1944. aasta 9. märtsi ööl satub Tallinn vaenlase rünnaku alla – hävivad tuhanded hooned, sealhulgas kultuuri- ja pühakojad. Sellest meie ajaloo ühest süngemast ajast kirjutab Voldemar Panso oma päevikus. Tol ajal 24-aastane, alles oma kunstnikuteed alustav Eesti teatri suurmeister kirjeldab, kuidas tugevate läbielamistega kaasnes lõpuks apaatia ja ükskõiksus kõige suhtes. Selle kõrval kasvas aga noore inimese hinges jõud edasi liikuda: „Oli mis oli, sellest pole isegi kahju. Aga elu peab kuidagi edasi minema.“ Just need mõtted Panso päevikust andsid tõuke Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koori- ja orkestridirigeerimise professorile Toomas Kaptenile tuua tänavu 9. märtsil ettekandele inglise helilooja Benjamin Britteni suurteos „Sõjareekviem“ op. 66, mis on ühest küljest kui hoiatus inimkonnale sõja hukutava tee valimise eest. Samas andes ka lootust ja energiat – seda, mida kannab endas muusika, ka ajaloo kõige trööstitumatel hetkedel.
Nii paradoksaalne kui see ka pole, võime läbi ajaloo näha, kuidas inimkannatused ja valu on andnud kunstnikele impulsi millegi suure loomiseks. Nii ka Britteni „Sõjareekviem“ op. 66, mida peetakse helilooja, aga ka Inglismaa üheks olulisemaks ja suurejoonelisemaks teoseks. Suures osas 1961. aastal komponeeritud teos, mis on kirjutatud sopranile, tenorile, baritonile, kahele orkestrile, neljale koorile ja orelile, tuli esmaettekandele 1962. aasta 30. mail Coventry uue katedraali pühitsemisel. Britten kui veendunud patsifist otsustas teose pühendada kõigile esimeses ja teises maailmasõjas hukkunuile. Üle viiekümne aasta erinevaid orkestreid ja koorikollektiive juhatanud, sealhulgas Vanemuise ooperis aastaid peadirigendina töötanud Toomas Kapten nimetab Brittenit üheks oma lemmikheliloojaks, kellele tegi omal moel kummarduse Tallinna Riikliku Konservatooriumi lõpetamisel, esitades selleks enda loodud orkestriga Benjamin Britteni „Halastusaja kantaadi“ op. 69 („Cantata misericordium“ op. 69). „Olen õppinud seda heliloojat sügavalt tundma. Britten on selline geenius, kes suudab haarata muusikaajaloo kõik etapid ja saavutused muusikakunstis. Ühendades kirjanduse ja kujutava kunsti ning viia need teatud ühe kunstilise idee suunas,“ lausub dirigent.
Kes võidab võitluse selle ilmaelu eest?
„„Mul on sõja pärast kahju ja poeesia pärast on kahju. Mul on kahju elamata jäänud aastate pärast. Need, mis on ees, sest meid ootab ees ainult suur katastroof“,“ tsiteerib Kapten inglise poeedi Wilfred Oweni luulet, mida Britten on kasutanud „Sõjareekviemi“ tekstides. Dirigendi arvates on helilooja suurepäraselt välja toonud essentsi Oweni sõduripoeesiast. „„Sõjareekviem“ on justkui hoiatus, et maailm on tegelikult kurjal teel. Teose alguses kõlavad sõnad „Issand, halasta“ ning taustal motiivina kuuldav tritoon ehk saatana motiiv on kui võitlus hea ja kurja vahel. Siin pannakse jumalik ja saatanlik kokku. Nüüd on küsimus, kes jääb peale? Kes võidab võitluse selle ilmaelu eest? Britten annab siiski lootust. Me peame hoidma ja kaitsma, et nende ilusate valgete pilvede asemel ei oleks raketipilved.“
Kui Rahmaninov on öelnud, et tema muusika on kõik see, mida ta on elus kogenud – armastus, pettumised, vihkamine, rõõm, ängistused, siis sama lai väljendusskaala on ka Brittenil. „Ta on väga harmooniline. Ometi oma keerukuses ja kaasaegses helikeeles ilus ja selge. Tema muusikaliste kujundite selgus on võrreldav Leonardo da Vinci või Michelangelo kujunditega kunstis või Dante „Jumalikus komöödias“ põrgu ja paradiisi kujutamises.“ Kapten kirjeldab Britteni loomingut kui kontsentraati kõigest sellest, mis varem kirjutatud ning mis ajahetkel helilooja ise toimetas. „Sõjareekviem“ valmis ajateljel, mil teine maailmasõda oli läbi ning algas Vietnami sõda. Kuigi dirigenti ennast paneb muretsema see, kuhu maailm sõdadega on liikumas, siis tuletab ta endale meelde, kui oluline roll on muusikal. „Meil, muusikutel, on tegelikult ainuke võimalus väljendada ennast läbi muusikaliste teoste. Britteni „Sõjareekviem“ on kahtlemata tänaseni kirjutatud teostest kõige võimsam. See on tohutu muusikaline fresko, mis on võrreldav Sixtuse kabeli Michelangelo suurteostega nagu „Maailmaloomine“ ja „Viimnepäev“,“ ei jää ta kirjeldusega tagasihoidlikuks. Vaatamata sellele, et Kapten tunneb ühe oma lemmikhelilooja loomingulisi väljendusvorme peensusteni, tunnistab ta, et lõpuni ei suuda Britteni „koodi“ keegi lahti murda. „See teos on lihtsalt niivõrd rikas oma tundeskaalal, tohutult emotsionaalne, nii otse- kui ka kõrvalträäkiv.“ Viidates siinkohal Britteni reekviemi tekstikäsitlusele, mis on kohati irooniline, teatud kõvernurga all: Oweni tekstis räägib üks stseen Abrahamist, kes Piibliloo järgi peab Jumalale annetama lamba. Oweni tekstis aga ohverdatakse lamba asemel hoopis Abrahami poeg IIsak, mille tõttu läheb pool maailmasugu kaotsi. „See on justkui protest vägivalla ja inimese kui inimese vaenlase vastu. Selle tegutsemise ja ebaõigluse vastu, mida kohtame paraku järjest rohkem,“ lausub Kapten.
Britten kui oma aja rokkmuusik
„Sõjareekviemi“ ettevalmistusperioodil ja tudengite projektinädalal märkas Kapten, kuidas noored partiisid õppisid – õhinal, inspireeritult: „Selles muusikas endas on niivõrd palju kõigi jaoks, ta haarab sind jäägitult kaasa,“ sõnab ta. „Arvan, et noored peavad seda teost tegema, et saada kogemus sellise suure kunstiga kokkupuutest.“ Kaarli kirikus toimuvat „Sõjareekviemi“ kannavad ette solistid Arete Kerge (sopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton), Rahvusooper Estonia Poistekoor, dirigent Hirvo Surva. Orelil Olga Opryshko, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor, Rahvusooper Estonia noormeestekoor, Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, Kammerkoor Collegium Musicale, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester ja sinfonietta. „Arvan, et koos jõuame millegi väga tähtsa äratundmisele. Reegleid ei ole, sest see teos üllatab ja avaneb justkui iga päev uuesti. Kuna Britten pidas seda teost oma kõige tähtsamaks, siis on ta ka selle kirjutamisel tõepoolest püüdnud nii-öelda uuesti luua kõik selle salvestatu, mida oma elus kogenud: puutudes kokku varase inglise muusikaga, gregoriuse lauluga, võtnud elemente Indiast ja Jaapanist. Selles teoses kohtame otseseid viiteid Verdi reekviemile, Mozarti reekviemile, Bachi passioonidele ning Stravinski paljudele leidudele,“ räägib Kapten, kellel on au dirigeerida Britteni „Sõjareekviemi“ esmakordselt. „Aga ma usaldan seda heliloojat jäägitult! Tema täpsus inimhinge keerukuse kujutamisel on hämmastav. Võib-olla oskas seda keelt veel Dmitri Šostakovitš, kes puudutas väga teravalt ja isegi julmalt kogu seda maailmaelu oma muusikalise helikeelega.“ Kui dirigent sukeldub kaleidoskoopilise Britteni loomealgesse, siis tuletab ta meelde, et tegemist on kaasaegse klassikalise muusika esindajaga, kes õppis modernmuusika suurkujudelt, eelkõige Igor Stravinskilt, ning valdas dodekafoonilist helikeelt, mida kasutab ka „Sõjareekviemis“. „Britteni helikeel on selgelt analüüsitav ja erakordselt kergesti kuulatav. Tema muusika ei eelda teadikumat kuulajat. See muusika mõjub esimesest momendist.“ Siin toob dirigent näite oma esmakordsest kokkupuutest Britteni „Sõjareekviemiga“, olles tol ajal Tallinna Muusikakeskkooli (praegune MUBA) üheksanda klassi õpilane. „Need motiivid on kohe haaratavad, jäädes terveks eluks meelde.“ Kapten võrdleb Brittenit rokkmuusikaga, mille saatel ta ise üles kasvas. „Kui me nimetame barokki ja mõtleme selle all Bachi ja Händelit, siis Britten on kirjutanud sümfoonilises oratoriaalses muusikavormis rokkmuusikat.“
Kas aeg ja ruum mõjutavad meie kunstilisi väljendamisi?
„Ta ei mõjuta küll otseselt, kui ma mängin, kujutlen või leian endas selle muusika. Muusika – see on elav organism. Aga paratamatult aeg ja ruum muudavad – iga moment, mida olen öelnud, on minevik. Järgmine on juba tulevik.“ Muusika, aga just „Sõjareekviem“, vaatamata selle süngele nimele ja sünniloole, võiks Kapteni sõnul puudutada igaüht. „Ma tahan, et tunnetaksime läbi selle muusika ühist jõudu ja saaksime sellest vaimset energiat, mida võiksime jagada laiali. Vaimne energia ei jää ühte kohta. Ta hakkab kuskil siin ilmaruumis levima, sest energia on igal pool – terves universumis.“ Kapten meenutab paari aasta tagust ettevõtmist, kui toodi EMTA kontserdi- ja teatrimaja lavale Carl Orffi ooper „Kuu“, mis oli samuti tugevate emotsioonidega laetud ettekanne. Viimased tööaastad ongi dirigent pühendanud just selliste suurvormide ettekandmisele. „Et tuua kõige parem teos meie tudengitele tegemiseks.“ Tema sõnul on Britteni muusika kvaliteet niivõrd kõrge, et see muudab iga selles osaleva muusiku professionaaliks. „Kas ta on vähem või rohkem õppinud, pole oluline. See muusika ise tõstab tema kui muusiku kvaliteeti kohe, seades niivõrd kõrge nivoo, et kui sa teda puudutad, siis oled juba tõusnud kõrgemale tasemele.“
Kõik me tahame, et lõpeks vägivald – et inimkond ei hävitaks ennast
„Suurte kunstiteoste läbi kogevad nende esitajad, kui tähtis on olla inimene selle heas mõttes. See jõuab ka kuulajateni, kes kogevad, et nendes toimus mingi sisemine muutus,“ sõnab Kapten. „Sest kõik algab inimesest: ükski relv ei ole kahjulik, kui ta ei ole inimese käes. Inimesed on ise teinud selle maailma ja ükski kõrgem võim ei aita meid sellest vabaneda. Inimesed peavad ise jõudma kurjusest vabanemiseni või me saame hukka.“ Rahuajal sündinud dirigent teab, et muusiku relvaks on muusika: „See ei tee kellelegi haiget, vaid pigem teeb meid tugevamaks. Kõik me tahame rahu ja kõik me tahame ka seda, et lõpeks vägivald. Et inimkond ei hävitaks ennast.“
„Sõjareekviem“ tuleb ettekandele 9. märtsil kell 20.00 Tallinna Kaarli kirikus. Lisainfo siin. Piletid on saadaval Piletikeskuses ja Piletilevis.
Toomas Kaptenit intervjueeris Jaanika Vilipo. Intervjuu ilmub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja esimeses numbris (märts 2024), rohkem infot siit.