2024. aasta on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) jaoks pidustusterohke. Lisaks akadeemia 105. aastapäevale on põhjust tähistada ka EMTA jazzmuusika erialal, mille avamisest möödub tänavu sügisel 20 aastat. Intervjuu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirjale andis jazzmuusika õppejuht professor Jaak Sooäär.
Kui tänasel päeval on jazzmuusikaalane kõrgharidus kättesaadav kõigile ning kõlab loomuliku osana ülikoolis, siis vaid mõnikümmend aastat tagasi võisid noored jazzmuusika huvilised sellest vaid unistada. Alates 1970ndate lõpust tegutses Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis levimuusika osakond, kus noor sai küll jazzialaseid teadmisi, kuid sellega tol ajal jazzmuusika haridus ka piirdus. „Nõukogude ajal olid meil nii mõnedki tegusad jazzmuusika tipud, aga need olid siiski väga üksikud tegijad,“ räägib Sooäär, keda võib nimetada esimeseks rütmimuusika kõrghariduse omandanud eestlaseks (2001. aastal lõpetas Sooäär Kopenhaageni Rütmimuusika Konservatooriumi). Samal aastal loodi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse koolimuusika rütmimuusika õppesuund. Uue õppekava algatajad olid saksofonist ja muusikateadlane Heli Reimann ning akadeemia haldusprorektor Tonio Tamra. Õppejõudude ridadega liitusid lisaks Sooäärele ka Taavo Remmel, Tanel Ruben, Mare Väljataga ja Tõnu Naissoo. Hiljem on lisandunud Raul Sööt, Kadri Voorand, Kristjan Randalu, Aleksander Paal, Joel-Rasmus Remmel ja Kirke Karja.
Eesti taasiseseisvumine andis vabaduse ja võimaluse ise loomiseks
Riigi taasiseseisvumine tõi kaasa suuri muudatusi kohalikul jazzi- ja popmuusikamaastikul. Nõukogude ajal tegutsenud süsteemid jäid soiku ning tuli ise tegutsema hakata: nii oli Sooäär aastatel 1993–1996 festivali Tudengijazz peakorraldaja. Nüüd, kus piirid olid valla, sai hakata tegema julgemaid samme võrgustiku loomiseks väljaspool endisi Nõukogude Liidu riike. Sooäär meenutab, kuidas 1995. aasta Tudengijazzile sooviti kutsuda Rootsi noori jazzmuusikuid: kuskilt välismaa jazziteatmikust oli leitud Rootsi Jazzliidu faksinumber, kuhu Anne Ermi abil saadeti Eesti Raadio faksilt kiri. Vastust sellele aga ei tulnud. Mõni aeg hiljem saadeti uus kiri, millele reageeris üks sealne noor trummar Ricard Österstam, kes ei esindanud küll kohalikku jazzliitu, kuid olles meie kirja juhuslikult märganud, avaldas soovi oma trioga esineda. See juhuslik kontakt omab Eesti jazzmuusika hariduse ajaloos märgilist tähtsust.
Tudengijazzil astus rootslaste trioga samal kontserdil üles Sooääre ansambel Ajastajad. Trummar Tanel Ruben uuris Rootsi kolleegilt, kus oleks Rootsis hea jazzi õppida ning soovitus oli astuda Skurupi Rahvaülikooli, mis on tänaseni tuntud väga kõrge taseme poolest ja on Rootsi kõrgkoolide seas tulevaste jazzitudengite peamiseks kasvulavaks. Paar kuud hiljem läks Ruben Rootsi katsetele ning kuigi Skandinaavia tase tundus tol ajal väga kõrge, sai ta üllatuseks sisse. Skurupi kool on olnud aastaid Eesti noorte jazzmuusikute uks välismaale, seal on õppinud ridamisi meie muusikuid, viimati näiteks Pille-Rite Rei, Britta Virves ja Kerttu Aer. Rubeni edukus andis Sooäärele mõtte proovida minna Kopenhaagenisse ning sisseastumine õnnestus. Ruben sai Skurupi lõpetamise järel sisse Göteborgi Muusikakõrgkooli vastavatud improvisatsiooniosakonda. Pisut hiljem asus Skurupisse ja seejärel Kopenhaagenisse õppima Raul Sööt. Taani õpingute lõppedes tuli Sooäär tagasi värskete mõtetega ka kodumaal jazzmuusika kõrgharidusele elu sisse puhuda.
2004. aasta ja jazzmuusika eriala avamine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias
Sooäär sõnab, et EMTA jazzmuusika eriala algusaastatel oli suureks abiks tollase välissuhete prorektori professor Marje Lohuaru aktiivne tegevus. Tema oli ka suurprojekti „Crossing Borders“ („Piire ületades”) idee algataja. Kahenädalase suvekursuse eesmärk oli kaasata klassika ja jazzmuusika tudengeid nii meilt kui mujalt. „Projekt sai Euroopa Liidu poolse rahastuse. Nüüd oli vaja hakata jazzi tegema!“
2005. aasta augustis toimus EMTA-s esimene „Crossing Borders“, milles osalesid Sibeliuse Akadeemia, Stockholmi Kuningliku Muusikakõrgkooli, Hamburgi Muusika- ja Teatriülikooli, Odense Konservatooriumi, Läti Muusikaakadeemia, Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia ning Varssavi Chopini-nimelise Muusikaülikooli tudengid ja õppejõud. „Tagantjärgi saan aru, et sinna oli kutsutud väga tugev seltskond,“ lausub Sooäär. Projekti eesmärk oli klassika ja jazzmuusika tudengite reaalne koostöö, mis ei olnud tavaline ei siis ega ole seda ka praegu. EMTA-s oli aga juba tollal tugev vaba improvisatsiooni koolkond Anto Petti ja Anne-Liis Polli näol. Ühiselt otsustati, et klassikalise muusika tudengid õpivad nädal aega nende juures ning jazzmuusikud teevad samal ajal oma bände. Teisel nädalal saavad muusikud kokku, tehakse orkester ning moodustatakse väiksemad koosseisud, kus toimub kultuuride segunemine. See õnnestus ootamatult hästi, lõppkontserdid olid muusikaliselt väga tugevad ning lisaks tekkis väga tugev kambavaim.
Kolmeaastase tegevuse järel pälvis „Crossing Borders“ Euroopa haridusauhinna, mis andis võimaluse veel kolm aastat sündmust jätkata. Nii organiseeriti seda suurprojekti kokku kuus aastat järjest kuni 2010. aastani. Sooääre sõnul meenutavad projektiga seotud vilistlased, kelle seas on ka paljud Eesti tippmuusikud, seda aega siiani helgete sõnadega ning nimetavad seda elumuutvaks kogemuseks. „„Crossing Borders“ tõmbas jazziosakonna hästi käima. Sealt tekkis palju sidemeid,“ räägib Jaak Sooäär. Järgnevatel aastatel toimusid uued mitmeaastased rahvusvahelised projektid „Nomazz Meets The Baltic“ ja „Girl Power In Jazz“ Nordplusi rahastusel koostöös Põhjamaade ülikoolidega. „Jazzmuusika osakond on väga tänulik Marje Lohuarule, kes rektoraadis seda kõike toetas,“ lisab Sooäär.
EMTA jazzmuusika eriala ning laiemalt Eesti jazzi seisukohast on väga oluline ka iga-aastane üliõpilaste vahetusprojekt Göteborgi Kõrgema Muusikakõrgkooliga. See sai tõuke Tanel Rubeni õpingutest sealses improvisatsiooniosakonnas, mille juhataja ja vaimne juht, kontrabassilegend Anders Jormin külastas 2003. aastal EMTA-t ja kellele väga meeldis siinsete noorte muusikute entusiasm. Ta tegi ettepaneku tudengite vahetusprojektiks, mis toimib iga-aastaselt siiani. Kahe kõrgkooli tudengid moodustavad segaansambleid ning paaripäevase tööprotsessi järel esitavad õpitud kava kontserdil. Göteborgi Kõrgem Muusikakõrgkool on tuntud oma avatuse poolest ning see mõtteviis on kindlasti inspireerinud meie tudengeid, kellest nii mõnigi on hiljem sinna vahetusüliõpilaseks või lausa õppima läinud. Anders Jormin on aastate jooksul korduvalt akadeemias meistriklasse andnud ning 2014. aastal promoveeriti ta EMTA audoktoriks.
Sooääre sõnul on tema tööks paralleelselt õppetööga olnud välissuhete korraldamine, üliõpilasvahetuste koordineerimine ning meistriklasside ja töötubade korraldamine. Paarikümne aasta tagune Eesti suletus on küll kindlasti vähenenud, kuid jätkuvalt tundub, et Eesti jazzmuusika ja -muusikud ei ole piisavalt kursis sellega, mis toimub Põhjamaades või Euroopas laiemalt. „Meri kuidagi eraldab ja noored ei saa infot kätte, mis mujal toimub,“ nendib Sooäär. Muudatused ja koostööd ei saa aga sündida üleöö. Nii jätkub igapäevane töö võrgustike loomisel Eesti ja teiste riikide muusikakõrgkoolidega.
Jazzmuusika kui elustiil
„Jazzmuusika on elustiil,“ ütleb Sooäär. „Vanasti mängiti Ameerikas kuus õhtut nädalas kuus setti järjest. Pärast seda mindi kusagile jämmile. See oli selle aja muusikute „kool”, mis tegigi nad nii heaks.“ Kuigi jazziharidus ja metoodika on kiirelt arenenud, on Sooäär arvamusel, et seda jazzmuusikat, mida viljeleti 1950-60ndatel, ei ole mingis mõttes võimalik sama usutavalt enam teha. „Selle ajastu muusikud elasidki ainult jazzis 24/7 ning suur osa materjalist omandati „kõrva järgi“. Praegused mängijad on selle omandanud enamasti koolides ning hommikust õhtuni ainult jazzis elada on reaalne ainult väga vähestele sellel planeedil, sest aeg on teine. Uue aja mängijad on tehniliselt suurepärased ja vanadest võib-olla paremadki, aga jazzis ja muusikas laiemalt on olulisim see, kes sa oled ja mis sul publikule öelda on. Tehnilist võimekust on vaja selleks, et seda visiooni ellu viia. EMTA jazzmuusika peaküsimus on algusest peale olnud see, milline peaks olema balanss traditsiooni omandamise ja innovatsiooni arendamise vahel.“
Sooääre sõnul on jazzmuusika õpe maailma kõrgkoolides väga erinev. „Jazzimprovisatsioon traditsioonilises mõttes on tegelikult ju matemaatika, väga konkreetne teooria. Metoodika on olemas samamoodi kui klassikalises muusikas: et saada tehnikas heaks, tuleb läbida teatud kilometraaž,“ lausub Sooäär. „Seda teooriat õpetada on võrdlemisi selge ja lihtne, sest protsess on teada. Loomingulisuse ja innovatsiooni arendamine on oma olemuselt keerulisem ja hägusam teema. Tudengid on väga erinevad ja neile tuleb läheneda väga individuaalselt, pakkudes välja erinevaid mõtteid ja ideid, mis nende eneseotsingud ja fantaasia käima tõmbaks. Reeglite tundma õppimine on loomulikult hädavajalik, aga kool peab olema ka ettevaatlik, et liiga range nootide nii-öelda „õigeteks ja valedeks“ lahterdamine õpilaste loomingulist alget ära ei nudiks. Hea improvisaator oskab kõiki noote kasutada.“
Samuti on eriala õppejuht seda meelt, et jazzmuusiku kõige parem kool on siiski lava. Kui aga seda lava ei ole olemas, on vaja need regulaarsed õpitunnid ära teha kuskil mujal, olla selles muusikas, kohata samasuguste huvidega muusikuid ja mängida nendega. Ja sellise keskkonna loomisel saab kool aidata. Kui rääkida Eesti rütmimuusika haridusest, siis lastemuusikakooli tasemel õpetatakse seda muusikastiili jätkuvalt üsna vähe ning areng oleks viimase 20 aasta jooksul võinud olla kiirem. Väike liikumine toimus koroonapandeemia ajal, kui paljud muusikud asusid õpetama lastemuusikakoolidesse, aga üldiselt jõuab jazz meie noorte muusikute teadvusse hiljem kui naabermaades. Küsimus on olnud siinkohal nii õpetajate puuduses, aga ka vastuseisus, mis on tingitud sellest, et tegemist on nii-öelda uue asjaga. Sooäär tunnistab, et kuna huvi selle muusika vastu on noortel tihti tekkinud üsna hilja, siis tuleb akadeemias vahel tegeleda ka algtaseme teadmiste järeleaitamisega. „Aga vaatamata sellele, et kandepind on olnud väike, on üles ehitatud Eesti jazz sellisena, nagu me teda tänasel päeval teame. Kõigile tuleb läheneda väga individuaalselt, kuna tudengid tulevad erinevatest kohtadest ning on väga erinevad. Mõned arenevadki hiljem. Arvan, et siinne jazzi ringkond ei ole üldsegi paha. Selles mõttes olen ma väga rahul. EMTA jazzmuusika osakonna panus Eesti koondpildi kujundamisel on täitsa olemas. Neid, kes on leidnud oma tee, on ikkagi välja palju. Akadeemia jazzmuusika eriala ülesanne ongi aidata noortel inimestel, kes tahavad tegeleda improvisatsioonilise muusikaga, leida oma tee,“ lausub Sooäär.
EMTA jazzmuusika erialalt on läbi käinud ka paljud Eesti popmuusikud, kelle siht ei ole olnud saada jazzmuusikuks, vaid saada juurde haridust ja oskusi. „Mäletan, et võibolla kümme aastat tagasi vaatasin täiesti juhuslikult Eesti eurolaulu finaali ja peaaegu igas bändis oli keegi meie tudeng või vilistlane. Siit on läbi käinud inimesi, kes teevad oma asja mitte otseselt jazzmuusikas ja on väga edukad.“
Sisekõrva arendamine, teadlik muusika kuulamine ja koosmäng ehk jazzmuusiku ABC
Jazzmuusika õppe ülim eesmärk on suutlikkus reaalajas oma pillil ette kanda seda, mida sisekõrv kuuleb. Sooääre sõnul on see väga ambitsioonikas eesmärk ja neid jazzmuusikuid, kes seda teha suudavad, ei ole palju. Kõrva arendamine ja koosmängimise oskus on jazzmuusikuks kasvamise ja jazzmuusika õppimise keskne osa.
Sooäär on 20 aasta jooksul näinud, kui erinev on sisseastujate tase ja huvid. Eesmärk on aga sama: tudeng peab suutma orienteeruda ja hakkama saada erinevates muusikalistes olukordades, mis võib tähendada igapäevasest mugavustsoonist väljumist. Selleks on vajalik laiem pilt eri jazziliikidest ja -keeltest. „Jazzis on tore see, et kui kohtud võõra muusikuga teiselt maalt, siis sa ei pea oskama temaga sama keelt, aga koos mängides tekib suhtlus koheselt ning kõik on selge ja arusaadav. Jazzis on erinevad improvisatsiooni keeled. Kõiges ei pea olema tugev, aga kui inimene lõpetab selle kooli, siis peaks ta suutma kõigis neis põhikeeltes suhelda ning loomulikult peab olema ka oskus oma partnereid kuulata,“ lausub Sooäär. „Laiapõhjalisus ja paindlikkus on pika ning mitmekesise jazzmuusikukarjääri eelduseks.“
Jazzmuusika hariduse üheks oluliseks osaks nimetab Sooäär muusika teadlikku kuulamist, mida ta ka ise oma tudengitega võimalikult palju praktiseerib. „Meil on siin majas õnneks erakordne raamatukogu, kuhu on aja jooksul korralik jazzmuusika kogu kujunenud.“ Tänapäeval võivad noored küll palju ja erinevat muusikat tarbida, aga tihti tehakse seda juhuslikult. „Minu põlvkond läks suveks vanaema juurde maale, kaasas kolm kassetti, sest rohkem lihtsalt ei olnud. Kui sügisel tagasi tuldi, olid kassettide lintidesse augud kulunud,“ naerab Sooäär. „Aga siis kuulatu on siiani pealuu sees ning isegi aastakümneid hiljem kõrva järgi mängitav.“ Sellist korduvat ja teadlikku kuulamist on tänapäeval vähe. Materjali tuleb küll palju peale, aga tuleks võtta aeg ja oluline info endale sisse kuulata. Kui mingi asi on tähtis, tuleb sellesse panustada aega ja tähelepanu. Meie tähelepanu eest võitlemine käib iga sekundi eest. Sellepärast on väga raske olla noor ja keskenduda millelegi,“ näeb ta enda töös ja elus.
Kui Sooäär midagi eraldi välja tooks, mille poolest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzmuusika eriala õpe kuidagi erineb, on muusikaajalugu ja selle tähtsus. „On hädavajalik omada ülevaadet oma eriala ajaloost,“ leiab Sooäär. Siin on olnud oluliseks võtmeisikuks Arne Luht, kes aitas omal ajal Uno Naissool Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli levimuusika osakonda üles ehitada ja elab praegu Berliinis, kuid käib Eestis neli korda aastas projektinädalatel EMTA jazzitudengeid õpetamas. „Ta on kirglik melomaan, heas mõttes fanaatik ja lisaks väga süstemaatiline õpetaja. Tema plaadiriiul kodus on pikem kui meie jazziriiul siin,“ naerab Sooäär. „Selleks, et ise midagi luua, peab teadma, milliseid „rattaid“ enne sind on tehtud. See on väga oluline.“
Sooäär on ka arvamusel, et tudengeid konkreetselt hinnata on keeruline, eriti magistriõppes ja üleüldse looverialades. „Saab öelda, kas vajalikud nõuded on täidetud või mitte, mis oma olemuselt tähendab arvestust, mitte eksamit. Ma ei oska küll alati täpselt öelda, kas sooritus oli 5- või 4+. See selgub hiljem, hinded paneb elu. On noori, kes astuvad kooli sisse ja mõtlevad, et on juba tegijad ja ei pinguta eriti, sest eksamikriteeriumiteks nende oskustest piisab. Samas võib mõni teine alustada palju nõrgemalt positsioonilt, ent tugeva tööga jõuda pikas perspektiivis hoopis kaugemale. Kui oleks minu teha, siis vähemalt magistriõppes piirduksin ma loomingulistes ainetes arvestustega ning hoiduks konkreetsetest hinnetest.“
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tähistab jazzmuusika eriala 20. aastapäeva festivaliga EMTA JAZZ 20, mis toimub 18.–20. oktoobrini Tallinnas ja Tartus.
Jaak Sooäärt intervjueeris Jaanika Vilipo. Intervjuu ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja teises numbris (september 2024), rohkem infot siit.
