1996. aastal alguse saanud NORDTRAD on kuueteistkümnest institutsioonist koosnev võrgustik, mis koondab enda alla Skandinaavia ja Balti riikide muusikakõrgkoolide pärimus- ja maailmamuusika erialad ning osakonnad. Aastaid on tavaks saanud, et ühel kevadisel nädalal sõidavad võrgustikus osalevate koolide õppejõud ja tudengid ühte liikmeskoolidest kokku. Tänavu avaneb esmakordselt võimalus olla võõrustaja rollis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemial (EMTA).

Paljudele tuleb üllatusena, kui kuulevad, et pärimusmuusikat saab õppida ka EMTA-s ja seda juba alates 2007. aastast. Mari Kalkun, Sandra Sillamaa, Eeva ja Villu Talsi ning ansambli Rüüt liikmed on vaid mõned säravad nimed, kes akadeemias õppinud ning kes tänasel päeval kannavad meie hindamatut rahvamuusikakultuuri edasi nii Eestis kui terves maailmas.

EMTA pärimusmuusika õppejuht ja lektor Karoliina Kreintaal ning sama eriala lektor Leanne Barbo räägivad, et nende tegevuse üks osa ongi seotud teavitustööga, et rahvamuusikaga ei tegeleta üksnes Viljandis, vaid pärimusmuusikat on võimalik õppida ka Tallinnas ja seda väga kõrgel tasemel. Selle tunnistajaks on kindlasti ka aprillis toimuv NORDTRAD konverents, kuhu on oodata 150 inimest Põhja- ja Baltimaade muusikakõrgkoolidest.

„Meie oleme akadeemias väike üksus ja peame tihtipeale pingutama, et silma paista,“ tunnistab Kreintaal. „Tööpõld, millega me igapäevaselt tegeleme, on suur ja lai. Et teadmine meie olemasolust leviks ning me saaksime tudengeid juurde, on selline suursündmus nagu NORDTRAD tugeva kaaluga, aidates pärimusmuusika erialal rohkem pildile ja inimeste teadvusesse jõuda.“

Kreintaal ja Barbo räägivad, et Viljandi on õigustatult pärimusmuusika häll oma iga-aastase folgifestivali, Viljandi Pärimusmuusika keskuse ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia olemasoluga. Võrdlusi kahe kooli vahele ei tahaks justkui panna, aga paratamatult seda küsitakse. Mis on see olulisim erinevus kahe kooli vahel lisaks sellele, et üks pakub kõrg- ja teine rakenduskõrgharidust? Kui EMTA pärimusmuusika eriala bakalaureuseprogramm on üles ehitatud interpreedi loomisele, siis Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia pakub pedagoogilist suunitlust. Kreintaali sõnul annab EMTA, mis on kontsentreeritud eelkõige muusikale ja teatrile, palju võimalusi erinevate muusikažanride lõimimiseks ning koostöid tehakse erialade üleselt. „Kuigi see kolm aastat õpinguid möödub kiiresti, olen selle poolt, et rahvamuusikaharidus oleks võimalikult sügav. Hea on tudengile vähemalt suund kätte näidata,“ lisab Barbo.

Kultuuri tundmaõppimine on vajalik kogu ühiskonnale

Kreintaal leiab, et pärimusmuusika eriala olemasolu mitte ainult ei näita, et EMTA väärtustab seda valdkonda, vaid annab ka lisaväärtuse akadeemiale endale. „Ma usun, et pärimusmuusika eriala olemasolu rikastab meie akadeemiat.“ Siinkohal toob ta näite polüfoonilisest seto leelo ja soome-ugri laulust, mida laulule spetsialiseeruval tudengil on võimalik EMTA-s õppida. „See on midagi nii spetsiifilist, mida mujalt ei saa,“ sõnab Kreintaal. Süvitsi minek ja nõudlikkus nii enda kui õpilaste suhtes on tema sõnul äärmiselt vajalikud. Ainult läbi selle on võimalik jõuda lähemale juurteni – et tekiks sügavam arusaam sellest muusikast.

Barbo sõnul ülehindame me eestlase võimekust oma kultuuri mõista. Üleüldises rahvakultuuri suhtumises näeb ta kahjuks palju pinnapealsust, mis tuleneb osalt peavoolu meedias – kõigest sellest, mis pildil näha. „Et meie kultuuri aga sügavuti mõista, on vaja folkloristikat, antropoloogiat, etnograafiat ja etnoloogiat. Tänapäeva eestlane ei tea tegelikult, mida ta kõike ei tea,“ lausub Barbo naljaga pooleks. „See, et akadeemiliselt saab sellele tähelepanu juhtida, on vajalik kogu ühiskonnale,“ leiab ta. „Me arvame, et pärimusmuusika on meil veres ja kõik teavad justkui midagi. Kui hakata aga lähemalt vaatama, siis on seal tohutuid puudujääke.“

Pärimusmuusika õpe toimub tänapäeval suures osas arhiivimaterjalide abil. Võib öelda, et noodikirjapõhine õpe, mis on iseloomulik klassikalisele muusikaõppele, asub rahvamuusikas teatud mõttes teisejärgulisel, uurimismeetodina aga olulisel kohal. „Meie põhilised uurimis- ja õppimismeetodid varasematest kirjapanekutest rahvamuusikast on olnud üsna lakoonilised ja nende mõne reaga ei saa väga palju õppida,“ tunnistab Barbo, kes on Tartu Ülikoolis õppinud soome-ugri keeli ja rahvaluulet. Tema sõnul peab omama piisavalt taustateadmisi. „Kui on olemas salvestis ja informatsioon pillimehe või lauliku kohta, siis on noodistamine osa uurimis- ja õppimismeetodist. Noot ei ole enne, vaid tekib pärast.“ „Kõige väärtuslikum pärimusmuusikas on salvestis- ja taustinformatsioon. Alles siis hakkab midagi idanema,“ täiendab mõtet Kreintaal.

Eesti ja paljude teiste vanade kultuuride ajalukku lõi suure augu teine maailmasõda, pärast mida surid välja mitmed pillitraditsioonid. Nii ei ole ka Kreintaal, kelle huvi pärimusmuusika vastu sai alguse 1996. aastal Kose Muusikakooli viiuliõpingutest, saanud Eesti rahvusliku muusikaga tutvuda selle loomulikus keskkonnas nagu seda saab näiteks veel tänasel päeval teha Ungaris, vaid on omandanud teadmisi arhiivimaterjalidest. „Selles mõttes on kõik õppeasutused, kus rahvamuusikat viljeletakse, olulised. Meil võib kohata sellist loomulikku pärimusmuusika keskkonda veel ainult näiteks Kihnus ja Setomaal,“ sõnab ta.

Eesti rahvamuusikas tähtsal kohal olevad pillid nagu kannel, torupill ja viiul on aga ühenduses olnud just vanema kultuuriga. Barbo räägib, kuidas siiani tehakse põhjapanevaid avastusi, mis sunnivad midagi ümber mõtestama, sest teisest maailmasõjast tulnud kultuurikatkestus on jätnud meie kultuuriruumi suure vaakumi. „Me ei saa tänapäeva teadmistega paljudest asjadest aru. Sellepärast on olulised kõik, kes sellega vähegi tahavad tegeleda ja seda mõtestada. Oluline on kultuuri mitte ainult elus hoida, vaid see ellu äratada.

NORDTRAD kui pärimusmuusikute Eurovisioon

Konverents NORDTRAD püstitab igal aastal suure küsimuse: kuidas pärimust selles regioonis edasi anda? Tegemist on Kreintaali ja Barbo sõnul justkui pärimusmuusikute Eurovisiooniga, mida igal kevadel suure õhinaga oodatakse. Seekord on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia korraldaja kingades. Intensiivse nädala sisse mahub kolm avalikku kontserti. Avakontserdil kõlab muuhulgas Lummo Kati leelokoor ning konverentsi lõppkontserdil saab kuulda ristansamblite koosmängu. Sinna vahele jäävad suuremad ja väiksemad töötoad ning erinevad õppejõudude ja tudengite kohtumised. Konverentsi kavast võib leida kiigelaulu õpitoa Eesti Vabaõhumuuseumis, seto ja mordva laulu õpitoad ning Fotografiskas toimuva soome-ugri peo, mis on inspiratsiooni saanud hõimupäevadest. Meistriklasse annavad ka külalisõppejõud ja teistest ülikoolidest pärit tudengid. Kava kokkupanekul ei ole korraldajatel fantaasiast puudu olnud – nii leiab üks varahommikune koosolek aset näiteks iglusaunas.

„NORDTRAD on parim info saamise ja vahetamise koht meie valdkonna inimestele,“ lausub Kreintaal. „Sealt saavad alguse õpilasvahetused, aga ka teadmised laiemalt.“ Fookuses olevaid teemasid on tema sõnul igasuguseid. Alates sellest, milline peaks olema pärimusmuusikutele antav ansamblipedagoogika, kui arvestada seda, et Eesti vanem muusikaline kihistus oli soolomäng, ning lõpetades sellega, kuidas pärimusmuusikat üleüldse akadeemilises keskkonnas formaalse õppimisega seostada ning lahendada. Lektorid on ühel meelel, et selline suursündmus mõjub motivatsioonisüstina ja uute väljavaadete loojana. Seda eriti kevadel, mil tudengid lõppevast õppeaastast väsimusmärke näitavad. Uute kontaktide loomine ja võimaluste avamine on aga eriti oluline ühele noorele pärimusmuusikule. Nagu Kreintaal ise teab, ei ole sugugi lihtne leida tänapäeval oma kohta rahvamuusikuna. NORDTRAD on seega väga oluline sündmus, mitte ainult akadeemiale ja pärimusmuusika huvilisetele, vaid tervele Eestile.

Konverentsi vastu on huvi üles näidanud ka õpilased Tallinna Muusika- ja Balletikool, Heino Elleri Muusikakoolist ja Vanalinna Hariduskolleegiumist. Kuigi NORDTRAD alla kuuluvad ainult kõrgkoolid, näeb Kreintaal, kui oluline on hoida uksed avatuna ka noorematele õppuritele, kellest ühel päeval võivad saada need pärimusmuusikud, kes meie kultuuri elus hoiavad ja maailmale tutvustavad.

Eesti pärimusmuusikutel läheb maailmas hästi 

Kui rääkida pärimusmuusika suundadest ja kaasajastamisest, siis üha populaarsemaks on nende sõnul muutunud bändiseadmine ja lõimitud projektid. Kui vaadata praegu üle maailma tuuritavaid Eesti pärimusmuusikuid, võib julgelt öelda, et pärimusmuusikal läheb hästi. „Pildil ollakse päris palju,“ sõnab Barbo. Siin võiks kohe välja tuua nimed nagu ansambel Trad.Attack!, Puuluup või Duo Ruut, kes on pärimusmuusikat populariseerinud ja enda loominguga peavoolu kanalitesse jõudnud. Barbo näeb, et suur töö sai alguse aga juba oluliselt varem. Viljandi pärimusmuusika festivali sünniga ja pärimusmuusika eriala loomisega pandi see vanker veerema. „Järk-järgult on kõik kasvanud ja võtnud uusi mõõtmeid.“ Tema sõnul on Trad.Attack suure osa löögist enda peale võtnud. „See on tänuväärne töö viia pärimusmuusika väga erineva kuulajani,“ leiab ta. Barbo ja Kreintaali sõnul vaatavad paljud naaberriikide kolleegid meile alt üles, mis puudutab näiteks suhtlemist meediaga, et rahvamuusik võib meil minna kohaliku riikliku telejaama hommikusaatesse ilma silmagi pilgutamata. Soomlased on näiteks jaganud, et nende ühiskonnas on stigmad nii tugevalt sisse juurdunud, et sellest „villase soki“ teemast on raske välja murda. „Ka meil leidub tegelikult küllalt sellist suhtumist, ent õnneks üha vähem,“ sõnab Kreintaal.

„Iseenda kultuuri suhtes häbi tundmine on kuidagi universaalne – üle maailma, igal pool,“ nendib Barbo. „See, kust sa tulnud oled, ei ole justkui hea ning alati on soov kuhugi paremasse kohta jõuda.“ Siin ongi tema sõnul pärimusmuusikutel oluline roll prestiiži kasvatada ja selgitada, et kultuurid on võrdsed. „Üks kultuur ei ole halvem kui teine. Ta on lihtsalt teistsugune.“

Karoliina Kreintaal jõudis rahvamuusikani kooliajal tänu folklooriansamblile Pillipiigad, mida juhtis tema tollane viiuliõpetaja Juta Helilaid oma viiuliõpetajast tütre Angelika Kadarikuga. Kose Muusikakool oli tugeva pärimusmuusika suunaga, mida klassikalise muusika kõrval harrastati ja see sobis Kreintaalile hästi. Rohked esinemised Euroopa folkloorifestivalidel näitasid selle valdkonna võimalusi. 17-aastaselt teadis ta juba kindlalt, et soovib pärimusmuusikat õppima asuda ning tegi selle otsuse väga veendunult.

Leanne Barbo lähenes pärimusmuusikale harrastuskuulajana. Äratundmine toimus saami muusiku Mari Boine kontserdil ning hilisem kokkupuutumine Mordva ansambliga Toorama Viljandi folgil oli talle ajendiks minna õppima folkloristikat ning soome-ugri keeli.

Konverents NORDTRAD 2024 toimub 16.–21. aprillini. Rohkem infot avalike kontsertide kohta siit.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja esimeses numbris (märts 2024), rohkem infot siit.