Ajalugu

Ajalugu lühidalt


Lühiülevaates on kasutatud kogumike „Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 100”* ja „Eesti Muusikaakadeemia 80. Mõnda möödunust”** materjale

 

KÕRGEMA MUUSIKAKOOLI SÜND

Kultuurilooliselt ulatuvad kõrgema muusikahariduse juured Eestis 19. sajandi teise poolde, kui eestikeelse kultuurielu elavnemise märgina alustasid järjepanu tegevust muusika- ja teatrilembesed kultuuriseltsid. Eesti muusikaõppeasutuse loomise idee tõusis päevakorda aga Esimese maailmasõja eelõhtul Estonia seltsi muusikaosakonna segakooris. Reaalsema kuju võttis see juba meie noore vabariigi alguses, mil tunnetati nn möödapääsmatut vajadust Tallinnas tegutseva ning omakultuuri teeniva muusikakõrgkooli järele. Kohalik muusikaelu tuli seada kindlamale alusele.

Estonia seltsi peakoosolek 17. novembril 1918 otsustas muusikakõrgkooli loomise küsimuse jaatavalt. Kooli „põhjuskiri” võeti vastu 9. mail 1919 ning kinnitati haridusministri poolt 10. septembril. Kuna Estonia seltsil puudus põhikirjas punkt, mis lubaks asutada konservatooriumi, sai õppeasutus ministri soovitusel nimeks Tallinna kõrgem muusikakool (mis 1923. aastal siiski Tallinna konservatooriumiks ümber nimetati). Eesti muusika- ja teatriakadeemia on 1919. aastal asutatud Tallinna kõrgema muusikakooli järjepidevuse kandja.

Kõrgema muusikakooli avaaktus toimus 28. septembril 1919 Estonia kontserdisaalis. Alustati 32 õppejõuga, kelle hulgas oli mitu silmapaistvat muusikut. Neile lisandusid 1920. aastal Venemaalt opteerunud Peterburi konservatooriumi professorid: pianistid Artur Lemba ja Theodor Lemba ning metsasarvekunstnik Jaan Tamm, samuti Astrahani muusikakooli endine direktor Artur Kapp ja klaveripedagoog Peeter Ramul Moskvast. Kooli direktor oli 1919–1923 Mihkel Lüdig.

Õppetöö algas Estonia kontserdisaali kõrvalruumides ning mitmel pool üüritud ruumides.

 

 

 

 

 

Tallinna Teatajas ilmus 29. septembril 1919 uudisnupp Tallinna kõrgema muusikakooli avamisest.

Tallinna kõrgema muusikakooli õppejõud 1919. aastal (foto: EMTA arhiiv)

1925. aastal kinnitati kooli uus põhikiri, mille alusel valiti esimesed „oma” professorid: Raimond Bööcke, Artur Kapp, Johannes Paulsen, Peeter Ramul ja August Topman. Kokku oli Tallinna konservatooriumis nüüd kaheksa professorit (Artur ja Theodor Lemba ning Jaan Tamm olid eelnevalt saanud professoritiitli Peterburi konservatooriumist). Hiljem kasvas nende arv veelgi. 1925. aastal lõpetas ka esimene lend noori helikunstnikke.

Aastatel 1923–1933 oli kõrgema muusikakooli direktoriks Jaan Tamm, kelle initsiatiivil asutati ka konservatooriumi selts, mis võttis õppeasutuse Estonia seltsilt üle. Tema käe all saavutas õppeasutus nii majandusliku kui ka sisulise stabiilsuse. Direktor Tamme sõnul oli tol ajal oluline, et konservatooriumi kunstinõukogu suutis pühendada tähelepanu kooli pedagoogilise ja kunstilise taseme tõstmisele. Õppejõud käisid välis- ja õppereisidel, et tutvuda õppetöö ja -viisidega vana muusikakultuuriga maade parimates konservatooriumides; samuti võeti osa muusikakongressidest jne. Hulgaliselt korraldati avalikke õpilaskontserte, mis kujunesid tähtsaks muusikakultuuriliseks sündmusteks.

Pärast professor Jaan Tamme surma valiti 1933. aastal direktoriks helilooja ja dirigent professor Juhan Aavik, kel õnnestus 1935. aastal saavutada konservatooriumi riigistamine.

 

ESIMENE OMA MAJA

Kooli esimese direktori Mihkel Lüdigi eestvõtmisel ja peamiselt vabatahtlike annetuste varal alustati oma maja ehitamist. Linnamüüri ja Jaani kiriku vahelisel krundil paiknevast õppehoonest (mida oli etappide kaupa üle kümne aasta ehitatud) sai muusikakõrgkooli moodne ja küllalt mugav kodu. Aga ruumipuudust see tegelikult ei lahendanud, sest paralleelselt olid kooli vajadused ja ootused samuti kasvanud. Ruumikitsikus kestis mõnes mõttes uue sajandini.

Tallinna kõrgema muusikakooli 1922. aastaks valminud hoone (paremal), vaadatuna Jaani kiriku poolt. Taamal paistab Niguliste kiriku torn. Foto: August Vannas (foto: Eesti teatri- ja muusikamuuseum, MO251:1)

… Kuni 1934. aasta kevadeni muusikakõrgkooli lõpetanud 234 helikunstnikku kõigilt erialadelt, kes, valgunud üle kogu maa laiali, praegu eranditult on rakendunud tööle kodumaa muusikakultuuri igakülgseks arendamiseks ja süvendamiseks, kas kirikuorganistina, koori- ja orkestrijuhtidena, muusikaõpetajaina muusikakoolides, seminarides, keskkoolides, või eratunniandjaina, solistidena, orkestrantidena, tegelike muusikaelujuhtidena jne … (Anton Kasemets „Eesti muusika arenemislugu (1937)).

 

SÕDA TULI VAHELE

Sõda nõudis oma, kuid kool töötas ka sõja-aastail edasi. Konservatoorium sai sel keerulisel ajal isegi uute õppejõudude võrra tugevamaks. Põgusat aega (augustist novembrini 1940) direktori kohuseid täitnud Riho Pätsi algatusel kutsuti Tallinna konservatooriumi õppejõududeks mitu väljapaistvat muusikategelast, nende hulgas Heino Eller, Karl Leichter, Tuudur Vettik, Bruno Lukk, Cyrillus Kreek, Arno Niitof.

1940. aasta lõpukuudel jätkusid septembris alanud ettevalmistustööd üleminekuks üleliidulisele muusikaharidussüsteemile ja õppekavadele. Algasid ka sisulised ümberkorraldused. Sundmobiliseeritute ja evakueeritute hulgas pidid kodumaaga hüvasti jätma ka paljud muusikakõrgkooli üliõpilased ja õppejõud. Õppetöö alustamine pärast okupatsioonivõimude vahetumist oli keeruline.

Konservatoorium leidis ajutise pelgupaiga Lahmuse mõisa peahoones Suure-Jaani lähistel.

Lõpuaktus 1. juulil 1942. (foto: Eesti teatri- ja muusikamuuseum, M159:1/650:14)

1944. aasta 9. märtsi õhurünnaku ajal hävis peaaegu täielikult kooli õppehoone ja enamik inventari. Kui sügisel hakati konservatooriumi tegevust ennistama, siis oldi mõnes mõttes tagasi sealsamas, kus veerand sajandit varem: lageda taeva all ja pillipuuduses. Hävinud hoone asemele saadi kasutamiseks elumaja Kaarli pst 3, mis jäi konservatooriumi ulualuseks pikaks ajaks – kõrvuti muude tööpindadega isegi järgmise sajandi alguseni. Direktoriks sai taas Vladimir Alumäe.

Sõja lõppedes oli õppehoone kasutuskõlbmatu, noodi- ja raamatukogu hävinud, muusikaelu räsitud ja laiali pillutatud. Paljud kultuuritegelased olid Eestist sõjapõgenikuna lahkunud. Konservatoorium elas ja hingas läbielatule vaatamata. Vanemad õppejõud sümboliseerisid järjepidevust kümnendite taguse ajaga. Järjepidevust oli nendel aastatel vaja rohkem kui midagi muud. See andis lootust, et ehk pole sõjaeelse ajaga võrreldes kõik siiski nii jäägitult teistmoodi. Seda, mis veel ees ootas, ei võinud aimata, aga vähemalt oli selge, et vaimne vundament oli säilinud ja konservatoorium suutis mingil moel tööd jätkata. Kuid ajastu optimistliku sundpoosi varjus laius masendus ja väljapääsmatuse tunne.

 

NÕUKOGUDE AEG

Poliitiline surve kasvas iseäranis 1948. aasta paiku, kui algas eriti agressiivne nõukoguliku kultuuripoliitika juurutamine, millega kaasnes peagi õppejõudude vallandamine ja arreteerimine. Haridussüsteemi ümberkorralduste käigus koondus konservatooriumis tähelepanu teadusele. Sisse seati õppejõudude teadusliku töö nõue. Teostamata jäi aga plaan avada konservatooriumis aspirantuur (tänapäeva mõistes doktorantuur), mis võimaldanuks kaitsta väitekirju eesti keeles. Kogu Eesti NSV perioodi vältel jäädi teadusküsimustes sõltuma Moskvast ja Leningradist. 1952. aastal määrati konservatooriumi direktoriks Eugen Kapp. Alates 1950. aastate keskpaigast hakkas ka loominguline õhkkond vähehaaval taastuma.

Tuudur Vettik oma 50. sünnipäeval 4. jaanuaril 1948 Estonia kontserdisaalis konservatooriumi segakooriga (foto: Eesti teatri- ja muusikamuuseum, M347:1/171:3)

TEATRIKOOL

1957. aastal asutati draamanäitlejate koolitamiseks näitekunsti fakulteet (hiljem tuntud kui lavakunstikateeder), mille juhatajaks sai Voldemar Panso. Lavakunstikoolist – „Panso koolist” või „lavakoolist” või „lavakast”–, nagu seda on eri aegadel kutsutud, on aastakümnete jooksul kasvanud välja suurem osa Eesti teatritegijaid.

Voldemar Panso: … Tõsi, näitlemine on üks aeganõudvamaid oskusi ning praktikast kasvanud kogemused mängivad siin tähtsamat osa kui mõnes teises kunstis, sest looja ja instrument on ühes isikus. Seda kõike arvesse võttes peame ometi selgelt aru andma endale, kes on see, kes astub koolilavalt teatrilavale? – See on noor näitleja. Just n ä i t l e j a! Kool peab välja laskma näitleja. Näitlejana võtavad ta vastu teater ja publik. Tema noorus peab olema voorus, aga mitte hinnaalandus … (Voldemar Panso. Töö ja talent näitleja loomingus. Tallinn: Eesti Raamat 1965, lk 15)

 

1960.–1970. aastad

1964. aastal, kui Vladimir Alumäe alustas oma viimast rektoriaega, tundus olevat poliitiline sula – aga see oli pelgalt näiline. Konservatooriumi kandepind küll laienes, aga sellega seoses süvenes taas ruumiprobleem, muutudes peaaegu talumatuks. Rektor Alumäe uuris läbi u 40 Tallinnas oleva potentsiaalse maja projekti, otsides sobivat, konservatooriumi vajadustele vastavat.

Vaimu hoidis neil aastatel ärksana üliõpilaste teaduslik ühing. See oli enamat kui muusikateaduslik ring, kuivõrd lisaks konverentside või „teaduslike sessioonide” korraldamisele üha süvenes selle kaal kontserdielus. Ühing oli südikate ideede inkubaator, millest sai siis ja edaspidi tuule tiibadesse mitu muusikaelu tugevasti mõjutanud ettevõtmist.

Alates õppeaastast 1971/72 sai Kivimäe endisest internaatkoolist konservatooriumi uus kodu. Hooned ei pruukinud olla muusikaõpinguteks praktilised, kuid paiga rahuküllane aura sobis muusikakõrgkooli boheemlasliku hingelaadiga imehästi.

 

Toonane prorektor Heljo Sepp on kirjeldanud Kivimäe perioodi algusaastaid: … Tasapisi sai kollektiiv kõigega hakkama. Peamine – mõisteti toimunu vajadust ja oodati kannatlikult ebakohtade likvideerimist. Samal ajal käisid hoolega töö ruumide remontimisel, ehitati uut katlamaja, paigaldati raamatu- ja noodikogu fonde, hakati kujundama kabineti helisüsteemi. Heakorrastati ja haljastati õppehoone ümbrust, tööle hakkas söökla, viimistleti õppehoonete välisilmet ja järg-järgult sisutati mööbliga nii õppeklassid kui ühiselamu … („Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 100” lk 97)

 

Vabaduse puiestee 130 Kivimäel. Ligi 30 aastat sõitsid üliõpilased nende hoonete ja kesklinna vahet, kuivõrd konservatoorium tegutses samal ajal edasi Kaarli (tol ajal Suvorovi) puiestee elamus ja lavakunstikool Toompeal. Foto Mati Hiis (EMTA arhiiv)

1970. aastate õhustik oli eelnenud kümnendiga võrreldes küllaltki teistsugune: 1960. aastate eksperimenteeriv ja lubatu piire kompav vaimsus asendus seisakuaja ettevaatliku endassesüüvimisega, mis soodustas mineviku- ja pärimusekaemust. 1971. aastal ennistati konservatooriumis muusikapedagoogika eriala. Muusikahariduse mõtteline ring sai sellega loogiliseks tervikuks, kuivõrd tugevnes konservatooriumi roll kõrgkoolile eelneva haridusastme mentorina.

1970. aastad olid konservatooriumi elus küllalt viljakad just erialases mõttes. Neil aastail jõudsid kõrgkooli juba need, kes olid saanud kogu oma hariduse muusikakeskkoolis. See tõstis üldist erialataset ja võimaldas suurendada nõudlikkust vastuvõtueksamitel. Jätkas konservatooriumi sümfooniaorkester. Kümnendi lõpuks oli orkestri tase juba niivõrd hea, et näiteks 1979. aastal anti (lisaks õppeplaanis ettenähtud tööle) kolm täismõõdulist sümfooniakontserti.

Ka üliõpilaste teadusliku ühingu töös tõusis üha enam esile interpretatsiooniline tegevus. Jätkusid kammermuusika festivalid. Ilmselt neist inspireeritult sai alguse uus suund – üliõpilaste teadusliku ühingu ansamblid. Nii tegutsesid 1972/73. õppeaastal puhkpillikvintett Jaan Õuna ja vanamuusika ansambel Andres Mustoneni eestvõttel. Järgmisel õppeaastal esines juba vanamuusika ansambel nime all Hortus Musicus. Teadusliku ühingu tegevuses andsid tooni üliõpilased Jaan Õun, Tõnu Kaljuste, Andres Mustonen, Rein Rannap, Urve Lippus jt.

Lavakool on läbi aegade lähtunud peamiselt eesti varasemast teatritraditsioonist ja Stanislavski koolkonna põhimõtetest. Põhiliselt näitlejahariduse andmise kõrval on siit loomuldasa välja kasvanud ka mitmeid eesti teatriloos olulisi lavastajaid; esimest korda „võitles” Panso välja õiguse võtta vastu ja õpetada eraldi lavastajatudengeid oma viimaseks jäänud VII lennus (1972–1976). Lavakunstikateedris sai 1970. aastate lõpus ümber nn Panso-aeg.

Aleksis Kivi – Voldemar Panso „Täna mängime „Seitset venda”” (lavastaja Voldemar Panso, 1971). Stseen lavakunstikooli V lennu lavastusest. Ees vasakult Ivo Eensalu, Koit Randus, Jaak Tamleht, taga Peeter Tooma, Martin Veimann, Igor Kurve, maas lamab Paul Laasik. Foto: Henno Saarne (DVD “Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool 1957–2007”)

KONSERVATOORIUMI LÕPP JA AKADEEMIA ALGUS

Sedamööda, kuidas 1980. aastatel poliitilised tingimused lõdvenesid, avanes konservatooriumil võimalus mõnevõrra vabamalt tulevikuplaane teha ja otsustada oma siseasjade üle. Kooli nimest võis esialgu kaduda sõna „riiklik”, mis oli sinna lisatud 1940. aastal. 1993. aastal kinnitati uueks nimeks Eesti muusikaakadeemia.

1982. aastal rektoriks määratud koorijuht Venno Laul võttis uuesti üles uue maja ehitamise mõtte, kuid selle teostamine jäi järgmise rektori kanda. 1992. aastal valiti rektoriks pianist Peep Lassmann, kelle elutööks võib pidada muusikaakadeemia praeguste õppe- ja töötingimusteni jõudmist, mis tähendas aga üle paarikümne aasta kestnud järjekindlat võitlust akadeemia väärtusele vastava ja kaasaegse tegevuskeskkonna eest.

Lisaks käivitus sel ajal ulatuslik õppetöö sisuline reform. Alates 1992. aastast tugineb õppetöö ainesüsteemile. Nelja-aastase kursuse läbinutele omistati bakalaureuse kraad; järgnenud aastal lisandus sellele kaheaastane magistriõpe ja 1996. aastal muusikateaduse erialal nelja-aastane doktoriõpe. Alates 2000. aastast on doktoriõpe võimalik kahes harus: loomingulises (interpretatsioon, helilooming) ja teaduslikus (muusikateadus, muusikapedagoogika).

2017. aasta septembrist alustas rektorina tööd väljapaistev pianist ja kõrgelt hinnatud klaveripedagoog professor Ivari Ilja, kes peab üheks oma tegevuse eesmärgiks rektorina muusika- ja teatriakadeemia mõjukuse laiendamist ühiskonnas. 

2019. aastal valmis kontserdi- ja teatrimaja, mis andis akadeemiale just kui mõttelise terviklikkuse ja oma funktsioonile vastavad tegevusvõimalused.

Tänasel päeval võib muusika- ja teatriakadeemiat pidada rahvusvaheliselt tugevaks ja konkurentsivõimeliseks õppe- ja teadusasutuseks. Valdav enamik Eesti päritolu muusikutest on olnud kas oma haridustee või õpetamistegevuse kaudu otseselt seotud akadeemiaga ning valdav enamik tänase Eesti teatri näitlejatest ja lavastajatest on akadeemia lavakunstikooli vilistlased.

 

(DI)REKTORID

1919–1923 Mihkel Lüdig (direktor)
1923–1933 Jaan Tamm
1933–1940 Juhan Aavik
1941  Vladimir Alumäe
1941–1944 Juhan Aavik
1944–1948 Vladimir Alumäe
1948–1951 Bruno Lukk
1951–1952 Georg Ots
1952–1964 Eugen Kapp
1964–1970 Vladimir Alumäe
1970–1982 Viktor Gurjev
1982–1992 Venno Laul
1992–2017 Peep Lassmann
2017–… Ivari Ilja

 

 

* Dolgopolova, A., Tool, A., Kruuspere, P. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 100. EMTA kirjastus 2019
** Topman. M. Eesti Muusikaakadeemia 80. Mõnda möödunust. EMTA 1999