2025. aasta detsembris jõuab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) suure saali lavale Rein Rannapi uus lasteooper „Metsalaulupidu“, mille aluseks on Palivere koolitüdruku Gerli Grau muinasjutt. Noore autori kirjutatud muinasjutt inspireeris Rein Rannapit sedavõrd, et tekkis mõte luua uus heliteos – ooper lastele lastelt saadud ideest. Libreto autor on armastatud lastekirjanik Leelo Tungal, lavastaja Karl Laumets. Lavale astuvad EMTA lauluüliõpilased, koor ja väike orkester ning Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) balletiõpilased. Uurisime heliloojalt, kuidas jõudis temani idee selle ooperi loomiseks, milline oli koostöö Leelo Tunglaga ning millised väljakutsed ja rõõmud kaasnevad lasteooperi kirjutamisega.

Detsembris jõuab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias lavale Teie uus lasteooper. Millest see alguse sai? Kuidas tekkis idee just lastele ooper kirjutada?
Nimetaksin seda pigem ooperiks lastele, sest lasteooper justkui eeldaks, et ka esitajad on lapsed. Olen pidevalt otsinud algideid uute ooperite jaoks ja ka ooperist lastele oleme kaasaga rääkinud. Tema leidiski meediast vihje laste muinasjutuvõistlusele, kus oli ära toodud ka võidutöö nimi: Palivere koolitüdruku Gerli Grau „Metsloomade laulupidu“. Pealkiri tundus – oma seose tõttu muusikaga – lootustandev ja nii palusin Eesti Lastekirjanduse Keskusel see tekst endale saata. Jutuke ise on lihtne ja lühike, vaid lehekülje pikkune, kuid kohe oli selge, et sellest ideest saab arendada vahva lavatüki. Minu suureks heameeleks arvasid nii ka kõik teised, kellest sõltus ooperi võtmine tööplaani. Algtekstist jäi alles peamine mõte: orav satub inimeste laulupeole ja otsustab ka metsas midagi taolist korraldada. Leelo Tungal arendas sellest välja paljude tegelaste ja sündmustega loo, lisades talle omaselt üksjagu huumorit, isegi lausa päevakajalist! Nalja jagub nii lastele kui ka täiskasvanutele – tulevad ju lapsed saali ikkagi koos vanemate või vanavanematega. Ka suurtel ei hakka igav, võin lubada! Eks ma seda pidasin silmas ka muusikat luues: need ei ole pelgalt tüüpilised lastelaulud. Arvestasin, et esitajateks on täiskasvanud ning ka neile on vaja põnevust ja väljakutseid. Samuti sellega, et saalis on lisaks lastele ka täiskasvanuid.

Rolle on Leelol kokku kaksteist ja sattus õnnekombel nii, et täpselt sama palju – see tähendab kaks korda rohkem, kuna igale rollile peab olema kaks esitajat – on hetkel EMTA ooperistuudios õppimas eestikeelseid tudengeid. Igal rollil on ooperis vähemalt üks soolo-laul. Ooperilauljaid toetavad EMTA koorilauljad erinevates metsaelanike ansamblites (seal on nii loomi, linde kui ka putukaid!) ja ka suure koorina. Tunniajast ooperit saadab kümneliikmeline orkester.

Milline on olnud koostöö loomingulise meeskonnaga?
Leeloga oleme koostööd teinud juba ammu. Muide, ka üks mu kõige esimesi laule oli kirjutatud tema sõnadele. Need leidsin toona küll luulekogust – siis me polnud veel isiklikult kohtunud. Ka seekord on ta suurepäraselt mõistnud eesmärki: luua lavateos just lastele (sobivaks vanuseks planeerime 5–10, +/- 2 aastat). Ja loomulikult tunnetab ta oivaliselt ka muusika vajadusi, olles ju loonud nii palju laulutekste ja ooperilibretosid, sealhulgas ka lasteooperitele! Tema luule rütmika on heliloojale väga inspireeriv – ta suudab selle tavaliselt säilitada kogu luuletuse ulatuses. Vaid väga harva oli vaja mõne hilisema salmi sõnu veidi sättida, et säiliks luuletuse esimestele ridadele iseloomulik silpide jagunemine.

Töö ülejäänud meeskonnaga aga seisab alles ees. Oleme lavastajaga küll kohtunud, aga usun, et ma ei peaks teda mõjutama ega tema töösse sekkuma. Loomulikult jookseb minulgi silme ees pilt sellest, kuidas kõik laval toimub – loon ju muusikat alati nii, et viibin oma kujutlustes ideaalmaailmas, kogedes ideaalset ettekannet ja lavastussituatsiooni. Ent ma luban, et ei sekku, vaid usaldan lavastaja Karl Laumetsa. Tean ju ta varasemaid töid – näiteks „Tuhkatriinut“ ja eriti meenub mulle selline keeruline väljakutse nagu Eesti Vabariigi aastapäeva kontsert-etenduse lavastamine. See kandis pealkirja „Igal linnul on oma laul“ ning minu meelest õnnestus see suurepäraselt ja sööbis mällu igaveseks! Ja täiesti juhuslikult seostuvad sealsed lindude portreed otseselt ka praeguse projektiga!

Kuidas see ooper Teie kujutluses elama hakkas? Kas esmalt tekkis muusika või visuaalne pilt lavastusest?
Mul on alati enne helisid silme ees mingi väga üldine pilt. Olin paar aastat tagasi näinud lavastust „Väike korstnapühkija“ ja nüüd kujutlesin „Metsalaulupeo“ tegevust Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suure saali lavale.

Aga laulude meloodiad sünnivad ikkagi teksti põhjal – just luuletuse alguse rütm inspireerib mind otsima võimalikult ilmekaid, mittemonotoonseid muusikalisi lahendusi.

Varasemalt olete loonud rokkooperi „Nurjatu saar“ (2017). Nüüd on žanriks lasteooper. Kas kirjutamine lastele seab heliloojale rohkem piiranguid või annab vabamad käed?
Kuna olen varem juba palju lastele kirjutanud – nii laule kui ka klaveripalu, samuti näidendi- ja filmimuusikat, siis tunduvad käed ikka sama vabad.

Paljude laste jaoks võib see ooper olla nende esimene kokkupuude ooperi, aga võib-olla ka muusikaga üldse. Kas olete lasteooperit luues mõelnud sellele, kuidas noorele kuulajale muusikat tutvustada? Kas soov avada lastele helimaailma rikkust ja võimalusi oli Teie jaoks eraldi eesmärk?
Kindlasti – see on üks kõrvaleesmärkidest. Esmane soov on muidugi see, et etendus meeldiks ega oleks igav – nii lastele kui ka nendega kaasa tulnud täiskasvanutele. Aga loomulikult tahan ka tutvustada klassikaliste pillide erinevaid kõlavärve ning orkestreerida võimalikult mitmekesiselt. Lisaks püüan, nagu alati kogu oma tegevuses, vähendada publiku hirme klassikalise muusika ees. Selleks püüan luua meeldivalt kõlava, lihtsalt jälgitava helikeelega muusikat. Et kuulajad saaksid kogeda, et ainult elektrikitarr ei ole lahe, vaid ka varem leiutatud pillid võivad olla sama nauditavad. Nii et see lavateos võikski olla lastele üheks omamoodi trepiastmeks klassikalise muusika maailma.

Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et mida rangemad on raamid, seda lihtsam on muusikat luua. Millised olid piirid või raamid selle konkreetse lasteooperi puhul?
Piiranguid oli ikka mitmeid, kuigi meloodiate osas olid mul vabad käed. Ja meloodia ongi ju minu tugevaim külg! Üks olulisi suunavaid asjaolusid oli lauljate valik: kasutada sai ainult neid, kes parasjagu EMTA-s õpivad. Mehi on nende hulgas vähe. Naiste rolle jagades tuli arvestada nende hääleulatustega. Õnneks on hetkel õppimas ka kaks koloratuursopranit – just selliseid on väga vaja Ööbiku rolli jaoks!

Olete üles kasvanud muusikute peres. Teie ema, viiuldaja ja pedagoog Ines Rannap, lõpetas Tallinna Konservatooriumi ajal, kui Teid ootas – muusika oli Teie ümber juba enne sündi. Kas lapsepõlve muusikaline taust – pidev heliline keskkond, ema viiuliharjutamine, kodus klaveri ümber toimunud oktetiproovid – on kandunud kuidagi ka sellesse ooperisse?
Kindlasti mõjutab kogu muusika, mida olen elu jooksul kuulnud, ka minu helikeelt ja valikuid. Ja lapsepõlves kuuldul ning lähedalt nähtul on muidugi eriti tugev mõju. Näiteks kerge muusika, mis toona raadiost kõlas, eriti selle harmooniline laad, on ikka tugevalt alateadvusesse kinnistunud, kuigi olen hiljem juba teadlikult lisanud sinna palju muud.

Teie esimesed katsetused heliloojana olid lastelaulud. Kas lasteooperi kirjutamine tundub Teie jaoks ka mingis mõttes tagasijõudmisena juurte juurde – sinna, kus kõik algas?
Ei, sest olen ju kogu aeg kirjutanud muusikat ka lastele: laule, palu, filmi- ja näidendimuusikat.Tegelikult jäi mul kõige esimene ooper kirjutamata. Ema ütles küll, et võin teha ja pakkus süžeeks Kaval-Antsu ja Vanapagana loo. Aga kui lunisin temalt libretot (ta oskas muide hästi laulutekste kirjutada), siis jäi tal ilmselt viitsimisest puudu. Selle asemel käskis ta mul enne libreto saamist kõikide tegelaste leitmotiivid valmis kirjutada. Kuid leitmotiivi-kontseptsioon jäi toona lapse jaoks siiski liiga kaugeks… Muusikali lastele kirjutasin aga 14–15-aastaselt. See tellimus tuli küll isale, kuid ta oli „sunnitud“ selle töö mulle loovutama.

Teie loomingut iseloomustab vabadus liikuda klassikalise muusika ja pop-roki vahel. Milline on selle lasteooperi muusikaline keel? Kas seal võib kuulda ka rokk- või filmimuusika mõjutusi?
Ikka – popmuusika mõju on kindlasti tunda. Aga on ka klassikalisemaid kohti, näiteks retsitatiive. Eks lastelaul ise ole ju oma olemuselt popmuusika. Siiski, selles ooperis ei ole mul otseselt nn puhast lastelaulu – kõik jääb pigem kahe žanri vahele, kuskile sinna keskele.

Sageli sünnib looming soovist midagi maailmale öelda. Kui oluline on Teie jaoks, et muusikal oleks sõnum? Mis on selle lasteooperi peamine idee, mida soovite publikuni tuua?
Vokaalmuusika puhul peitub sõnum ikka tekstis, muusika saab seda ainult võimendada. Muusika peab olema vaheldusrikas, meeldiv kuulata, kohati ka efektne ja mõnes kohas ehk isegi hingekriipiv. Aga selle loo moraal on see, et tuleb õppida üle saama vastuoludest ja tegutseda koos, sest koos saavutame palju rohkem kui igaüks eraldi. Nagu näiteks ka hundid-jänesed selles ooperis. Eks see mõte kehtib praegu ka minu enda puhul: selline nõudlik ettevõtmine, nagu ühe ooperi (eriti uue!) lavaletoomine, on teostatav ainult suure meeskonna ühistegevusena. Mulle on seni olnud hindamatuks toeks Svea (EMTA kontserdi- ja etenduskeskuse juhataja) – tänan teda usalduse eest! Ja muidugi Leelo. Hiljem saab selleks olema kogu lavastusmeeskond ja osatäitjad, nagu teatris ikka!

Lapsena uskusite, et muusika on kõige olulisem asi maailmas. Kas see tunne on Teie jaoks ka täna alles? Ja kas usute, et see veendumus võiks edasi kanduda ka tänastele noortele kuulajatele?
Hmm. Küllap ma lapsena tõesti nii tundsin. Ja ka nooruses oli täiesti võimalik seda edasi uskuda. Täiskasvanuna märkan – kusjuures tänini sel puhul alati üllatudes – et kõigi jaoks see nii ei olegi…

Olete öelnud, et inspiratsioon tuleb peale siis, kui ta tuleb ja helid jõuavad Teie juurde loomulikul teel. Kas selle lasteooperi puhul tuli inspiratsioon ühekorraga või kujunes töö käigus?
Vahel tuli tõesti järjest mitme laulu meloodia. Kuid paljude puhul olin hiljem enda suhtes kriitiline ja tegin teise – või isegi mitu – uut varianti. Nagu alati, vaatan esmalt teksti, proovin laulda ja kui kohe midagi eredat ei tule, võtan ette järgmise või proovin homme. Aga üldisemalt – muusika tuleb minuni siis, kui kujutlen silme ette esituspaiga ja muusikud, ooperi puhul siis lavapildi ja tegelased.

Millise kogemuse võiksid väikesed ja suured oope-rikülalised sellest muusikalisest elamusest endaga kaasa võtta?
Nagu alati – kõiges, mida teen – soovin ka seekord kuulajatele tõestada, et klassikaline muusika ei pea olema alati keeruline ega raske, vaid võib olla sama nauditav ja vahel isegi lõbus kui seda on popmuusika. Ainult et see muusika on – minu meelest – vähem üksluine. Seekord on selleks siis ooperilauljate poolt esitatud ja klassikalistel pillidel saadetud muusika.

Ja kui veel rohkem üldistada, siis soovin, et publik saaks vahetu kogemuse sellest, et elav ettekanne on palju haaravam kui – harjumuspäraselt – ekraanil toimuv. Ning et ka tinglik lavaline keskkond ja lauldes väljendatud tekst võivad olla vägagi köitvad. Sest ega ooper muidu sajandeid ja ikka edasi kuulajate meeli ei ülendaks!

Lasteooper “Metsalaulupidu” esietendub 10. detsembril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Rohkem infot siit. 

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).