Ingo Normet
08.06.1946–08.09.2022
Lahkunud on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, kauaaegne lavakunstikooli juht, õppejõud ja lavastaja Ingo Normet.
Ingo Normet sündis 1946. aastal Tallinnas. 1969. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Teatriinstituudi (GITIS) lavastaja erialal (juhendaja Anatoli Efros), hiljem täiendas ta end Leningradi Teatri- ja Kinematograafiainstituudis ja Helsingi Teatrikõrgkoolis. Aastatel 1969–1982 töötas Normet lavastajana Endla teatris ning oli 1982–1991 Endla teatri peanäitejuht.
Alates 1990. aastast oli Normet Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud. Aastatel 1990–1994 ja 1996–2008 oli ta kokku nelja lennu kursusejuhendaja: tema käe all õppisid näitlejateks, lavastajateks ja dramaturgideks XVI, XIX, XXI ja XXIII lend. Aastatel 1995–2011 oli Ingo Normet EMTA lavakunstikooli juhataja, 1996. aastast professor ning 2011. aastast emeriitprofessor.
Ta on lavastanud lisaks Eesti teatritele ka Eesti Televisioonis ja Soome teatreis, õpetanud külalisena Eesti Kunstiakadeemias ning Soome, Saksamaa, Belgia, Kreeka ja Suurbritannia teatrikoolides. Ta on avaldanud teatriteoreetilisi artikleid (ilmunud on kogumik „Teatrist”, 2002), koostanud „Lavastajaraamatud” I ja II (2001 ja 2013) ning Anatoli Efrose teoste valimiku „Lavastaja kutse” (2014, ka tõlge). Näitlejakunsti põhialused on ta koondanud ja välja andnud teatrikooliaabitsas „Ujuda selles jões” (2011).
Ingo Normet on olnud Eesti Lavastajate Liidu esimees ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi Nõukogu aseesimees. Normetit on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ning 2020. aastal pälvis ta Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia.
Hoiame mälestust ja langetame leinas pea. Avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.
Ingo Normeti ärasaatmine on pühapäeval, 18. septembril Tallinna Jaani kirikust.
Kiriku uksed avatakse kell 13.00, matusetalitus algab kell 13.30.
Muldasängitamine kell 15.00 Eesti Teatriliidu platsil Metsakalmistul.
Peielaud orienteeruvalt kell 16.30 EMTA lavakunstikoolis (Toom-Kooli 4).
Ingo Normetit meenutab tema õpilane ja EMTA lavakunsti osakonna peakoordinaator Mart Koldits:
Esimene pilt, mis ma professor Ingo Normetist mäletan, on tuhm must-valge foto, millel on üks lühikeste juustega natuke kohmaka, aga asjaliku olemisega mees, kellel on seljas lahtiste hõlmadega hall pintsak, mis on talle number või paar liiga suur.
Kui ma aastal 2000 pääsesin lavakunstikooli tema kursusele, lavastaja erialale õppima, nägin seda pintsakut erialatundides iga päev. Ja mida aeg edasi, seda suuremana see mulle tundus ja mitte kunagi ei näinud ma, et selle hõlmad kinni oleks. Aja jooksul selgus, et mitte ainult pintsak ei ole suur, vaid mees ise on endast suurem.
Ta oli elu ja inimeste suhtes uudishimulik. Teda köitsid uued raamatud, kunst, filmid, ka tehnikavidinad. Lavakooli tõi ta pidevalt uusi ideid, meetodeid, õppejõude. Kui temaga koos mõnda välisülikooli sattusid, võisid vahel isegi piinlikkust tunda, kuna ta asus alati talle omase otsekohesusega kohe asja kallale. Vastuvõtjad võisid olla alles piduliku small talk’i faasis, kui Ingo juba oma puises inglise keeles lajatas: „Do you have a library? We want to see this.“
Aga ehmatusest üle saades näidati raamatukogu ette ja just Ingo koolijuhatajaperioodil tekkis koolile rahvusvaheline mõõde ja suurenes tunduvalt õppeprogrammi mitmekesisus, sest nende välisvisiitide tulemusena täiendati lavakooli õppekavasid, leiti uusi õppejõude ja õpiti tundma uusi lähenemisviise. Ka töötavaid õppejõude suunas ta ennast täiendama, juurde õppima, arenema. Nii on näiteks Maret Mursa Tormise Alexanderi tehnika õpingud Londonis ja Helsingis ning Jüri Naela magistriõpingud Londoni Labani keskuses Ingo poolt julgustatud ja tema kaasabil toetatud. Ingo Normet pani näitlejõppe kõrval aluse järjepidevale lavastajate koolitamisele, millele hiljem lisandus dramaturgiõpe, samuti viidi sisse magistriõpe.
Aastate jooksul on lavakoolis olnud palju õppejõude. Paljud on olnud suurepärased, mõned mitte. Paljusid on kardetud. Aga Ingo ei hirmutanud sind õpilasena ära ega ähvardanud autoriteediga. Ta selgitas ja kritiseeris – aga kuidagi nii, et sa alati julgesid teha ja julgesid ka valesti teha. Sellest on palju räägitud, et kool ongi eksimiseks, aga Ingo tundides see oligi tõsi.
Ta võttis vastu kõiki. Tema kursustele on vastu võetud pikki, lühikesi, kauneid, teraseid, graatsilisi, rohmakaid ja imelikke üliõpilasi. Loodus kogu oma variatiivsuses. Kui Ingo nägi, et inimesel on lavalised eeldused, siis tuli ta vastu võtta ja teda õpetada, isiklik maitse ei olnud oluline.
Ingo Normet pani aluse lavakooli raamatukogule, tänaseks on sellest saanud Eesti parimaid teatriraamatukogusid, kus on üle 9000 raamatu ja muu teaviku. Eriti algaastatel tõi Ingo suure osa nendest ise välisreisidelt kaasa ja koos üliõpilastega reisil olles jagati uued raamatud kohvrite vahel laiali. Reisil olles helistas ta vahel raamatupoest kooli ja palus kontrollida, kas mõni raamat on juba olemas või saab ta seda kohe ostma hakata. Koolijuhina initsieeris ta koostöös Teatriliiduga ka mitmete oluliste teatriraamatute tõlkimise ja väljaandmise.
Ingo pidas raamatuid ja haridust väga oluliseks, aga ta ei olnud inimene, kes ei tea, mispidi võti lukuauku käib või kuidas radiaator soojaks läheb. Teadis, ja kui ei teadnud, siis uuris välja ja radiaatorid olid soojad. Tema ajal renoveeriti lavakooli Toompea maja ja kuigi maja on väike, on see lavakooli perele teiseks koduks. Seda hoitakse nagu kodu.
Ingo Normeti pintsaku hõlmade alla mahtus palju ja ta ei olnud kitsi seda edasi andma. Võibolla sellepärast oligi alati avatud ka tema kabineti uks. Lavakooli asutas Voldemar Panso, aga Ingo Normet tegi sellest kaasaegse euroopaliku teatrikooli.