Anu Veenre kaitseb 27. augustil kell 13.00 ruumis D-511 filosoofiadoktori (muusikateadus) kraadi taotlemiseks artikliväitekirja:
„Eesti helilooming 1970. aastatel: stiilisuunad, retseptsioon ja institutsionaalne korraldus hilisnõukogude kontekstis“
Juhendaja: vanemteadur Anu Kõlar, PhD
Oponendid: vanemteadur Epp Annus, PhD (Tallinna Ülikool, Humanitaarteaduste instituut) ja Mart Jaanson, PhD
Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena alates 21. augustist EMTA raamatukogus.
Abstrakt:
Artikliväitekiri „Eesti helilooming 1970. aastatel: stiilisuunad, retseptsioon ja institutsionaalne korraldus hilisnõukogude kontekstis” („Estonian Music in the 1970s: Stylistic Developments, Works’ Reception, and Institutional Organization of Professional Music in Late Soviet Context”) käsitleb eesti uut heliloomingut hilisnõukogude ühiskondlikus ja kultuurilises kontekstis, kirjeldades lähemalt loomeelu institutsionaalset korraldust, mis kujundas professionaalse muusika stiilisuundi ja retseptsiooni. Uurimisprobleem lähtub küsimusest, milliseks kujunesid 1970. aastate eesti heliloomingu peamised tendentsid ideoloogiliselt reguleeritud ja ühiskondlikult stagneeruvas, ent kunstiliselt üha mitmekesistuvas kultuuriruumis. Samuti uuritakse, kuidas mõjutasid institutsionaalsed praktikad ja põlvkondlikud hoiakud heliloojate loometegevust ja muusika vastuvõttu.
Töö eesmärk on avada eesti muusikat kolmest üksteist täiendavast vaatepunktist, mida analüüsitakse doktoritöö aluseks olevas kolmes teadusartiklis (A1–A3). Nendeks on (A1) eesti kunstmuusika uute stiilisuundade kujunemine ning seosed erinevate muusikaväljadega, nagu varajane muusika, rahvamuusika, rokkmuusika suunad ja mitte-lääne muusikatraditsioonid; (A2) ühe teose – heliloojate Mati Kuulbergi, Lepo Sumera ja Raimo Kangro ühisautorsuses valminud Malera Kasuku klaveritrio – näitel põlvkondliku mõttekaasluse, postmodernistliku mängulisuse ja ühisautorsuse tähendus; ning (A3) Eesti NSV Heliloojate Liidu töökoosolekute kui keskse institutsionaalse mehhanismi roll uue heliloomingu hindamisel ja heliloojate tööalase heaolu kujundamisel 1970ndatel. Nende teemade koosvaatlus võimaldab esile tuua heliloojate erinevaid strateegiaid nõukogude võimu ja kunstiloomingut kujundanud ideoloogiliste ning institutsionaalsete raamidega suhestumiseks, samuti kirjeldada loovisikute ambivalentseid seoseid võimustruktuuridega.
Metodoloogiliselt ühendab väitekiri kultuurilise muusikateaduse, retseptsiooniuurimusliku ja institutsiooniajaloolise lähenemise. Kolmest artiklist esimene (A1) toetub polüstilismi mõiste laiendatud, kultuurilisele käsitlusele ning analüüsib erinevate muusikaväljade vastastikmõju hilisnõukogude Eestis. Artikkel toetub Aleksei Jurtšaki (2006) ja Peter J. Schmelzi (2009) töödele hilisnõukogude (muusika)kultuurist, eelkõige loovisikute toimetulekustrateegiate kirjeldamisel nõukogude režiimiga suhestumisel. Teises artiklis (A2) kasutatakse juhtumiuuringu meetodit, analüüsides arhiivimaterjalide ja meediakajastuste põhjal Malera Kasuku klaveritrio sünnilugu, esitusi ja retseptsiooni; teoreetilise raamina rakendatakse postmodernistliku mängulisuse kontseptsiooni (nt Kramer 2002; Viires 2006) ning põlvkondlikkuse sotsiaalteaduslikke käsitlusi (Aarelaid-Tart 2012a, 2012b; Nugin jt 2016). A3 tugineb Eesti NSV Heliloojate Liidu töökoosolekute protokollidele, mida analüüsitakse kvalitatiivse tekstianalüüsi meetodil, kuna see võimaldab koosolekute kõneainese, teoste hindamiskriteeriumide ja sõnavõttude retoorika põhjal teha järeldusi arutelude vaimse õhustiku kohta.
Väitekiri näitab, et (1) 1970. aastad kujunesid Eesti uue heliloomingu seisukohalt stiilikirevaks kümnendiks, mida toetas mitme heliloojate põlvkonna samaaegne kõrge loomeaktiivsus. Perioodi uusi stiilisuundi iseloomustab erinevate muusikaväljade mõjude ilmumine professionaalses heliloomingus; põlvkondlik ühisidentiteet on märgatav aga enim 1940. aastate lõpul sündinud heliloojate puhul, kelle loomingus avalduvad mängulised loomepraktikad. (2) Retseptsioonilooliselt järeldub uurimusest, et Malera Kasuku klaveritrio mängulisus ei ole üksnes ajalooliselt huvitav asjaolu, vaid on kujundanud teose vastuvõttu ja esitamist aktiivselt tänaseni. (3) Institutsiooniajalooliselt näitab uurimus, et heliloojate liidu töökoosolekud osutusid hilisnõukogude ajal ambivalentseks suhtlusruumiks: ühelt poolt toimisid need ideoloogilise järelevalve mehhanismina, teisalt aga kolleegiaalse arutelu ja professionaalse eneserefleksiooni platvormina, mille praktiline mõju heliteoste edasisele käekäigule oli 1970. aastateks muutunud osaliselt formaalseks.
Märksõnad: eesti muusika, 1970-ndad, hilissotsialism, polüstilism, põlvkondlikkus, heaolu, Eesti NSV Heliloojate Liit.