Austatud akadeemia pere, lugupeetud külalised
Tähistame homme üheskoos Eesti Vabariigi sünnipäeva. Võtame seda tähtpäeva juba enesestmõistetava, harjumuspärase, iga aasta korduva pidupäevana, kuid tulenevalt sünniaastast mäletavad paljud meist ka aega, kui Eesti Vabariiki, vabadust ja iseolemist ei tohtinud avalikult isegi mainida. Meie 20-aastast vabaduse aega nimetati nõukogulikus kõnepruugis, kooliõpikutest ajalehtede ja raadioni põlglikult – kodanlikuks perioodiks. Kuid meil olid õnneks vanemad ja vanavanemad, kes kodus tõtt rääkisid. Oma lapsepõlve suved veetsin ma Kadrinas, kus vanaemal oli sahtlis hoiul suurepärane 1939. aastal väljaantud raamat „20 aastat Eesti iseseisvust sõnas ja pildis“, lehitsesin seda lapsena tihti. Tallinlasena oli suur osa seal kujutatud ehitisi mulle tuttav, kuid neist mustvalgetest piltidest ja tuntud vaadetest õhkuv tunnetus oli midagi sellist, mida mul päris elus polnud seni olnud võimalik kogeda. Selles raamatus peituv saladus oli köitev ja sundis ikka ja jälle enda juurde tagasi pöörduma. Tagantjärele olen mõelnud, et küllap see oligi just vabadus, mis nendele piltidele oli jäänud ja kiirgas sealt välja veel aastakümnete järelgi. Täna võime taas tunda uhkust oma riigi ja vabaduse üle, arendada oma kultuuri ja haridust, kuulata muusikat siin, selles suurepärases saalis, pidada kõnesid ja nautida luulet keeles, mida mõistab vaid umbes miljon inimest üle 8-miljardilisest inimkonnast.
Kuid kõike seda poleks olnud ilma Vabadussõja ja 1918. aasta 24. veebruarita kui Maanõukogu Vanematekogu võttis vastu „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“, mis tähistas meile vabadust, sõltumatust, vastutust ja meie oma ajaloo algust, sest sinnani, kui ehk muinasaeg välja arvata, olime olnud vaid tegelased võõrastes ajalugudes. Vabadussõda oli aga päris sõda, kus paljudel tuli priiuse nimel oma elu anda. Tõeline sõda käib ka praegu – Ukrainas, kus tegelikult on kaalul ka meie vabadus ja meile nii tuttav impeerium külvab taas surma, kannatusi ja meeleheidet. Jean-Jacques Rousseau on öelnud: „Rahulikult nautida saab ainult seda, millest võib kahetsust tundmata loobuda.”. Nautigem siis oma vabadust, kuid mitte rahulikult. Mõistkem, et vabaduse eest tuleb iga päev hoolitseda, seda tuleb kaitsta ja valvata, sest alati võib leiduda keegi, kes selle ära tahaks röövida… kuid kes on korra vabadust tundnud, ei tahaks sellest kindlasti enam kunagi, ammugi kahetsuseta loobuda.
Olgem siis tänulikud võimsatele, tarkadele ja kaugelenägevatele Eesti Vabariigi loojatele 106 aastat tagasi ning hoidkem hellalt nendelt saadud pärandust.
Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva!
Elagu Eesti Vabariik! Aitäh teile kõigile.