Gerhard Bruno Erich Lock kaitseb 12. juunil kell 13.00 ruumis A-402 filosoofiadoktori (muusikateadus) kraadi taotlemiseks tööd:

“Methodological Contributions to a Cognitive Analysis of Perceived Structural Musical Tension in Contemporary Post-Tonal Orchestral Music” (“Metoodikat kognitiivselt analüüsimaks nüüdses posttonaalses orkestrimuusikas tajutud strukturaalset muusikalist pinget”).

Juhendaja: prof. dr. Kerri Kotta

Konsultant: prof. dr. Mauri Kaipainen (University of Helsinki)

Oponent: prof. dr. Anna Rita Addessi (University of Bologna)

Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Katkend töö lühikokkuvõttest:

Väitekirja “Metoodikat kognitiivselt analüüsimaks nüüdses posttonaalses orkestrimuusikas tajutud strukturaalset muusikalist pinget” taustsiht on põimida muusikaanalüüsi ja muusikapsühholoogiat kognitiivselt lähenedes. Laiem siht on arendada analüüsimeetodeid, et edendada arusaamist keerukatest muusikalistest struktuuridest ja kaasaegsest ehk nüüdsest posttonaalsest orkestrimuusikast (inglise contemporary post-tonal orchestral music, CPTOM) üldiselt (üldine objekt), vaadeldes ja analüüsides väitekirjas eriti muusikalist pinget kui n-ö terviknähtust (inglise compound phenomenon) (eriobjekt), mis on universaalselt mõistetav (Farbood 2012, Lehne & Koelsch 2015), kuid keeruline süstemaatiliselt uurida (publikatsioon V). Mõistan muusikat kui keskkonda (Kaipainen 1994, Reybrouck 2015, publikatsioonid III, IV) ning kaasan muusika visualiseerimist ja kujutamist (inglise representation) (publikatsioon II) mudeldamise ja analoogiate osana (publikatsioon III). Peamine siht on tuvastada, kirjeldada, mõtestada ja mõista strukturaalseid aspekte, mis väidetavalt vallandavad (inglise trigger) tähelepanelikul kuulajal (Deliège & Mélen 1997) muusikalise pinge kogemise ajalise dünaamilise lainetaolise nähtusena (inglise temporal dynamic wave-like phenomenon, TDWP). Selle sihini jõudmaks olen määratlenud ja empiiriliselt eritlenud muusikalist pinget eesti nüüdishelilooja Erkki-Sven Tüüri (s 1959) keerukas ja rist-stiililises posttonaalses sümfoonilises orkestrimuusikas: 4. sümfoonia-löökpillikontsert Magma (2002) ja Oxymoron (2003) suurele ansamblile. Tüüri muusikas on ühendatud klassikaline hierarhiline (strukturaalne, lineaarne, teleoloogiline) ja kõlal põhinev (ruumiline, mittelineaarne, hierarhiatu) komponeerimise viis eesmärgiga võimaldada kuulajatel tajuda tema muusika tekkelugu detailidest tervikteoseni n-ö integreeritud kognitsioonina (Tüüri sõnastuses „kuulaja jälgivate meelte kompleks“, inglise integrated cognition) tänapäeva maailmas (Kotta 2009, 2009/2010). Muusikaline faktuur rullub (alates 2002/2003) lahti pigem „aeglase“, „kiire“ ja „pideva“ ajakorralduse tunnuste sulandumise kaudu (Kotta 2008, 2011; publikatsioon I). Selgete klassikaliste piiride asemel moodustavad muusikalise vormi pingelised maksimum- ja miinimumpunktid (publikatsioon I). Varem on uuritud nt muusikalise pinge tajumist atonaalses ja mitte-kolmkõlalises muusikas seoses struktuuri ja vormiga (Addessi & Caterina 2000, 2005; Kirschbaum 2001; Addessi 2010), mittetonaalse orkestrimuusika kõlavärvi (Pressnitzer et al 2000) neoklassitsistliku muusika harmoonilise pinge (Teo 2020) empiiriliseks analüüsimiseks.