Muusika- ja teatriakadeemia ainekataloogis on lai valik õppeaineid. Neist osad on väikestes õppegruppides toimuvad valikained, mille olemasolustki ei pruugi suurem osa EMTA perest teadlik olla. Ometi on neis käsitletavad teemad tihedalt seotud professionaalse muusikakultuuri tervikuga ja vääriksid laiemat tutvustamist.
Tänaseks päevaks on Eestis täielikult välja surnud kirikmuusikaalase hariduse andmine bakalaureuse tasemel. Seda rõõmustavam on teadmine, et möödunud aastate jooksul on akadeemias tekkinud kaks valikainet, mille kaudu saab teadmisi ja interpretatsioonilist kogemust kirikulaulu areaalist. Neist esimene „Hümnoloogia“ (MTX711) on ühesemestriline valikaine, milles on võimalik omandada teadmisi Lääne kirikulaulu kujunemisest ja selle laiematest võimalikest tähendustest tänapäeva professionaalses muusikakultuuris. Teine võimalus on õppida individuaalselt kirikulaulu interpretatsiooni ühe semestri jooksul lisainstrumendi vaikaines (MIX201). Selles aines õpitakse nii ladina- kui eestikeelset a cappella kirikulaulu, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse mahukale soolorepertuaarile selles valdkonnas. Ühehäälse kirikulauluga tegelemine võib kinkida üsnagi uutmoodi lähenemisnurga vokaalmuusikale, kui ka muusikale laiemalt. Samuti süvendab see vokaalrepertuaari tekstidele lähenemist ja nende mõtestamist. Mõlemaid aineid õpetab Eerik Jõks.
„Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta“, õpetab eesti vanasõna. Kirikulaul on meie muusikakultuuri üks tüvidistsipliine. Selle aines on kvintessentsiaalse tähendusega nii Lääne professionaalse muusikakultuuri seisukohast, kui meie muusikalise rahvuskultuuri tekkimises. Esimesel puhu oli see just keskaegne ladinakeelne ühehäälne kirikulaul, mis sünnitas muusika üleskirjutamise kunsti ja lõi sellega eelduse professionaalse muusikakultuuri tekkeks, mille viljasid me täna kõik naudime. Teisel puhul oli kirikulaul Eesti esimese üldlaulupeo kandev muusikaline aines, mille kaudu käivitus muusikaline traditsioon, ilma milleta me oma rahvuskultuuri ja meie rahva iseolemist hästi ette ei kujuta.
Kultuuril on väga pikk inerts. Me ei pruugi üsna mitme inimpõlve jooksul reljeefselt tajuda ühe või teise distsipliini kadumist meie kultuuripildist. Muusikat kirjutatakse endiselt ja kontserdid toimuvad. Kui see aga vastab tõele, et kultuur on tervik, siis varem või hiljem hakkavad endast märku andma hääbunud tüvidistsipliinidest tekkinud tühikud. Tühjalt kohalt on neid aga küllaltki raske, et mitte öelda võimatu, ellu äratada. Seetõttu on tark püüda neid vähemalt mingis mahus elujõulisena säilitada.
Eerik Jõks
Muusikateaduse, interpretatsiooni- ja muusikapedagoogika ning kultuurikorralduse osakonna peakoordinaator