Austatud akadeemia pere, head külalised, sõbrad

Mõne päeva pärast tähistame taas üheskoos Eesti Vabariigi sünnipäeva, millest on viimase, peaaegu 35 aasta jooksul saanud meie elu loomulik osa, rõõmupäev, mis tähistab meile priiust, iseseisvust ning usku, et tahame ning suudame olla vastutustundlikud peremehed oma maal.

24. veebruar on sillaks, mis ühendab meid kauge, 1918. aastaga, mil sajandite pikkune unistus vabadusest ja iseolemisest õnnestus lõpuks ellu viia ja meie rahva jaoks algas täiesti uus ajaarvamine, iseolemise, oma keele, kultuuri ja riikliku ülesehituse ajastu, mida ei suutnud enam maha kustutada isegi õnnetust ja kannatusi külvanud vahepealne nõukogude okupatsioon.

Tänasel pidulikul aktusel on meil taas võimalus kõige muu kõrval kuulata Ivo Linna esituses Alo Mattiseni legendaarseid „Viit ärkamisaegset laulu”. Need pole lihtsalt laulud, vaid midagi palju enamat. Nii mõnigi meist saab veel mäletada aega, mil raadiost, kassettmagnetofonidest, peaaegu igast koduaiast kostsid need laulud ja kõlas Ivo Linna hääl, süstides meisse julgust, optimismi, usku ja veendumust, et me suudame taastada oma riigi ja iseseisvuse.

Optimismi ja kindlust vajame ka tänapäeval, sest võrreldamatult paremaks muutunud elule vaatamata oleme olukorras, kus tõepoolest olulistelt asjadelt kaob järjest enam fookus, avalik ruum on täis verbaalset virvendust, hüsteerialaineid ja asendustegevust, mis raiskab meie energiat, tähelepanu ja kõige väärtuslikumat – meile siin maailmas antud aega.

Olgu meil tarkust, julgust ja otsustavust oma riiki edasi ehitada, mõeldes tänutundes neile, kes 1918. aastal meile selle võimaluse kätte võitlesid.

Soovin teile kogu südamest ilusat peagi saabuvat Eesti Vabariigi 107. aastapäeva!

Elagu Eesti Vabariik! Aitäh teile kõigile.