Intervjuu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna juhataja ning heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava koordinaatori Paolo Giroliga.
Teie õppekava nimi on „Helilooming ja muusikatehnoloogia“. Klassikaline helilooja ja usaldusväärne helirežissöör tunduvad esmapilgul väga erinevad erialad. Kas ja kuidas on need EMTA-s seotud?
Praegu on need seotud nii, et helirežii üliõpilased õpivad ka kompositsiooni, orkestreerimist. Helirežii erialaga samas õppekavas on lisaks klassikalisele heliloomingule veel elektroakustiline ja audiovisuaalne looming. Seega eeldame, et meie helirežii üliõpilased oskavad stuudios olles korralikult partituure lugeda, see on väga kasulik. Euroopa kontekstis on EMTA tegelikult üks väheseid kohti, kus salvestuskunst on kompositsiooni õppekava osa. Siin tulenes see praktilisest vajadusest: õppekava loojad Lepo Sumera ja Raimo Kangro olid heliloojad, kes olid salvestamise osas väga kirglikud.
Ja tegelikult on mitmed suurepärased Eesti heliloojad välja kasvanud Eesti Raadiost, nende seas EMTA audoktor Arvo Pärt ja õppejõud Margo Kõlar. Seega, kui palju on teie õppes praktilist poolt?
Üks meie helirežii õppejõududest töötab raadios, on seal peamine helitehnik ja kutsub õpilasi sinna koos temaga tegutsema. Meil on väga head võimalused ka akadeemias, juhtkond toetab igati muusikatehnoloogia õpetamist ja teadvustab valdkonna tähtsust. Võrgustik on küll väike, aga üks meie õppekava põhimõtetest on anda üliõpilastele võimalus teha koostööd professionaalidega ja omandada praktilisi kogemusi.
Meil on ka festival nimega „Commute“. Commute on ingliskeelne sõna, mis tähendab liikumist, aga see on ka akronüüm sõnadest Composition + Music Technology (kompositsioon + muusikatehnoloogia). See on õppekava festival, kus tudengid saavad oma loomingut avalikkusele tutvustada ja professionaalidega koostööd teha. Kutsume ka külalisi välismaalt, kes annavad meistriklasse ja seminare. See on tegelikult õppekava üks atraktiivsuse põhjuseid. Mitmed tudengid tulevad siia esmalt Erasmuse programmi raames ja kandideerivad seejärel täiskohaga õppekavale, sest nad teavad, et pärast meie kraadi omandamist lähevad nad koju portfoolioga. Tahaksin ka ise sellel õppekaval õppida!
Kuidas Teie tudengitel läheb?
Võin öelda, et viimastel aastatel on see sisseastujate arvu poolest olnud akadeemias üks edukamaid õppekavasid. Ja meil on palju rahvusvahelisi üliõpilasi, eriti magistriõppes. Minu ja mu kolleegide jaoks on rõõmustav ka asjaolu, et meil on suhteliselt hea sooline tasakaal – teistes kultuurides, näiteks minu kodumaal Itaalias, on muusikatehnoloogia sektor endiselt rohkem meestekeskne, aga siin Eestis see nii ei ole.
Oleme täheldanud tendentsi, et noored on rohkem huvitatud muusikatehnoloogiast kui klassikalisest heliloomingust. Huvi klassikaliste õppekavade, ka instrumentide, mitte ainult kompositsiooni vastu on veidi vähenenud, kuid sellist ühiskondlikku nähtust on täheldatud kogu Euroopas. Avasime näiteks kolm aastat tagasi mikrokraadiprogrammi „Muusikaproduktsioon ja laulukirjutamine“, et ühiskonda testida. Sinna on väga palju kandideerijaid, eelmisel aastal võtsime programmi vastu ka esimese rahvusvahelise üliõpilase. See on üks põhjustest, miks me praegu õppekava üle vaatame: märkasime, et selle järele on tekkinud nõudlus.
Rääkige lähemalt õppekava ees ootavatest muudatustest.
Praegu on meil bakalaureuse- ja magistriõppes õppekava nimega „Helilooming ja muusikatehnoloogia“, selles on neli eriala: helilooming, helirežii, audiovisuaalne looming ja elektroakustiline looming. Samal ajal on meil ka „Muusikaproduktsioon ja laulukirjutamine“, mis on praegu ainult mikrokraadiprogramm. Integreerime selle nüüd bakalaureuseõppesse ja loome õppekava nimega „Helirežii ja muusikaproduktsioon“. See tähendab, et me võtame helirežii heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekavast välja, lisame sellele mikroõppe elemendid muusikaproduktsioonist ning loome bakalaureuseõppekava.
Teisalt loome õppekava, mille nimi on „Helilooming ja multimeedia“. Miks multimeedia? Multimeedia tuleneb kahest erialast, audiovisuaalsest ja elektroakustilisest loomingust. Oleme märganud, et nende taga on palju enamat, näiteks installatsioonid ja sound art (eesti k ‘heliline kunst’), mida tudengid soovivad teha. Kõik need kuuluvad nüüd ühe lihtsa nimetuse – multimeedia – alla. Seega on meie osakonnas edaspidi ühe õppekava asemel kaks: „Helirežii ja muusikaproduktsioon“ ning „Helilooming ja multimeedia“, mis on loodud olemasolevate elementide baasil.
Nägime, et on väga häid helitehnikuid, kes võib-olla ei ole heliloomingust huvitatud, aga see ei tähenda, et nad ei oska nooti lugeda. Neil on ikkagi võimalus komponeerida, sest me avardame heliloomingu mõistet: lisaks klassikalise partituuri kirjutamisele võivad nad komponeerida näiteks elektroakustilist muusikat. Tahame luua midagi, mis annab tudengile rohkem vabadust ja vastutust, et ta saaks oma huvidest lähtuvalt ise oma õppekava koostada. Praegu avatakse mõlemad erialad bakalaureuseõppes, kuid pikaajaline eesmärk on luua sama tsükkel ka magistrantuuri.
Millise taustaga tudengeid uutele õppekavadele oodatakse?
Tudengitel, kes soovivad õppida klassikalist heliloomingut, peaks olema kogemus akustilistele instrumentidele kirjutamises. Kui ollakse rohkem huvitatud multimeediast, peaks taust olema seotud loovusega üldiselt, aga täpsemalt helilise loovusega (ingl k sound creativity). See tähendab sound artist’i või heliloojat, kes on huvitatud helist või tehnoloogiast ja tahab selles valdkonnas eksperimenteerida.
Helirežiid õppiva tudengi puhul on tegemist enamasti muusikuga, kes on sügavamalt huvitatud salvestamisest ja muusikatehnoloogiast. Muusikaprodutsent on veidi laiem mõiste, sest tänapäeval peetakse produtsendiks kedagi, kes alustab arvuti taga ideest ja jõuab lõpptooteni, mis on tavaliselt laul, või kes toodab kellegi teise originaalloomingut. Taust võiks olla näiteks Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) heliloomingu eriala või tavagümnaasiumi lõpetaja, kes on väga huvitatud muusikatehnoloogiast. Kui huvi on pigem tehniline, võib tudeng minna helirežii suunas, kui aga seotud oma idee väljendamisega, siis multimeedia ja heliloomingu poole.
Mis väljund Teie õppekava lõpetanud muusikul praegusel muusikamaastikul on?
Meie lõpetajate seas on palju vabakutselisi, samas on ka kõik Eesti teatrid meie helirežii vilistlasi täis. See on ainus koht Eestis, kus saab õppida helirežiid kõrgkooli tasemel, ja kindlasti ainus koht, kus saab spetsialiseeruda klassikalise muusika salvestamisele. Uutes õppekavades on meil rida aineid, mis on seotud turunduse ja kommunikatsiooniga, seega on nende üheks väljundiks ka vabakutselise muusiku võimekus oma karjääri ise kujundada ja korraldada.
Kokkuvõttes püüame edasi arendada seda, mis meil on, sest mitmed asjad toimivad väga hästi, mõned vajavad veidi täiustamist. Me ei muuda midagi, me arendame. Kuulame, mis ühiskonnas toimub, ja proovime seda ellu rakendada.
Intervjuu autor on EMTA muusikateaduse magistrant Greta-Liisa Aro. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja viiendas numbris (kevad 2026).
