Juba kuuendat aastat järjest toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli, visuaali ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE, andes hea ülevaate sellest, millised innovaatilised loomerännakud toimuvad praegu kaasaegses klassikalises muusikas. Festival on olnud sillaks EMTA heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava tudengite uudisteoste ja professionaalsete muusikute heliloomingu vahel. Festivali selleaastane teema „Fons Amoris“ (armastuse purskkaev – eesti keeles) on aga tuletatud hoopis kaugematest aegadest – 1736. aastal itaalia helilooja Giovanni Battista Pergolesi teosest „Stabat Mater“, mille audiovisuaalses vormis lavale toomine on festivali üks tippsündmusi. 

„Me peame Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias liikuma veelgi enam selle kreedo suunas, et muusika on kõigile ning leidma võimaluse inimestega suhelda,“ lausub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audiovisuaalse loomingu õppejuht ning festivali COMMUTE üks loojatest Einike Leppik. 2011. aastast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias avatud audiovisuaalse loomingu õppesuund on selles mõttes olnud heaks teejuhiks: kaasaegsemad muusikaõppe vormid annavad ruumi muidu rangelt akadeemilises raamistikus olevale klassikalisele heliloomingu õppele, lisades sellega mänguvõimalusi eksperimenteerida muusika ääremail. Vaatamata sellele, et tegemist võib esmapilgul olla väiksemale huviringile suunatud valdkonnaga, on tudengite tase kõrge.

Lisaks Leppikule on festivali laevaga algusest peale kaasas olnud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava koordinaator ja lektor Paolo Girol, kes pani festivali idee kuus aastat tagasi liikuma. Kui Giroli kodumaal Itaalias on elektronmuusika erinevad koolkonnad tegutsenud juba aastakümneid, siis 2008. aastal Eestisse kolides võttis ta üheks missiooniks tutvustada ka siinsetele tudengitele audiovisuaalse loomingu tööriistu, selle pidevast arengust ja innovaatilisusest.

Festivali nimi COMMUTE pärineb Giroli enda sulest ning on tuletatud õppekava inglisekeelsetest lühenditest: kompositsioon (COmposition), muusika (MUsic), tehnoloogia (TEchnology).

COMMUTE on suurepärane näide sellest, kuidas üks õhku lennutatud idee võib lumepallina veerema minna, kasvades millekski suuremaks: festivali eelkäijaks võib nimetada kino Sõprus igaaastaseid koolikontserte ja väiksemaid üritusi, kus esitleti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audiovisuaalse-, elektro- akustilise- ning klassikalise heliloomingu tudengite uudisteoseid. „Ühel hetkel tekkis mõte, miks me ei võiks neid ühe katuse alla koondada? Ühest küljest on muidugi oluline anda tudengitele võimalus oma töid näidata, teisalt on oluline ka nende kaasamine professionaalsesse muusika maailma – anda võimalus olla osa festivali korraldamisest,“ meenutab Leppik festivali sündi. Kuigi tegemist on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia korraldatava festivaliga, astuvad igal aastal lisaks tudengitele üles ka professionaalsed muusikud, kes on keskendunud klassikalisele kaasaegsele muusikale või elektroakustilisele loomingule. Festivali ühendavaks lüliks on muusikatehnoloogia, mida kasutatakse kõikidel üritustel. Kuna tehnoloogia roll on muutunud üha olulisemaks, siis esitabki festival justkui küsimuse: kuidas tuua muusikatehnoloogia kaasaegsesse loomingusse?

Festival kasvab koos akadeemiaga 

Festivali COMMUTE arengud on käinud käsikäes Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia majasiseste arengutega. Eeskätt puudutab see kontserdi- ja teatrimaja avamist, mis on andnud võimaluse kutsuda festivalikülaline enda majja. Festival kui väike elusorgan on ka ise nende aastatega muutusi läbi teinud: „Seda, milliseks on festival tänaseks päevaks kujunenud, ei saa võrrelda sellega, mis ta oli viis aastat tagasi. Aastatega kujunevad välja inimesed, keda usaldada ja kellega koostööd teha,“ sõnab Leppik.

Nii nagu tibusid, keda loetakse kevadel, valmivad kevade hakul ka tudengite suuremad loometööd. Leppik selgitab, et festivali programm pannakse kokku selle põhjal, mis heliloomingu osakonnas parasjagu toimub. „Üritame valida õiget formaati, kuhu kedagi suunata. Esimese kursuse tudengile ei paku võib olla tegemiseks interaktiivset installatsiooni. Igaühel on oma koht, mis tuleneb õppekavast.“

Tänavune festival toimub 21.–26. aprillini Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimajas ning kinos Sõprus. Uueks kontserdipaigaks on Teatri- ja Muusikamuuseum.

Festival kulmineerub Itaalia konservatooriumitega koostöös valminud Giovanni Battista Pergolesi teose „Stabat Mater“ unikaalse visuaalse lahendusega, mis „laotatakse laiali“ EMTA suures saalis. Leppik soovitab uudistama minna ka kinos Sõprus toimuvat kontserti, kus võib erinevate kunstnike ja heliloojate audiovisuaalseid tõlgendusi näha teemale „Fons Amoris“.

Tehnoloogilised lahendused nõuavad ressurssi 

Festivali korraldajana näeb ta, mida tähendab tehnoloogia lisamine: isegi kõige väiksem tehnoloogiline nüanss võrdub juba suurema ressursiga, milles on oluliselt rohkem riske, ettevalmistusi ja proovi. „Kui sinna juurde on kaasatud lisaks veel instrumendid, on oluline, kuidas see kõik homogeenselt kõlaks.“

Leppik tunnistab, et siiani kohati alahinnatakse muusikatehnoloogia ja audiovisuaalse loomingu õppekavasse sissekirjutatud tehnoloogilist aspekti, mis aga paratamatult nõuab rohkem ressursse. „Muusikatehnoloogiat käsitlevate erialade puhul on nii õppetöö kui ürituste sujuvaks korraldamiseks äärmiselt oluline professionaalne tiim, kes suudab tehnoloogilisi lahendusi hallata.“

Kõige alus on pühendumine 

Nii nagu festivali COMMUTE areng, on ka Leppiku enda teekond audiovisuaalse maailma suunas orgaaniliselt kulgenud. Omal ajal paralleelselt Heino Elleri Muusikakoolis ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppides, muusika ja kunsti vahel liikudes, jõudis ta ühel hetkel graafika magistriõpingutega Belgiasse, kus lõputööks valis installatiivse lahenduse, mille täienduseks kasutas ka heli. Tänaseks päevaks on Leppik jõudnud muusikateraapiani ning tema huvifookuses on elektroonilise muusika loomeprotsess kui teraapiline sekkumine. Muusikateraapia kontekstis laieneb loomeprotsessi fookus ja eesmärk ning avaldub muusika loomise positiivne mõju vaimsele tervisele. „Teemad, millega läbi loomingu tegelen, on hästi isiklikud,“ sõnab Leppik ja lisab: „Ka tudengite puhul on märgata, et enesearegu ja -analüüsi protsessis loodud teosed on kõnekad nii autori enda kui publiku jaoks. Seejuures ei peaks tehnoloogiat kasutama tehnoloogia enda pärast, vaid ikka sõnumi või idee edastamiseks.“ Koolis on Leppiku sõnul eriti olulised tööprotsessid, sest läbi nende õpitakse end nii loojana kui inimesena tundma. „Lisaks on oluline pühendumine, mis on loomeprotsessi aluseks.“ Õppejõuna näeb ja kuuleb ta ka selgelt, kas tudeng on teinud midagi ainult kooli tarbeks või on ta sinna ka tükikese enda hingest pannud. „Kui teed loomingut nii, et see tuleb tõesti sinust, siis see kõnetab. Loomevajadus peab olema piisavalt tugev, sest lõpuks on oluline ka see, kuidas ennast ära elatada.“

Publiku harimine on oluline 

„Muusikas pole hea ja halva kategooriaid,“ leiab festivali COMMUTE looja. „Igal muusikapalal või heliteosel on oma kuulaja, koht ja aeg. Meie vajadused inimestena on ajas muutuvad, samamoodi võib muutuda aja jooksul ka meie muusikavajadus ja -eelistus.“ Vaatamata sellele, et tegemist on kaasaegse muusika festivaliga, on festivali loojad soovinud hoida avatust ja sünteesida festivali kavva muusikat erinevatest ajastutest ja stiilidest. Festivali korraldaja näeb, kui kirju on kultuurimaastik meie ümber. Valikurohkus võib olla aga kultuuritarbijale paras peavalu. Millist publikut saali oodatakse? „Tahaks jõuda inimesteni, kes kõnnivad iga päev meie kontserdi- ja teatrimajast mööda, aga pole kunagi sisse astunud. Et saalis ei viibiks ainult helilooja, tema sõbrad ja veel mõned muusikud, kes on kaasaegsest muusikast huvitatud. Tahaks näha inimesi, kes muul ajal võib olla teevad teist tööd, aga tulevad kontserdile, on avatud. Selliseid inimesi on, aga neid on vähe. Et inimesed oleksid rohkem avatud ja valmis avastama, ka tundmatuid radu. Peame kuidagi leidma selle võimaluse inimestega veelgi enam suhelda ja olema avatud. Muusika on kõigile.“

Festival COMMUTE toimub 21.–26. aprillini. Rohkem infot siit.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja esimeses numbris (märts 2024), rohkem infot siit.