kuna finaalis oli repertuaari osas palju valikuid, andis see interpreedile võimaluse olla rohkem tema ise. See lisas mulle kindlust ja vähendas pinget. Läksin lavale enesekindlalt, mõeldes Raveli klaverikontserdile – sellele, mida see minu jaoks tähendab ja mida ma soovin publikuga jagada.
Lisaks suurepärastele tulemustele möödunud aasta konkurssidel on Fortunato edukas olnud ka varasematel võistlustel: Laine Metsa nimeline pianistide konkurss (II koht, 2021), EMTA muusika interpretatsiooni osakonna Heljo Sepa nimeline pianistide konkurss (preemia, 2022) ja Gabriel Terueli klaverikonkurss (finalist, 2022).
Kui rääkida tulevikuplaanidest, siis keskendub Fortunato praegu doktoritööle, mis käsitleb Aleksandr Skrjabini muusikat – kuidas helilooja oma teoseid kujundas ning millist mõju see avaldab nende esitusele. Fortunato tunneb, et Eesti on ideaalne koht tema muusikalisel teel: „Nüüd, kui olen Eestis olnud pikemalt, tunnen, et see on minu jaoks ideaalne koht arenguks.“ Kuigi Fortunto pere ja lähedased elavad Hispaanias, püüab ta neid külastada alati, kui selleks võimalus avaneb – viimati jõulude ajal. Ta on sügavalt tänulik oma perele, kes on toetanud teda igas eluetapis ja kõigis otsustes. „Mõnikord tundub, justkui oleksin argipäeva eest põgenenud, kuid mul on hea meel, et mu lähedased mõistavad ja toetavad mind vahemaast hoolimata.“ Samuti on Fortunato tänulik oma juhendajatele professor Ivari Iljale ja Mihkel Pollile, kes on avanud talle uksed siinsesse klaverimaailma. „EMTA ja siinsed inimesed on mulle olnud hindamatuks toeks.“ Ta usub, et Eestis saadud kogemused on aidanud tal kasvada nii inimesena kui ka muusikuna.
Fortunato Salvador Garcia Piqueri saab kuulda doktorikontserdil 17. mail EMTA kammersaalis. Kontsedrisarja „Klaverikunst” raames esineb Fortunato täispika soolokavaga EMTA suures saalis sel sügisel.
Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).
