In memoriam Lea Tormis
17.12 1932–11.05.2025

Lahkunud on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, teatriloolane, -kriitik ja õpetaja Lea Tormis.

Lea Tormis õppis 1946–50 Eesti Riiklikus Koreograafilises Koolis, lõpetas 1956 Moskvas Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) teatriteadlasena ja 1963 samas aspirantuuri (kunstiteaduste kandidaat, väitekiri „Eesti nõukogude balletiteater”). 1963–92 töötas ta Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, aastast 1986 kultuuriloo sektori juhtivteadurina. Aastast 1961 oli ta ühtlasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli teatriajaloo õppejõud (aastast 1996 professor, aastast 2003 emeriitprofessor). Lisaks sellele on ta olnud Kultuuriministeeriumi kunstide valitsuse repertuaaritoimetaja, Tallinna riikliku keskarhiivi kirjandus- ja kunstiarhiivi teadur, Tallinna koreograafiakooli teatriajaloo õppejõud.

Lea Tormis oli meie esimene eriharidusega teatriuurija. Ta avaldas arvukalt teatriloolisi ja -kriitilisi artikleid, teatriprotsessi analüüse, näitleja- ja rolliportreid. Tormise tasakaalukaid, kompetentseid ja kontekstualiseerivaid arvustusi hindasid nii tavalugejad kui ka teatriinimesed, kellele ta andis usaldusväärset tagasisidet. Tema artikleid on tõlgitud ka inglise, vene, saksa, soome, poola, prantsuse, läti ja leedu keelde.

Hindamatu on tema töö teatriloolasena, nii balleti- kui ka sõnateatri ajaloo uurijana.

Tema monograafiad eesti balletiloost (1967) ja eesti sõnateatrist aastail 1920–1940 (1978) ning dokumendikogumik lavastusest „„Inimene ja jumal“ 1962“ (1988) on püsiva väärtusega teatriloolised teosed. Tormis juhtis ka uurimisrühma „Eesti sõnateater 1965–1985“, mille töö tulemused on ilmunud samanimelises raamatus. Prestiižses „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmus valik tema teatriloolisi artikleid pealkirja all „Teatrimälu“ (2006), nii et moodustus Tormise enda sõnutsi subjektiivne teatrilugu, eesti teatri „väike narratiiv“.

Lisaks kriitiku- ja uurijatööle koostas ja toimetas Tormis teatrialaseid tekste ja mälestusteraamatuid, tegi kaastööd kodu- ja välismaistele teatmeteostele. Ta tegi ka mitmeosalisi teatrisaateid Eesti Televisioonis („Kirjanik ja teater“, „Laudilm“, „Inimese jälil“), teleretsensioone uuslavastustele, teatrisaateid Eesti Raadios („Teatrisajand“) ning osales raadiosaates „Teatrivaht“. Elutööst kõneldes pole vähe tähtis seegi, et omaenda väga aja- ja töömahuka tegevuse juures seisis ta väsimatu kaaslasena üle 60 aasta Veljo Tormise kõrval tema muusikaloomingu tarvis alalise tekstide koostaja, otsija ja toimetajana.

Lea Tormise pedagoogitöö kestis üle 60 aasta. Peale uurimis- ja toimetamistöö mahtus tema ellu sadu arvustusi, esinemisi, ettekandeid, koostamisi, konsultatsioone, nõuandeid, õpilaste ja kolleegide toetamist ja julgustamist. Eestis pole ainsatki teatriinimest ja ilmselt ka mitte -vaatajat, kelleni poleks mingil viisil ulatunud tema mõju, olgu ta enda loengute, uurimuste, arvustuste, tema algatusel ja abil sündinud ettevõtmiste või tema mõjuväljas kujunenud õpilaste kaudu. Lea Tormise lõim eesti teatris on väga ere: see on teatrist, loomingust, rahvuskultuurist mõtlemise kultuur.

Tormis oli ka ühiskondlikult väga aktiivne pea elu lõpuni. Ta oli Eesti Teatriliidu (1957) ning Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse liige (1993–1996 ka esimees), Vanemuise Seltsi (1998) ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia auliige (2009), aga ka Eesti Looduskaitse Seltsi ja Teadlaste Maja asutajaliige. Ta kuulus ka erialažüriidesse ja mitme teatri kunstinõukogusse.

Tormise tegevus pälvis kõrget tunnustust: Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus (1979), Eesti NSV riiklik preemia (1982, monograafia „Eesti teater 1920–1940” eest), Priit Põldroosi nimeline auhind (1986), kriitikaauhind (1989, 1995, 2002), Valgetähe V klassi teenetemärk (2001), Eesti Vabariigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest (2010), Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia (2016) ja Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhind (2020).

Teater on kunstiala, mis loomuldasa seotud ajaga – etendus sünnib ju käesolevas hetkes, tähenduse loob kaasaegne vaataja. Nõnda on teatrilugu vältimatult ka selle ühiskonna lugu, kust tuleb saali publik ja lavale näitleja. Teater omas ajas!, nagu Lea Tormis ise alati teatrivaatamise võtit rõhutas. Kuid teater tähendas talle ka mälu. Kultuuriloolasena oskas ta olla empaatiline, väärtustada protsessi järjepidevust, ning seda järjepidevust ka ise luua.

Kontekstitundliku ja täpse uurijana oli ta avatud uute uurimisküsimuste ja -valdkondade esilekerkimisele. Rahvuskultuuri kandjana oli ta suur eeskuju, naine, kelles oli imeteldavas kooskõlas süvenev teadlane ning tundlik kunstitõlgendaja, suurepärane allikatetundja ja väsimatu valgustaja, avarapilguline humanitaar ja konkreetne pedagoog, heatahtlik kolleeg ja töökas organiseerija. Tormis oli kultuuriloolane, kes kehastas humaniora üldistavat olemust, haruldane arvustaja, kelle arvamust austasid teatripraktikud, töökas uurija, kes oma pühendumusega oli eeskujuks, missiooniga õpetaja, kes teadmistega koos andis edasi oma austust rahvuskultuuri vastu ja humanistlikku maailmavaadet, tehes seda kõike heatujulise ja väsimatuna!

Leinatalitus toimub 24. mail kl 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Uksed avatakse kl 11.30. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.  

Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Tartu Ülikool
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Teatri Agentuur
Eesti Kultuurkapital
Eesti Etendusasutuste Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium