Tänavu möödub 20 aastat dramaturgiaalase kõrgharidusõppe algusest Eestis. Selle tähistamiseks toimub 7.–8. märtsil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) rahvusvaheline konverents „Dramaturgia – maastike kaardistamine“, mis mõtestab lahti dramaturgia rolli eri etenduskunstide vormides. Seoses konverentsiga ning peagi ilmuva „Dramaturgiraamatu“ valguses andis EMTA ajakirjale intervjuu selle üks korraldaja, lavastajatöö ja dramaturgitöö vanemlektor Siret Campbell, kes avab lähemalt konverentsi eesmärke, tänase dramaturgia mitmekesiseid tahke ning jagab mõtteid dramaturgiaõppe arengust Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias viimase 20 aasta jooksul.

Kuidas defineerite tänapäeva teatris dramaturgi tööd? Millised on selle kesksemad ülesanded ja eesmärgid?

Ametinimetus „dramaturg“ on eesti keeles lai katusmõiste, mis võib tähendada paljusid erinevaid rolle teatritegemise protsessis ja selle ümber. Mõned nendest on seotud tekstide kirjutamisega (näitekirjaniku ja dramatiseerija ülesanded), tööga prooviprotsessis (lavastusdramaturg) ja veel nimetatakse dramaturgideks laiemalt teatritekstidega seotud inimesi (teatrites töötavad kirjandustoa töötajad).

Näitekirjaniku ülesandeid on vast kõige lihtsam defineerida – tema kirjutab näidendi. Dramatiseerija jällegi võtab aluseks mõne teise teose, mis võib olla mõnes teises žanris, näiteks proosateksti, ja loob sellest teatri tarbeks adaptatsiooni. Lavastusdramaturgi amet on selline, kus võib ette tulla kirjutamise või tekstidega seotud ülesandeid, aga ei pruugi. Seda rolli saab täita sõna-, aga ka tantsulavastuste juures, samuti etenduskunsti teoste loomeprotsessis. Lavastusdramaturg töötab koos lavastaja või koreograafiga lavastuse kontseptsiooniga, vajadusel toob prooviprotsessi teema või vormiga seotud impulsse, peegeldab trupile nende loodut vaataja positsioonist ja veel palju muudki.

Nagu eelnevast selgub, on see amet tänapäevases teatris väga mitmetahuline. See on ka põhjus, miks otsustasime lavakunsti osakonnas koos dramaturgia eriala tudengite Maarja Moori ja Joosep Lõhmuse ning vanemteadur Madli Pestiga koostada „Dramaturgiraamatu“, mis on inspireeritud „Lavastajaraamatutest“. Tudengid intervjueerisid 13 Eesti olulisemat dramaturgi, kelle seas on Eero Epner, Andrus Kivirähk, Merle Karusoo, Piret Jaaks ja mitmed teised. Eesmärk oli kaardistada dramaturgitöö erinevaid tahke ja usun, et see eesmärk sai täidetud.

Esitleme raamatut rahvusvahelise konverentsi „Dramaturgia – maastike kaardistamine“ raames 7. märtsil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Raamatu väljaandjad on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Teatriliit.

Kuidas suhestub dramaturg lavastuse loomisprotsessis teiste meeskonnaliikmetega – lavastaja, näitlejate, kunstnikega?

Näitekirjanik ei pruugi puutuda lavastusmeeskonnaga üldse kokku. Dramatiseerija töötab dramatiseeringu enamasti välja lähtuvalt lavastajalt saadud suunistest ja konkreetsetest teemaliinidest, mis lavastajat huvitavad. Teiste lavastusprotsessi liikmetega ei pruugi dramatiseerija kokku puutuda, kuigi enamasti ta siiski mõnes proovis prooviprotsessi esimeses ja viimases otsas käib.

Lavastusdramaturgi jaoks on kõige lähedasem koostööpartner samuti lavastaja. Koos võetakse vastu keskseid otsuseid nii lavastuse sisu kui vormi osas. Lavastusdramaturg peegeldab kõike laval toimuvat, jälgib valgus-, liikumis-, heli- ja atmosfääridramaturgiat, aga enamasti ta enda ettepanekuid otse näitlejatele või kunstnikele ei tee. Ideed filtreeritakse läbi lavastaja ja sel moel välditakse nii möödarääkimisi kui paljusid arusaamatusi.

Kuidas mõjutab dramaturg lavastuse sisu?

Sisu saab dramaturg mõjutada minu arvates kolmel erineval moel. Esiteks võib kogu lavastuse sisu lähtudagi dramaturgi ideest ja ülejäänud lavastusmeeskond on selle idee interpreedid. Teiseks saab dramaturg olla lavastajale partner, et arendada üheskoos proovide käigus sündivat materjali. Ja kolmandaks nimetaksin midagi, mida eelkõige noorema generatsiooni dramaturgid on esile toonud ja mida nad nimetavad ruumi hoidmiseks. Lavastusdramaturg, kes on kohal kõigis proovides, jõuab jälgida nii seda, mis on  lavastuses loominguliselt sündimas, kui ka seda, mis etendajate vahel inimlikul tasandil toimub. Nendest märkamistest võib sageli olla palju kasu selleks, et trupp saaks igas mõttes terve organismina edasi liikuda.

Kuidas on õppeprogramm 20 aasta jooksul arenenud? Millised on olnud kõige olulisemad muudatused, mida esile tõstaksite?

Õppeprogramm on muutunud vastavalt erialaõppejõule, kes on enamasti olnud iga dramaturgide lennu puhul erinev. Varasemalt pole dramaturgia ainete maht õppekaval olnud kuigi suur, mistõttu on selle eriala tudengid teinud kaasa enamuse näitleja eriala ainetest. Mina töötasin välja praeguse dramaturgi ainekava 2018. aastal ja asusin seda läbi viima 2022. aastal. Praeguses õppekavas on samuti palju seotust näitleja- ja lavastajaõppega, aga suunan tudengeid mõtestama kõike läbi dramaturgi vaatepunkti. Näitleja eriala tunnis ei ole dramaturg seepärast, et avastada endas näitleja, vaid saada aru, kuidas näitleja töötab. Samuti on õpingute käigus tihe läbikäimine lavastajatudengitega, esimesel kahel õppeaastal osalevad pea kõigis ainetes lavastaja- ja dramaturgiaüliõpilased koos.

Sellisel tihedal põimitusel on praktiliselt väga suur väärtus ja midagi üsna unikaalset. Suheldes rahvusvaheliste kolleegidega olen näinud, et paljudes ülikoolides õpivad dramaturgid isolatsioonis. Aga on muidugi ka teistsuguseid näiteid. Palju sõltub konkreetse riigi teatritraditsioonidest, aga ka sellest, millise tuleviku poole teatriharidus ja teater üldisemalt teel on.

Mis on konverentsi peamised teemad ning kes on külalised?  

Dramaturgi ametit ja dramaturgiaõpet Eestis pole varasemalt nii põhjalikult fookusesse võetud – mõtlen siin nii konverentsi toimumist kui „Dramaturgiraamatu“ väljaandmist. Konverentsi esimesel päeval esinevad kodumaised teatripraktikud ja -teoreetikud. Püüamegi heita valgust erinevatele ülesannetele, mis dramaturgidel teatris on. Esinejate seas on lavastajaid, kes räägivad oma koostööst dramaturgiga. Mõtestame teksti tähtsust ja tähtsusetust teatrikunstis. Esimese päeva lõpus esitlemegi „Dramaturgiraamatut“ ja päeva lõpetab Mihkel Seedri stand-up selle kohta, miks dramaturgi amet on üks ebameeldivamaid ja raskemaid üldse.

Teine konverentsipäev on välisesinejate päralt. Seal kuuleme, mis on toimumas laiemas maailmas, et avardada oma silmaringi ja mõelda, kas ja kuidas need teemad meie jaoks relevantsed on. Konverentsi peaesineja on Briti näitekirjanik ja etendaja Tim Crouch, kes esineb loengetendusega dramaturgiast ja ettekujutusvõimest. Samuti räägime tantsudramaturgia õpetamisest (Sandra Noeth Saksamaalt) ning digitehnoloogiate ja tehisintellekti kasutamisest teatris (Nicolas Rosette Prantsusmaalt). Tõmbame töövõttestike osas paralleele ka filmimaailmaga (Joachim Friedmann Saksamaalt). Põhjamaade suurima näidendiagentuuri Colombine juhataja Hedda Krausz Sjögren annab ülevaate sellest, mis teeb tänapäeval näidendist ekspordiväärilise ja Poola ühe olulisema teatri, Nowy teatri peadramaturg Piotr Gruszczyński annab meile ülevaate Poola teatris toimuvast.

Konverentsil on ka off-programm. Sandra Noeth juhendab tantsudramaturgia töötuba dramaturgidele ja koreograafidele ning Piotr Gruszczyński annab adaptatsioonitöötoa lavastajatele ning dramaturgidele.

Kas dramaturgia mõiste ja töömeetodid on viimastel aastatel muutunud? Kui jah, siis milliste suundumuste või ühiskondlike muutuste mõjul? Kuna tegemist on rahvusvahelise konverentsiga, siis oleks hea küsida, millised on märgatavamad erinevused dramaturgia praktiseerimisel eri riikides?

Suheldes välismaa kolleegidega ei ole ma täheldanud suuri erinevusi tööpraktikates, mis täiesti pahviks lööksid. Töö essents, põhimõtted ja tööprotsessid vähemalt Euroopa raames oluliselt ei erine. Erinevad ehk teatri ajaloolised arengud (nt kuidas on jõutud tänasesse punkti) ja praktilised aspektid (nt teatrisüsteemi rahastus ja sellest tulenevad võimalused).

Suuremates kultuuriruumides on ka rohkem spetsialiseerumist. Näiteks ei üllata kedagi, kui Saksamaal lavastusdramaturg ei ole kunagi ühtegi lavateksti kirjutanud – see polegi tema töö, seda tööd teevad näitekirjanikud.

Eestis toimuva kohta ütleksin, et kuna teatri- ja etenduskunstide maastik laiemalt on muutumas, siis paratamatult muutub ka dramaturgiline väli. Tööpraktikate ja dramaturgia mõiste laienemisest juba ülal rääkisin. Töömeetodid muutuvad kaasaegsetes praktikates aina enam ühisloome poole ja piirid erinevate erialade vahel hägustuvad.

Samas ma ei näe, et publiku või lavastajate huvi ka kõige klassikalisemas mõttes näidendite vastu oleks hääbumas. Väga sageli kuulen lavastajaid ütlemas, et „tahaks mõnda korralikku näidendit teha“. Ja kui ta veel tahab kodumaist näitekirjandust, mitte taaskord mõne Jacki või Jane’iga näidendit, on ju eriti hästi. Tänane teatriväli on väga mitmekesine. See omakorda on väga hea lähtekoht, kust dramaturge õpetada!

Intervjuu EMTA lavakunstikooli XXXII lennu dramaturgia üliõpilaste Maarja Moori ja Joosep Lõhmusega:

Palun rääkige lähemalt dramaturgia erialast ning õpingutest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Kuidas jõudsite ise selle erialani?

Maarja: Minul tekkis sügavam teatrihuvi gümnaasiumis ja pärast lõpetamist läksingi Tartu Ülikooli kirjandust ja teatriteadust õppima. Selle eriala ma 2021. aastal ka lõpetasin ja idee dramaturgiat õppida tuli samuti sealt. Erinevaid uurimustöid tehes taipasin, et minu huvipunktid olid ikka ja jälle seotud teatritekstide ja nende valmimisega – mind väga huvitas see protsess, kuidas ühest ideest lõpuks terviklik näidend või lavastus valmib, ja kui nägin, et EMTA lavakustnikoolis võetakse dramaturge vastu, tundsin, et see on väga loogiline järgmine samm.

Joosep: Mina ei teadnud varem midagi, mis võiks dramaturgia olla. Huvitusin kirjandusest ja kirjutamisest. Ainus teadmine dramaturgiast kui erialast oli see, et seal saab päriselt loovkirjutamist õppida. Nüüd, kolmandal kursusel, on loovkirjutamine vahva asi küll, aga olen aina enam armumas lavastusdramaturgiasse ning kõigesse sellesse, mis eriala laia teki alla mahub.

Kuidas on õpingud muutnud teie arusaama teatrist?

Maarja: Kindlasti on see rohkem pannud teadvustama seda, kui keeruline ja habras kunst on teater. Dramaturgina olen mõelnud, et (teatri)tekstide võlu seisneb selles, et neid saab paberil valmis kirjutada. Nad ei muutu. Teater ise aga saab sündida ainult publiku ees. Paberile jäädvustatud mõtted, ükskõik kui head, realiseeruvad ainult näitleja ja publiku kohtumisel ja see on ettearvamatu territoorium, kus on väga palju muutujaid. Iga etendus on erinev ja see, mida ühel õhtul õnnestub tabada, ei pruugi kunagi enam tagasi tulla. Sellist sõelaga liiva püüdmise tunnet oli kooli alguses väga palju. Aga muidugi on mitmekordistunud teadmised sellest, kuidas teatrit tehakse. Arusaam teatriteksti olemusest või näitlejatööst on kindlasti täiesti teine, kui ta oli enne kooli.

Joosep: Arvasin varem, et teater on igav toode vanainimestelt vanainimestele. Tahtsin teatrit õppida, et õppida kirjutamist. Kui kogesin esimest korda seda vulkaani, mis kaasaegne teater on, muutus mu arusaam täielikult. Enam ei soovigi ma olla katusekambri kirjanikuhärra, vaid tahan aina rohkem uppuda sellesse vulkaani. Kõik on huvitav CPPM-ist (Contemporary Physical Performance Making, eesti keeles kaasaegsete etenduskunstide õppekava) linnateatrini ja alates Lätist kuni Koreani. Ja kõik seal vahel.

Milliseid oskusi ja teadmisi peab hea dramaturg kindlasti omama?

Maarja: Analüüsi ja seoste loomise oskus näib minu arust olevat kõige olulisem. Kui mõelda dramaturgist kui näitekirjanikust, siis on kirjutamine muidugi möödapääsmatu, aga „dramaturg” on palju laiem mõiste kui „näitekirjanik”. Lavastusdramaturgi, kes töötab prooviprotsessis koos trupiga, peamiseks ülesandeks on olla tegelikult lavastaja dialoogipartner, sõber ja nõuandja. Selle jaoks on terased mõtted ja oskus neid argumenteeritult esitleda palju olulisemad, kui kirjutamisoskus. Aga oskus kirjutada laiendab kindlasti dramaturgi tööpõldu märkimisväärselt. Lisaks on dramaturgile väga vajalik hea suhtlus- ja koostööoskus –  suutlikkus töötada erinevate inimestega erinevatel viisidel.

Joosep: Kõige olulisem on psühholoogia. See on väga kasulik kirjutamisel ja trupile toeks olemisel. See aitab seoseid luua ja kõike muud vajalikku hallata. Sellele baseerub kõik.

Kuidas on õpingud EMTA-s teid praktiliselt ette valmistanud tööks dramaturgina?

Maarja: Praktika osakaal on EMTA lavakunstikoolis väga suur. Sisuliselt kulub ju pool kooliaega diplomilavastuste väljatoomisele. Von Krahli Teatris olime dramaturgid lavastuse „vahe aeg“ juures ja Eesti Noorsooteatrile dramatiseerisime Orwelli „1984“. Samuti on meil käsil mitmed vaatluspraktikad ja sinna juurde lisanduvad kirjutamisülesanded: näidendite kirjutamised, tõlkimised ja dramatiseerimised. Selles mõttes pole koolitööd alates kolmandast aastast enam koolitööd, vaid avalikud tööd professionaalsetes teatrites. Allahindlust meile ei tehta. Nii koguneb töökogemust nelja aastaga päris palju.

Joosep: Enne ei osanud mitte midagi, nüüd saan mõnest asjast juba päris hästi aru. Tänuväärne pole mitte ainult see, mida õpime erialaselt, vaid kogu kooli poolt pakutav pagas. Kirjandus, tõlkimine, näitlemine, dramatiseerimine, laulmine, sport ja muu. Hea dramaturg või kunstnik üleüldse võiks olla laia silmaringiga. Seoseid aitab luua erialade ja ainete ülene kogemus. Sellele tuginedes saab ka erialaselt areneda. Vist isegi ainult tänu sellele, kui rääkida absoluuti kasutades. Lisaks tuleb käia väga palju teatris. Kui ise veel ei tee, näe, kuidas tehakse.

Miks tasuks valida just EMTA dramaturgiaõpe?

Maarja: Sest teist võimalust dramaturgiat õppida Eestis ei ole. Ja maailmas üldiselt pole väga tavaline see, et dramaturgid õpivad näitlejate ja lavastajatega koos. Igal juhul tagab see väga põhjaliku arusaama teatritööst ning kui kirjalik ja lavaline eneseväljendus meeldivad, siis tasub kindlasti tulla.

Joosep: Õpime näitlejate ja lavastajatega koos. See loob juba õpingute ajal kontakte ja suhteid. Loomulikult saab dramaturgiks ka teisi teid mööda, aga EMTA dramaturgiaõpe on tänuväärselt arenenud ja pakub meile põhjalikku tööriistakasti, millega professionaalsele teele edasi astuda.

Rahvusvaheline konverents “Dramaturgia – maastike kaardistamine” toimub 7.–8. märtsini Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Rohkem infot siit.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).