Ekslemine kahe maailma vahel
Kristiina Malm-Olesk, EMTA muusikakultuuri üliõpilane
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli-, visuaali- ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE#7 toimub 8.–16. maini ning kannab alapealkirja „Heaolu“, keskendudes tänavu vaimsele tervisele. Festivali raames esietendub 15. mail kell 19 Kanuti Gildi SAALis audiovisuaalse loomingu eriala lõpetaja Uku Õunapuu teos „draum´ea“. Teos liigub mõjutatud ja mõjutamata maailma piiril, triivides läbi kontrollitud ja kontrollimata kaose. Uurime lähemalt, milliste audiovisuaalsete vahenditega viib autor kuulajaid hauntoloogilisele rännakule läbi mineviku varjude ihaldatud tulevikku.
Mida tähendab Su teose pealkiri „draum´ea“?
Mu teos räägib kahe erineva maailma dialoogist. Üks neist on industriaalne, tehislik ja raskekoeline, väga struktureeritud. Teine on maalähedane, tsivilisatsioonist väljaspool, nagu mingi puhkeala või puhastav keskkond. Tegemist on väljamõeldud kohanimega, mis asub justkui nende kahe ala vahel.
Kui muusikaga tegelen, siis praktiline pool moodustab sellest 40–50%, ülejäänud aja mõtlen muusikast. Ühel õhtul tekkiski äkitselt teose nime idee. Kui ma ei eksi, siis rootsi või norra keeles tähendab see „unenägu“, mis on üpriski asjakohane.
Kas Su teos seostub hauntoloogiaga?
Üldjoontes küll. Ma defineeriks seda nii, et kui mõelda tulevikule, siis inimestel on mingid ootused või ideed, kuidas elu minna võiks. Hakkame juba varakult oma eesmärkide nimel tegutsema, kuid alati ei lähe kõik plaanipäraselt ja unistused ei ela nii-öelda ajahammast üle: nad jäävad kuskile vahepealsesse aega kinni. Hauntoloogia viitabki nihkega momentide taaselustamisele tulevikus, mineviku uurimisele, millegi taaskasutamisele omas võtmes või läbi nihke.
Millist heli kuuleme?
Taustamuusika on elektrooniline, olen kasutanud erinevaid välisalvestusi ja neid sünteesinud. Teoses kõlavad kannel, akordion ja elektroonika. Protsess on olnud hästi põnev, muusikud on väga osavad ja laheda käekirjaga. Valisin pillid põhiliselt nende tämbrilise ulatuse ja karakteri poolest ning nende laiendatud mänguvõtteid arvestades.
Millist videot näeme?
Lähtuvalt teose kontseptsioonist näeb nii industriaalseid seikasid kui ka olmet ja fragmente tärkavast loodusest, samuti digitaalselt genereeritud videosünteesi klippe. Osa materjalist filmisin Vietnamis ja Hongkongis puhkusereisil olles videokaameraga, mis on vanem kui mina. Tuleb põnev ekslemine.
Milline oli Su loomeprotsess?
Aktiivne loometöö algas veebruarist, aga mõtteprotsess juba novembrist. Alustasin helide kogumist, et luua mitmekesine helipalett. Kui varem olen jäänud helitöötluse puhul tehniliste võtete kasutamisel kinni mingisse raamistikku, siis seekord olen lasknud sisetundel rohkem lennata ning kõlamaastik on tulnud ka sedavõrd kirevam. Heliklippide kogumise käigus hakkas tekkima ajaliin ja teose ülesehitus arenes orgaaniliselt.
Seekord valisin teadlikult paindlikuma loomeviisi. Varem on mind tehniliselt tagasi hoidnud see, kui olen juba enne komponeerimist kirja pannud valmiva teose filosoofia. Nüüd otsustasin lähtuda ühestainukesest mõttest – lühikesest lausest, mida saan vajadusel muuta. Selline lähenemine on muutnud kogu loomeprotsessi palju vabamaks ja paindlikumaks.
Mõnes mõttes on teos sümbioos kõigest seni õpitust: kasutan erinevaid kompositsiooni-, kaamera- ja helisünteesi trikke, katsetan kõlarite paigutusega, kasutan modulaarsüntesaatorit ja naturaalpille.
Kuidas seostub Su teos festivali teemaga (vaimne tervis)?
Üks teose läbivaid motiive on rahu leidmine igapäevaelu kiires tempos ning põgenemine tööstusjärgse maailma ja argise sagimise eest. See vajadus on osaliselt seotud läbipõlemise ennetamisega – teemaga, millega mul on ka isiklikum kokkupuude. Kuigi ma ei ole ise täielikult läbi põlenud, olen sellele üsna lähedale jõudnud. Samuti olen tuttavate pealt näinud, kuidas väsimus koguneb ja jaks järk-järgult väheneb. Tõenäoliselt on see seotud ka vanusega – nooremana on energiat rohkem ning võetakse rohkem kohustusi.
Mida loodad, et publik Su teosest kaasa võtab ja kuidas võiks eelhäälestuda?
Komponeerimisel ei ole minu jaoks esmatähtis, milliseid noote keegi mängib, vaid see, kuidas need kõlavad – milliseid värve nad esile toovad ning millise tämbriga neid esitatakse. Just nendele kõlavärvidele tasub teose kuulamisel tähelepanu pöörata. Samuti võiks püüda avastada laiemat audiovisuaalset maailma ja mitte niivõrd keskenduda narratiivile. Teos on oma olemuselt pigem atmosfääriline ja poeetiline.
Kaasa võiks võtta selle tunde, mis tekib pärast eemalolekut – näiteks kui naased reisilt tagasi igapäevaellu. Panna tähele, kuidas see nihe või keskkonnavahetus sind mõjutas. Avastada tänu sellele ka igapäevaelus rohkem värve ning kui midagi juhtub, siis mitte keskenduda niivõrd sellele, mis juhtub, vaid pigem sellele, kuidas see juhtub. Osata tähele panna justkui kõrvalisi elemente, värve ja kõlasid.
