Oreli eriala on Eestis järjepidevalt õpetatud 1919. aastast. Organisti, helilooja ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) oreli professori Andres Uibo sõnul on siinne oreliõpe heal tasemel, kuid see oleneb palju ka üliõpilastest endist, nende töötahtest ja sellest, kui palju nad harjutavad. Orelimängu harjutusvõimalused on akadeemias aga väga head ning kindlasti väärib märkimist, et EMTA barokkoreli valmimisest möödub tänavu 25 aastat.

Alustame Teist endast. Kuidas jõudsite orelimängu juurde ja mis Teid selle juures kõige rohkem paelub?

Minu teekond orelimängu juurde sai alguse 1967. aastal, kui Veljo Tormise isa Riho Tormis oma sünnipäeval Eesti Draamateatri ees trammi alla jäi. Kuna ta oli Vigala kiriku organist, siis jäi kirik organistita ning nii kutsuti sellele kohale minu isa Arthur Uibo, kes küll juhatas Kivi-Vigalas naiskoore ja -ansambleid, aga ei olnud kunagi varem orelit mänginud. Mina käisin sel ajal Pärnu Lastemuusikakoolis, mängisin klaverit ja isa kutsus mind aeg-ajalt kirikusse orelit mängima.

Mäletan, et mul oli sel ajal suur soov saada endale võidusõidujalgratas Sputnik, mis maksis 93 rubla. Isa sai organisti ametikohal palka kümme rubla kuus ja ta pakkus, et mängiksin pool teenistust ise ning saan viis rubla endale. Igal kuul panin siis viis rubla kõrvale, ja kui ma jalgratta lõpuks kätte sain, siis see mind enam nii palju ei huvitanudki, vaid huvitas hoopis orelimäng. Ühel hetkel lükkasin isa pingi pealt ära ja ütlesin, et mängin kõik teenistused ise.

Edasi läksin õppima Tallinna Riiklikku Konservatooriumisse, kus lõpetasin 1981. aastal professor Hugo Lepnurme oreliklassi ja hiljem olen end täiendanud kaks aastat Lübecki Kõrgemas Muusikakoolis.

Millised on Eesti orelimuusika ajaloos kõige olulisemad verstapostid?

Eesti orelikultuur ulatub 1329. aastasse. Kroonikas on kirjas, et rüüsteretkel Liivimaale hävitasid leedulased Helme ja Paistu kirikute toredad orelid, nii et kolme aasta pärast täitub Eestis oreli esmamainimisest 700 aastat. Siinne orelikultuur on üsna ühtlane ja rikas. 17. sajandil oli näiteks Niguliste kirikus juba neli orelit.

Üks pöördepunktidest on see, kui eesti õpilased läksid järgemööda Peterburi konservatooriumi õppima. Nii Miina Härma ja Konstantin Türnpu kui ka hiljem Rudolf Tobias, Peeter Süda, Artur Kapp ja Mihkel Lüdig said sealt hariduse oreli ja kompositsiooni erialal.

Kahjuks ei ole varasemat Eesti oreliajalugu väga uuritud ja materjali selle kohta napib.

Millised on tänapäeval orelimuusika peamised suunad ja koolkonnad Eestis?

Üks asi on oreliehitus ja teine on orelimängu õpetus. 1940. aastal tehti oreliehitus Eestis täitsa maatasa ja sellest ei ole me siiani taastunud. Oreliehitus on Eestis täna väga lapsekingades. Mis aga puudutab oreliõpetust ja -koolkondi, siis sellega on väga selge lugu. Esimene oreli professor oli Peeter Süda, kes jõudis küll sellel kohal olla veidi üle aasta. Tema järel võttis ameti üle August Topman, siis Hugo Lepnurm ja peale teda, alates 1994. aastast, olen siin majas neljanda oreli professorina ametis mina. Senise 32 aasta jooksul on mul olnud üle 30 lõpetaja.

Kui pikk on Eestis oreliõppe traditsioon ning kui kaua on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias oreli eriala õpetatud?

Enne Eesti Kõrgema Muusikakooli asutamist 1919. aastal mindi orelit õppima Peterburi konservatooriumisse või õpiti siinsete kirikuorganistide juures. Regulaarne õppetöö algaski Eestis 1919. aastal ning oreli eriala oli kompositsiooni ja klaveri eriala kõrval tollases kõrgemas muusikakoolis üks esimestest erialadest.

Mis teeb EMTA-s organistiks õppimise eriliseks?

Meil on küllaltki head harjutusvõimalused, kuna Eesti elanikkond on väga väike ja ka meie akadeemia erialadel ei ole üliõpilasi väga palju. Sel ajal, kui oli rohkem üliõpilasi, lubati ka öösiti orelit harjutada.

Tahaksin siinkohal esile tõsta oma head kolleegi Toomas Trassi kui suurepärast improvisatsiooni ja liturgilise orelimängu õppejõudu ning võin julgelt väita, et improvisatsiooni alal ei ole talle lähiregioonis võrdset. Oluline on, et pianistid õpiksid kõrvalainena orelit, ja eriti tähtis on see heliloojate jaoks, kuna orel on nagu laboratoorium orkestratsiooni kui kunsti omandamiseks.

Oreliga on veel see huvitav asi, et kui teiste pillide kohta öeldakse, et neid mängitakse, siis oreli puhul on nii, et orel mängib. Seda kuuldes tekib tunne, nagu oleks see midagi meist sõltumatut – näiteks nagu päike paistab.

Kas oreli eriala on Eestis populaarne? Kas organistide järelkasv on piisav?

Huvi oreliõppe vastu on kahanenud, aga see käib lainetena. Hetkel oleme lainepõhjas, ent tundub, et huvi hakkab taas kasvama. Süvitsi muusika õppimine nõuab väga palju aega ja vaeva, aga seda vaeva ei taheta tänapäeval väga näha, sest on lihtsamaid viise elatise teenimiseks. Lisaks peab inimesel olema sees eriline vaimustus – kui seda ei ole, siis on väga keeruline pilli õppida.

Mis puudutab organistide järelkasvu, siis seda võiks alati rohkem olla. Ehkki kohe tekib ka küsimus, et mida nad peale õpinguid peale hakkavad. Tööd organistidele õnneks jagub, aga siis kerkib üles palgaküsimus. Minu lõpetajad on kõik omal erialal rakenduse leidnud, organistid on üldse väga agar rahvas. EMTA lõpetajad on üle Eesti avanud muusikakoolides oreliklasse ja kui korraldatakse noorte organistide konkursse, siis igal aastal on seal 20–30 osavõtjat.

Noorte seas on huvi päris suur, aga umbes peale 10. klassi kipub see kahjuks hajuma.

Kuidas hindate meie oreliõppe konkurentsivõimet võrreldes Euroopa ja muu maailmaga?

See oleneb ka sellest, millised on üliõpilased. Siia on juba keele pärast raskem tulla ja oreli päralt on peamiselt siiski saksa- ning ka prantsuskeelne kultuuriruum. Ajalooliselt on need nii võimsad punktid, et üldjuhul on need esimene valik. Meie organistidel aga midagi häbeneda ei ole ja Eestis on oreliõpe korralikul tasemel. Peamiselt oleneb kvaliteet ikkagi üliõpilastest endist ning kui palju nad harjutavad. Töötahe peab olema, selle vajakajäämine on samuti tänase päeva probleem. Siin peitub ka paradoks: vanasti, kui tingimused olid kitsamad, tehti palju rohkem tööd.

Välisüliõpilaste seas on huvi meie oreliõppe vastu olemas, üliõpilasi on tulnud nii Gruusiast, Austriast, Lätist kui Hiinast. Üks Hiina üliõpilane oli juba siia tulles väga kõrge tasemega. Ta õppis Toomas Trassi juures ja peaaegu et elas oreliklassis. Iga kord, kui sinna läksid, oli ta kohal, aga ainult niimoodi ongi võimalik kõrgele tasemele jõuda.

Meie organiste kutsutakse sageli kontserte andma paljudesse riikidesse üle maailma ning mind on palutud selle aasta septembris Münchenis toimuva rahvusvahelise ARD orelikonkursi žürii esimeheks.

Tänavu möödub EMTA orelisaali barokkoreli valmimisest 25 aastat. Avage palun veidi selle saamislugu.

Siinkohal meenutaksin kõigepealt hea sõnaga tolleaegset rektorit Peep Lassmanni. Kui 1997. Aastal hakati kesklinna ehitama akadeemia uut hoonet, tegi Lassmann mulle ülesandeks hakata mõtlema saalioreli peale. Oreli ehitaja väljavalimiseks moodustatud komisjon otsustas Saksa orelimeistri Martin der Haseborgi kasuks. 31. oktoobril 1999 kirjutati lepingule alla.

Tegu on Põhja-Saksa tüüpi barokkoreliga, millel on kaks manuaali, pedaal, 23 registrit ning 1230 vilet. Oreli kokkupanekut alustati 15. veebruaril 2001 ja pidulik sissepühitsemine toimus sama aasta 4. mail.

Oreli kahte tiiba kaunistavad kunstnik Jüri Arraku tahvelmaalid, mis annavad pillile erilise lisaväärtuse. Millist lugu need maalid endas kannavad ja kas oskate jagada teadaolevaid seiku koostööst Arrakuga?

Nende maalidega oli küll üsna kurioosne lugu. Kõik algas nii, et kui oreli ehitamiseks oli leping olemas, käis orelimeister mul kodus ja ma rääkisin talle, et mul on kange tahtmine lisada pillile baroksed maalitud orelitiivad. Minu idee oli, et kunstnik oleks Eestist, ja nii näitasin talle mitme eesti kunstniku töid. Jüri Arraku tööd olid viimased, mida talle näitasin, ja neid nähes oli valik tehtud. Tiivad kaaluvad kumbki umbes 200 kilo ja nende toimetamine Arraku tolleaegsesse kuuendal korrusel asunud ateljeesse oli paras ettevõtmine. Minul ei olnud ausalt öeldes aimu, mida Arrak sinna täpselt maalida plaanis. Ta natuke küll rääkis sellest, aga mu vaimustus oli nii suur, et lasin tema mõtted kõrvust mööda.

Tiibade viimistlusetapis kutsus Arrak neid vaatama. Kohal olid akadeemia vana maja akustik Linda Madalik, haldusprorektor Tonio Tamra, sisearhitekt Kirsti Laanemaa ning mina. Sisearhitekt oli tiibu nähes täiesti rabatud, kuna maalid olid piibliteemalised, ja ta oli nende paigaldamisele täielikult vastu.

Peagi algas aga pilli ülespanek ja meister küsis, et mida me nüüd teeme. Ütlesime rektorile, et tiivad on akustilise eesmärgiga ja osa pillist ning orelit ei saa enne intoneerida, kui tiibu küljes pole. Rektor rääkis sisearhitektiga ja seejärel lubati need panna ajutiselt intoneerimise ajaks üles, ent peale seda oli käsk need maha võtta ja ära peita.

Seejärel läks asi nii teravaks, et kutsuti kohale Jaan Elken Eesti Kunstnike Liidust, kellele olid antud volitused see asi korda ajada. Ta pakkus välja absurdse lahenduse tiivad üle värvida ja kuulutada välja konkurss tiibade maalimiseks. See protsess oli vajalik seetõttu, et orel koos tiibadega käis riigihanke alla. Viimases hädas pakkusin rektor Lassmannile välja, et mis juhtuks, kui ma isiklikult need tiivad kinni maksan. Elken ütles, et sellel mõttel on jumet. Tiivad maksid aga 150 tuhat krooni ja mul polnud sentigi. Mõtlesin, et kui see on ainuke lahendus, küllap siis abi ka tuleb. Rääkisin oma tuttava Saksa kirjastaja Horst Schubertiga ja ta ütles, et maksab need kinni – tänu temale ning rektor Peep Lassmanni tasakaalukale asjaajamisele jäid tahvelmaalid alles ja olukord sai päästetud.

Millisena näete oreli eriala tulevikku?

Täna on orelimuusika pärast mõningast langust väga suures tõusujoones ja orelikontserdid üle Euroopa väga rahvarohked. Murenoote on samuti, eriti kui vaadata arenguid meist mitte kaugel, näiteks Soomes, kus restaureeritakse ja ehitatakse palju uusi oreleid. Riia Toomkirikusse Lätis hakatakse peagi altariruumi barokkorelit ehitama. See on väga kallis töö, palgatud on kõige paremad meistrid. Leedus restaureeritakse palju vanu pille, Poolast rääkimata. Meil on see asi kahjuks soiku jäänud.

Minu teada on Tallinn üks väheseid pealinnu maailmas, kus esindussaalis puudub orel. Eesti esindussaalis ehk Estonia kontserdisaalis on orel küll alates nõukogude ajast olemas, kuid see vaikib juba seitse aastat, sest ei leita suhteliselt tagasihoidlikku summat, millega pill korda teha. See on muidugi ime, et paljud pillid kirikutes üle Eesti on korda tehtud ja et on ehitatud ka uusi, küll aga ootaks väga aktiivset inimest, kes võtaks südameasjaks kõigi nende probleemidega tegeleda.

Intervjuu autor on EMTA turunduskommunikatsiooni spetsialist Laura Reiter. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja viiendas numbris (kevad 2026).