„Vanamuusika kui selline üldtermin on kaunis ja rahustav, pakkudes igaühele positiivset naudingut ja harmooniat iseendaga,“ lausub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) varajase muusika õppejuht, klavessiini professor ja vanamuusika festivali Ceciliana kunstiline juht Imbi Tarum. Tänavu tähistab festival kümnendat aastat, tuues lavale Francesco Cavalli suurejoonelise barokkooperi „La Calisto“. Kui eelnevatel aastatel on festivalile kaasatud muusikuid ja õppejõude ka välismaalt, siis selleaastane tuleb pisut teises võtmes. „Oma jõududega,“ sõnab Tarum. Mis ei tähenda aga kaalukuse vähenemist. Võib isegi öelda vastupidi: festival toob kahel järjestikusel õhtul lavale renessansiaja itaalia helilooja Fransesco Cavalli ooperi „La Calisto“. Lavastajaks Liis Kolle ning muusikaliseks juhiks viimased aastad Eestis resideeruv briti vanamuusikakorüfee, dirigent ja harfimängija Andrew Lawrence-King. Kuna tegemist on tudengiprojektiga, kantakse ooper ette lühendatud kujul. Selline lahendus on levinud muusikakõrgkoolides üle maailma, andes võimaluse pakkuda rolle kõigile, sealjuures säilitada ooperi dramaturgia.

Ooper „La Calisto“ tuleb ettekandele koostöös EMTA ooperistuudio ja vanamuusika tudengitest koosneva orkestriga, kuhu on continuo instrumentidena kaasatud ka kandled, harfid, positiivorelid ja klavessiinid. Lisaks sellele teevad kaasa ka noored muusikud Tallinna Muusika- ja Balletikoolist (MUBA).

Kui eelnevatel aastatel on toimunud ka meistrikursused ning loengud, siis Tarumi sõnul on seekordseks meistrikursuseks teatud mõttes just selle suurteose ettevalmistus ja ettekandmine. Eesotsas vanamuusika tipptegija Andrew Lawrence-Kingiga, kes juhendab kõiki proove ning peab eelnevalt ka loengu. „„La Calisto“ ongi seekord üks suurejooneline meistrikursus, millest saavad osa kõik noored lauljad ja mängijad. See on erakordne võimalus,“ leiab Tarum.

Lisaks barokkooperile leiab seekordsest festivalikavast Johann Sebastian Bachi loomingut, millele on pühendatud terve laupäev ja saab kuulda EMTA oreli ja klavessiini üliõpilasi. Laupäeva õhtul aga musitseerib Imbi Tarum klavessiinil koos kauaaegse kolleegi, dirigendi ja viiuldaja Andres Mustoneniga. Esitlusele tulevad Bachi viiulisonaadid, mida Mustonen ja Tarum esitasid esmakordselt kolmkümmend kolm aastat tagasi ning mis nüüd on saanud füüsilise vormi CD kujul.

Pühapäevasest festivalikavast leiab EMTA üliõpilaste a capella koosluse nimega Cantus Reval, mida juhendab Stijn Claerhoudt. Kõlab Claudio Monteverdi, Josquin Desprez, Carlo Gesualdo ning Luca Marenzio looming.

Festivali lõpetab varase klahvpillimuusika professor Lembit Orgse haamerklaveril, kus ta kannab ette varaklassitsismi ning hilisbarokki – kõlab Joseph Haydni ja Jan Ladislav Dusseki looming.

Vanamuusika areng Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

Tarum meenutab festivali sündi kümme aastat tagasi, kui ühe laua taga koos tolleaegse EMTA arendusprorektori Helena Tulve ja muusikateaduse professori Toomas Siitaniga sai idee välja käidud ning vanamuusikafestivali Ceciliana loomine Imbi Tarumile usaldatud. Nagu heade asjade sünniga, oli ka vanamuusikafestivalil oluline roll õigel ajastusel ja positiivsete juhuste kokkulangemisel. Juba esimesel aastal võttis Erasmus programmi kaudu festivalist osa muusikakollektiiv Terni konservatooriumist Itaalias, kes viis kohapeal läbi ka meistrikursuseid. Tarum ütleb selle kohta, et tegemist oli lihtsalt väga hea juhusega: Terni konservatooriumist võeti temaga ühendust veel enne, kui vanamuusikafestivali mõte üldse lauale oli tulnud. „Sellest ajast peale on festival käivitunud. Koguaeg on olnud mõned väliskülalised lisaks meie üliõpilastele – see on olnud sümbioos õppetöös,“ ütleb ta.

Imbi Tarum, kes ise on varajase muusika üks säravamaid interpreete ning Eesti klavessiiniõppe rajaja, rõõmustab eriliselt aga selle üle, millise arenguhüppe on vanamuusika laiemalt, aga eelkõige õppe kujul EMTA-s teinud. Alates 2015. aastast tegutseb varajase muusika eriala, mis on justkui ühendavaks lüliks kõikide osakondade vahel, andes ruumi ja võimalusi teha rohkem kammer- ja vanamuusikat. Kui keskuse loomise algus oli Tarumi sõnul tasane, siis tänasel päeval on võimalik 27 juba ka magistriõppe tasemel õppida barokkkeelpille eraldi erialana. „Majasiseselt on toimunud väga suur areng ja kindlasti on ka festival Ceciliana suurepäraseks väljundiks kõikidele üliõpilastele.“ Samal ajal meenutab ta enda ülikooliaastaid seitsmekümnendate lõpus, mil õpingutega paralleelselt sai olla osa vanamuusikaansamblist Hortus Musicus.

Võiks mõelda, et vanamuusika hällimaades oli selle muusika levik laialdane, aga Eesti klavessiinikunstniku sõnul oli näiteks Hispaanias ja Itaalias varajase muusika esitamine veel kaheksakümnendatel praktiliselt olematu. Sealsed inimesed tegid suured silmad, kui kuulsid, et kuskilt „maakaardil olematust kohast“ tulevad muusikud ja esitavad nende maa loomingut. Tarumi sõnul oli varajase muusika kandepind tol ajal veel väga kitsas, nimetades üheks võõristamise põhjuseks akadeemilise kontserdielu teatud konservatiivsust. Hortus Musicus aga kuulus esimeste ansamblite hulka, kes varajast muusikat maailmas laiemalt tutvustas. „Nüüdseks võib öelda, et vanamuusika on nii laiapõhine, et igas muusikakõrgkoolis on olemas kas vanamuusika osakond või vanamuusikapillide õpe. Ansamblitel, mida aasta-aastalt juurde tuleb, ei jõua enam järgegi pidada,“ ütleb ta naljatamisi. Siinne areng on Tarumi sõnul nähtav aga eeskätt õppe kujul: vanamuusikat saab õppida nii Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) kui ka Vanalinna Hariduskolleegiumis. „Ka festivali korraldamine on üks viis populariseerida kaunist vanamuusikat, mida me siin õpime ja teeme,“ leiab ta. Lisaks festivalile Ceciliana korraldab Tarum alates 1996. aastast ka klavessiinifestivali, otsides elamusrikkaid ja kõrgetasemelisi külalisesinejaid, kes pakuksid publikule üllatusi, kõrget taset ja muusikalist andumust.

Vanamuusika embuses

Kuigi vanamuusikaga puutus ta kokku juba õpingute ajal literatuuritundides, ei olnud Tarum sellesse muusikastiili niivõrd sügavuti läinud. Ta meenutab, et esimene teadlikum kokkupuude varajase muusikaga langes kokku tutvumisega enda tulevase abikaasa, trompetisti ja ansambli Hortus Musicus liikme Raivo Tarumiga. Samal ajal sattus talle kätte Ida-Saksamaa plaadifirma Eterna poolt välja antud vinüül Michael Praetoriuse muusikaga, mille kuulamist nimetab Tarum elumuutvaks. „See oli midagi nii erilist, et seda võis õhtuti lõputult kuulata. Olles lihtne, samas nii tundeline, südamlik ja uskumatult sügav oma lihtsuses,“ kirjeldab ta elavalt. Tol perioodil käis ta regulaarselt ka kuulamas ansambli Hortus Musicus kontserte, iseloomustades seda kogemust kui puudutust teisest reaalsusest. „Kõik see oli nii teistmoodi, tekitades väga erilise tunde hinges. Siia liitus ka noorus ja armastus.“

Juhuse tahtel kutsuti tol ajal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) Bruno Luki klaveriklassi üliõpilane proovima Ida-Saksamaa vabriku poolt valmistatud Lindholm klavessiini, mille kõla ei ole Tarumi hinnangul võrreldav praeguste klavessiinikõladega. „Aga see oli minu esimene kokkupuude klavessiiniga. Tol korral ei teadnud ma võib olla selle pilli olemasolustki,“ naerab ta. Klavessiini proovimisega kaasnes koheselt ka kutse ühineda Hortus Musicusega ning järgmisel hetkel käis noor klaveritudeng juba vanamuusika radu. „Olin seal kohe sees, kõige täiega!“ Viimased kaks õppeaastat koos intensiivse ansamblitööga pakkus noorele muusikule kõvasti väljakutseid: „Kontserdid, proovid, harjutamised, sõidud – kõik tuli kaasa teha ja ühendada see õppetööga.“

Ka kohanemine uue instrumendiga võttis oma aja, tulles läbi suurte otsingute ja möödaminemiste: „Ma ei armunud kohe klavessiini kõlasse. Tundsin ennast ebamugavalt, ei suutnud end väljendada selliselt nagu klaveril. Võttis aega, kuni hakkasin olema nagu kala vees.“ Kui kiindumine klavessiini kõlasse ei olnud kohene, siis ansambli töösse ning repertuaari, mida Hortus Musicus esitas, oli ta koheselt uppunud. „Pidin väikeseid vahelõike mängima, mis oli minu jaoks suur ülesanne. Ma ei olnud kunagi rahul sellega, mis sealt tuli,“ meenutab Tarum. Suur murrang pilli tunnetuse osas saabus siis, kui ta sai kogeda meistri käe all valminud klavessiini, mis üüriti 1980. aastal kuuajase Soome ringreisi ajal. Tegemist oli itaalia tüüpi meister Henk van Schevikhoveni poolt valmistatud käsitööpilliga. „Ma ei olnud midagi sellist varem ette kujutanud. Selle pilli kõlas oli sära, sädelus ja samas resonants ning sügavus.“ Kuna kiindumus oli jäägitu, sai sõprade abiga klavessiin välja ostetud ning Eestisse toodud. Tänasel päeval kasutab Tarum seda erilise tähendusega pilli enda klavessiiniõpilastega.

Ka noorte klavessiiniüliõpilaste puhul näeb Tarum seda otsimist, et ennast klavessiini taga hästi tunda ning kuidas saada need väljendused, mida hing igatseb, edasi anda. „Selleks on pisut teised vahendid ja artikulatsioonid. Kui enne mängiti rangelt tempos, mis oli mõjutatud akadeemilisest ja klassikalisest vaatenurgast, siis praegu on õnneks asjad läinud palju vabamaks,“ sõnab ta. „Me lähtume palju rohkem afektist või tundest. Õpilasi on ka erinevaid – kes on klaveriõppe taustaga, kes ainult klavessiini mänginud.“ Klavessiini professor imetleb eriliselt aga neid noori, kes suudavad kohaneda kahe pilliga. Vaatamata sellele, et Tarum lõpetas klaveriõpingud konservatooriumis 1980. aastal cum laude, tegi ta pärast õpinguid valiku klavessiini kasuks. Kuigi klavessiinikunstnik armastab ka klassikuid nagu Frédéric Chopin või Franz Schubert, peab ta vanamuusikat enda hingemuusikaks. „Ühegi teise stiili kohta ei ütle ma midagi halba, aga erilist harmooniat pakub vanamuusika.“

Festival Ceciliana toimub 21.–24. märtsini, kavaga saab tutvuda siin. Barokkooperi „La Calisto“ kohta leiab lisainfo siit.

Imbi Tarumit intervjueeris Jaanika Vilipo. Intervjuu ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja esimeses numbris (märts 2024), rohkem infot siit.