Doktoriõppe keskus

Doktoriõpe avati Eesti Muusikaakadeemias 1996. aastal. Varasemalt, 1960–1980. aastatel oli tavaks, et Tallinna konservatooriumi parimad lõpetajad jätkasid õpinguid Moskva ja Leningradi konservatooriumide juures aspirantuuris või assistentuur-stažuuris. Esimene väitekiri kaitsti EMTAs 2004. aastal. Esialgu võeti doktoriõppesse ainult muusikateadlasi, kelle doktoritöö nõuded on samad, mis teistel teaduserialadel (väitekiri või artiklite seeria). 2000. aastal avati ka loominguline suund heliloojatele ja interpreetidele, 2006. aastal lisandus loomingulise doktoriõppe võimalus teatrikunsti erialal. 2015. aastal asutati EMTA doktoriõppe ühtsemaks arendamiseks ja koordineerimiseks doktoriõppe keskus, mis ühendab kõigi immatrikuleeritud doktorantide teaduslikke ja loomingulisi juhendajaid. Doktoriõppe keskuse juurde kuuluvad doktorinõukogu ja õppekava nõukogu. Doktorinõukogu atesteerib doktorante ja otsustab doktoritööde kaitsmise üle. Õppekava nõukogu on nõuandev organ, mis toetab akadeemia doktoriõppekavade arendamist.

Doktoriõppes on avatud kaks õppekava:
Muusikateadus, Muusika ja teatrikunst (loominguline suund).

Muusikateadus hõlmab nii muusikaajalugu, muusikateooriat, muusikapsühholoogiat kui ka etnomusikoloogiat. Muusika ja teatrikunsti suunal õpivad interpreedid, heliloojad, näitlejad, lavastajad, dramaturgid jt, kelle loomingulis-uurimuslikud doktoriprojektid annavad olulise panuse loovuurimuse (artistic research) arendamisse.

2020. aasta septembris õppis EMTAs 35 doktoranti, nende hulgas 10 välismaalast. Kaitstud on 54 doktoritööd, neist kümme muusikateaduses. EMTA doktoriõppe keskus on Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli liige.