Olev Oja
16.12.1935–10.04.2023

Lahkunud on emeriitprofessor Olev Oja – koori- ja orkestrijuht, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pikaaegne kooridirigeerimise õppejõud.

Olev Oja lõpetas konservatooriumi 1963. aastal Gustav Ernesaksa juures koorijuhtimise erialal ja 1970. aastal Roman Matsovi juures sümfooniaorkestri dirigeerimise erialal.

Ta töötas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias alates 1974. aastast. Aastal 1987 valiti Olev Oja kooridirigeerimise professoriks, aastal 2004 nimetati emeriitprofessoriks. Tema õpilaste hulgas on Aavo Ots, Vello Pähn, Arvo Volmer, Tarmo Vaask, Aivo Välja, Endrik Üksvärav jpt.

Olev Oja tihedad sidemed oma alma materiga kestsid tema elu lõpuaastateni. Temast kujunes paljude akadeemia endiste õppejõudude ja töötajate kokkukutsuja ning erinevate ettevõtmiste – kohtumisõhtute, väljasõitude – eestvedaja.

Hoiame mälestust ja langetame leinas pea. Avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Ärasaatmine toimub 23. aprillil kell 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis, muldasängitamine Metsakalmistul.

EMTA kontserdi- ja teatrimaja uksed avatakse kell 11.15 (sissepääs Sakala tänava poolt).
Lahkunuga hüvastijätt alates kell 11.30.
Ärasaatmine kell 12.00.
Pärjad ja kimbud palume võimaluse korral jätta autodesse. Kui see ei ole võimalik, palume need asetada fuajeesse laudadele ning hiljem kaasa võtta Metsakalmistule. EMTA juurest läheb kalmistule 2 väikest tellitud bussi.
Muldasängitamine Metsakalmistul algab kell 14.00, sissepääs III värava juurest.

—

Igaühel meist on oma elu, igaühel meist on oma aeg, millest kokku moodustub meie igaühe oma lugu – tagasivaade meie ainuomasele elule. See annab meile võimaluse olnut mõtteis läbi elada ja aduda, et polegi asjatult oldud inimene omasuguste hulgas.

Olev Oja, Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, omaaegse Riikliku Akadeemilise Meeskoori kauaaegne dirigent ja peadirigent, laulupidude üldjuht, õppejõud ja õpetaja on jätnud Eesti kultuuri mõõtmatu jälje. Ta ise on oma elu lühikokkuvõtteks öelnud, et Mulgimaa karjapoisist sai visa töö ja suure tahtejõu abil Eestimaa lauluvägede ülemjuhataja.

Olev Oja sünni- ja kasvumaa oli Viljandis. Lapsena suviti vanavanemate juures karjas käies kogus ta raha, et osta omale akordion. Sellega õppis ta Viljandi lastemuusikakoolis Ernst Tederi juures pillimängu algtõdesid. Viljandi 2. keskkooli puhkpilliorkestriga jõudis ta esimest korda 1950. aastal üldlaulupeole. Viljandi kultuurimajas tegutses segakoor Koit, milles laulis ka Olev Oja. Tõsine huvi koorilaulu vastu tekkis siis, kui Viljandis esines RAM. RAM-i kontsert Gustav Ernesaksa juhatusel jäi nii meelde ja hinge, et märkamatult tekkis südames soov ka ise kunagi sellist koori juhatada. See soov tõigi Olev Oja Tallinna muusikakooli Gustav Ernesaksa õpilase Laine Karindi koorijuhtimise klassi. Sealt alates hakkas Gustav Ernesaksa isiksus Olev Oja elus üha rohkem ja tähtsamat rolli etendama. Teadmine, et eesmärgini jõudmiseks tuleb teha väga palju tööd, oli juba kodust kaasa antud. Kooliaastad Tallinnas möödusid sõna otseses mõttes tuupimise, uurimise, juurdlemise ja lõputu harjutamise tähe all. Ei seganud kesised elutingimused ega suurlinna ahvatlused. Eesmärk oli kindel – konservatoorium ja Gustav Ernesaksa koorijuhtimise klass. Algas aastakümneid kestnud koostöö ja sõprus oma Maestroga. Temalt sai Olev Oja oma tööks nii vajaliku teadmise: dirigendi põhiomadus on siirus ja usutavus. Tööaastad RAM-is viisid teda kokku faktiga, et tal tuleb juhatada peale koori ka sümfooniaorkestrit. See äratas huvi, aga samas adus ta ka, et tema teadmistest ja oskustest koorijuhina jääb väheseks orkestri ees seismisel. Huvi sümfooniaorkestri dirigeerimise vastu viis ta uuesti konservatooriumi, sedapuhku Roman Matsovi juurde orkestri dirigeerimist õppima. Taskus muusikakõrgkooli kaks diplomit ning oskus toime tulla nii koori kui orkestriga ja mõlemaga korraga, tõi hulgaliselt võimalusi juhatada vokaalsümfoonilisi suurvorme nii siinmail kui ka mujal.

Olev Oja dirigendibiograafias on olnud neli koori: trükikoda Kommunist segakoor, Eesti Energia meeskoor, Riiklik Akadeemiline Meeskoor ja naiskoor Virvik. Kui esimesed kaks koori olid tudengile katselavaks, siis RAM-iga töötades sai Olev Ojast omamoodi epohhilooja eesti koorimuusikas. Just tema oli see, kes hakkas innukalt heliloojatelt tellima uut koorimuusikat RAM-ile. Tänu temale avastas Veljo Tormis meeskoori omapära. Koostöö Olev Oja ja RAM-iga tegi Tormisest koorimuusika omapäraseima looja. Olev Ojast sai Tormise loomingu innukas propageerija-dirigent. Vabariikliku Koorijuhtide Segakoori suviste seminaride kaudu hakkas Olev Oja uudse helikeelega koorimuusikat levitama üle vabariigi, aidates nii tugevdada meie laulupidude traditsiooni kestvust.

Üldlaulupeo üldjuhipulti jõudis ta 1980. aastal. Laulupidude üldjuhina seisis ta ühendkooride ees kaheksal korral, kolmel noorte laulupeol ning kahel korral Baltimaade üliõpilaste laulupeol „Gaudeamus“. Maakondade ja kooriliikide laulupidusid ta kokku ei lugenudki, neid oli nii palju.

Elus on ikka nii, et iga asi saab kord otsa. Nii lõppes ka dirigenditöö RAM-is. Kuna Olev Oja oli varemgi käinud konservatooriumis asendamas oma õpetajat Gustav Ernesaksa, oli loogiline jätk tööle just seal majas. Temast sai Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koorijuhtimise ja kooripartituuri lugemise õppejõud. Üle kolme aastakümne õpetas ta noori, tulevasi dirigente, tehes ka kateedri juhataja tööd. Olev Oja õpilased ja kolleegid on kogu aeg imetlenud tema fantastilist mälu, eriti muusikalist mälu. Imestades räägitakse sellest, kuidas on võimalik, et ühel inimesel on peas kõik kooripartituurid. Mängleva kergusega võis ta peast öelda, millisel partituuri leheküljel on helilooja ühe või teise opuse oluline märge. Tema ajaloofaktide meelespidamise täpsus oli fantastiline. RAM-i iga laulja, iga tööpäev, iga kontsert, iga fakt on tal üles märgitud ja viimse hetkeni teadis ta täpselt, millisest kladest mida otsida juhul, kui mälusopist kohe ei leidnud. Niisamuti ka oma õpilaste kohta.

Olev Oja oli väga hea suhtleja. Tema suur lugemus, huvi ajaloo ja kultuuri vastu tegi temast suurepärase seltskonnainimese. Talle oli väga oluline korraldada kord aastas oma endiste kolleegide, EMTA õppejõududega kokkusaamisi. Ikka selleks, et olla elus toimuvaga kursis, et teada, millised uued suunad on akadeemia töös ja et mitte kaotada omavahelist sidet endiste kolleegidega. Sageli kutsus ta õppejõud-veteranid ja RAM-i lauljad oma juurde Pedaspeale. Iga kord oli tal nende jaoks ette valmistatud ka ekskursioon lähiümbrusesse, Lahemaa kaunitesse paikadesse. Olev Oja ise oli suur rännumees. Reisikihk viis teda koos kooridega maailma erinevatesse paikadesse.

Pensionipõlve ei lastud tal pikalt nautida. Kuusalu Hugo Lepnurme Kunstide Kool suutis ta ära rääkida nii, et temast sai kaheteistkümneks aastaks muusikaajaloo õpetaja.

„Olen kogu elu teinud seda, mida olen suutnud. Olen andnud endale aru, et pean olema rahul sellega, mida olen õppinud. Kogu elu on mind saatnud laul. Laul on aidanud mul elada ja toime tulla teel olnud raskustega. Laul on aidanud mul võita. Laul on aidanud saada ja jääda nii minul, mu perel ja ka mu rahval eestlasteks. Laul on pakkunud mulle palju rõõmu, on aidanud mul olla õnnelik,“ ütles ühes oma viimases intervjuus Olev Oja ise.

Teenete eest Eesti koorimuusika hoidmisel ja edendamisel, noorte dirigentide kasvatamisel-õpetamisel autasustati Olev Oja Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Tema teeneid märgiti mitmete kultuurialaste preemiatega. Olev Oja on mitmete organisatsioonide auliige.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Eesti Rahvusmeeskoor
Eesti Kooriühing
Estonia Selts