26. novembrist 5. detsembrini toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) Eesti Keelpillimängijate Konkurss, mis on muusikute ringkonnas kõrgelt hinnatud ning oodatud sündmus. Konkursi korraldajad on Eesti Muusikanõukogu, MTÜ Muusikaline Noorus Eestis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.
Esimest korda korraldati konkurss 1968. aastal. Pärast aastakümneid kestnud pausi toodi see 2015. aastal uue hingamisega tagasi. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia keelpillide õppejuht, professor Arvo Leibur, kes on konkursil olnud nii osaleja kui ka korraldaja rollis, rõhutab, et konkurss on sügavalt professionaalne. Ainukordseks teeb selle asjaolu, et konkursil osalejad peavad ette valmistama hulga muusikat, mis on eraldi professionaalsuse näitaja. Viimasest konkursist möödub tänavu viis aastat ning selle aja jooksul on peale kasvanud uus keelpillimängijate põlvkond, kellele pakub sündmus võimaluse end proovile panna. Konkurss rikastab muusikaelu andekate muusikutega ja avab neile tee kontserdilavadele, andes ühtlasi ülevaate noorte keelpillimängijate tasemest ja hetkeolukorrast Eestis. 2015. aastal võitis konkursi tšellist Marcel Johannes Kits, 2020. aastal viiuldaja Hans Christian Aavik.
Arvo Leibur meenutab oma esimest osalemist keelpillimängijate konkursil. Aasta oli 1981, kui ta astus lavale 16-aastase noore viiuldajana. „See oli minu jaoks suur uudis, õhin ja põnevus. Kunstilises mõttes olin alles laps – kogemusi ja isiklikku ülevaadet viiulirepertuaarist ei olnud veel palju. Õpetaja toetas mind ning oma oskuste ja eeldustega oli tohutult põnev osaleda.“ Tol korral osalesid veel Anu Järvelä, Ülo Kaadu ja Elar Kuiv, kes olid noorele viiuldajale suured autoriteedid. „Oli suur au olla sellises seltskonnas,“ sõnab ta. Ka on Leiburil meeles, et varajasi konkursse 1980ndatel saatis suur publikuhuvi. „Võimalikke alternatiive enesenäitamiseks ei olnud tol ajal palju ning sündmus oli kindlasti ainulaadne ja erakordne.“ Leibur toob välja, et tegemist ei olnud kitsale ringile mõeldud sündmusega, vaid kogu kohalik kultuuri- ja muusikaringkond võttis sellest aktiivselt osa.
Konkursi kuvandi muutus
Hinnatud viiulipedagoogi sõnul on konkursside arv tänapäeval väga suur – mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. „On suuremaid ja väiksemaid, rahvusvahelisi ja kohalikke. Konkursi formaat kui selline ei ole maailma mastaabis nii tähendusrikas, välja arvatud mõned üksikud,“ tõdeb Leibur. Siin võib julgelt öelda, et Eesti Keelpillimängijate Konkurss on säilitanud oma tõsiseltvõetavuse. „See on professionaalne konkurss, mitte „sähvatus“, kus osaleja astub lavale ja esitab kolme minuti pikkuse teose. Mängijad peavad ette valmistama suure hulga muusikat, mis on eraldi professionaalsuse näitaja – muusik peab olema võimeline andma kontserti, esitama oma kava ja mängima orkestriga. Ühest küljest iseloomustab konkurssi sügav professionaalsuse püüe, teisest küljest ei saa mööda vaadata sellest, et tegemist on siiski mänguga. Siin jääb žürii seisukoht alati mingis mõttes subjektiivseks. Inimestel on erinevad maitsed ja nad kuulavad erineva nurga alt – kes on emotsionaalsem, kes ratsionaalsem, kes stilistiliselt väga nõudlik. Sageli tekib aga suveräänne liider – keegi, kes on nii silmapaistev, et haarab kohe kuulaja ja žürii kaasa, nii et küsimusi ei teki,“ räägib Leibur. „Tugev kunstiline tase tuleb igal juhul välja.“
Pikk paus andis konkursile uue hingamise
Eesti Keelpillimängijate Konkursil oli ligi 30 aastat kestnud paus. Selle põhjuseid saab ainult oletada: „Võimalik, et konkurssi tabasid üleminekuaastad 1980. ja 1990. aastatel. Võimalik, et nii palju oli kõike muud. Ühiskond elas läbi murdelisi aegu. Võib-olla ei olnud õiget kohta või õhkkonda selle konkursi jaoks. Vabaduse saabumisel toimus tohutult palju – piirid kadusid ära, inimestel oli palju teha, mindi välismaale õppima jne.“ Ka Leibur oli üks nendest, kes 90ndatel töötas kodumaalt eemal, Hollandis. „Inimesed pääsesid kuidagi valla, avastasid maailma,“ meenutab Leibur. Siiski on ta näinud, kuidas konkurss on jätkuvalt kaalukas ning pakub nii kõneainet kui ka uusi säravaid nimesid muusikamaastikul. Nii usub Leibur ka tänavusest konkursist, et see on selline, nagu ta oma mälestustes meenutab: fokuseeritud ning professionaalsetes ringkondades arutelu ja suhtlemist soodustav. Konkursi eesmärk on ka omavaheline kohtumine – tulla kokku ja vahetada oma muusiku- ja lavakogemusi. Tekivad uued suhtlused ja koostööd, mis selle konkursiga kaasnevad.
Tänapäeva muusiku erinevad tahud
„Vanasti öeldi, et päris haruldasi talente tuleb kord viiekümne aasta tagant. Mina ei tahaks nii julgeid seisukohti välja öelda,“ sõnab Leibur. Igal konkursil on osalenud keegi, kes on jäänud silma. Lisaks muusikalisele virtuoossusele on tema sõnul oluline ka muusiku intellektuaalsus, lai silmaring, kultuuri tundmine ja maailma tajumine. Ajas on muutunud ka see, kuidas oma annet avaldada: kas traditsioonilises vormis kontsert on ainus lahendus või on võimalik publikuga rääkida ning oma oskusi huvitavamas vormis jagada? Või kombineerida muude kunstiliikidega? Laval olemise oskus, publiku ja meediaga suhtlemise kunst – need omadused mängivad tema sõnul praegu eriti suurt rolli. Eesti Keelpillimängijate Konkursi nõuded on koostatud nii, et need ei suruks muusikuid rangetesse raamidesse ning annaks võimaluse näidata end ka väljaspool rutiinset raamistikku. „Aastakümneid on mängitud konkurssidel ikka samu teoseid, mis lõpuks võivad tüütuks muutuda, kuid siin ei ole miski keelatud,“ lausub Leibur. „Konkursil osaleja saab ise valida ja otsida oma repertuaari, avastades ka selliseid teoseid, mida kõik professionaalidki ei pruugi teada.“ Teine voor annabki selle võimaluse – avada noore interpreedi isiksust ja kunstilisi püüdlusi, näidata, kellena muusik antud ajahetkel ennast tajub. „Mitte et nüüd kõik hakkaksid leiutama, kuid mingeid püüdlusi on alati rõõmustav näha.“
Kuidas siis konkursiks ette valmistuda? „Spetsiaalset filosoofiat siin ei olegi – see on nagu spordis: vaja on trenni teha ja kava tuleb lihtsalt ära õppida, nii hästi sisse töötada, et esitus alati õnnestuks. See nõuab palju nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Harjutamine ja esinemispraktika on äärmiselt tähtsad, et muusik oleks vormis ja valmis laval andma oma parima,“ rõhutab Leibur.
Eesti Keelpillimängijate Konkursi kõik voorud on kuulajatele avatud. Konkursi finaalkontsertidel 4. ja 5. detsembril esinevad finalistid koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga dirigent Arvo Volmeri juhatamisel, piletid Piletikeskusest!
Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).
