Kirke Karja kaitseb 20. detsembril kell 11.00 ruumis C-405 filosoofiadoktori (muusika) kraadi taotlemiseks tööd:

Protsessimuusika elementidest jazzmuusika kompositsioonis ja improvisatsioonis

Juhendaja: professor Kerri Kotta, PhD (EMTA)

Oponent: Mihhail Gerts, PhD (Tallinn/Berliin)

Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Käesoleva uurimistöö valdkond on kaasaegne jazzmuusika, mille kompositsioonis ja improvisatsioonis kasutatakse protsessimuusikale omaseid tehnikaid.  Otsisin vastuseid järgnevatele küsimustele:
1) Kuidas muutub protsessimuusikalistel struktuuridel põhineva jazzmuusika kompositsioonigrammatika nii, et kuulamisgrammatika põhialused ei muutu?
2) Kuidas moodustada erinevaid ja suisa kontrastseid vormiosasid ilma protsessimuusikale omast kompositsioonilist struktuuri kaotamata?
Küsimustele vastamiseks analüüsisin nii teiste autorite kui ka iseenda loodud kompositsioone ja improvisatsioone, kasutades introspektiivset lähenemisviisi.

Uurimise tulemusena võib välja tuua järgnevad tähelepanekud:
1) Kui soovitakse muuta kompositsioonigrammatikat ilma muutusteta kuulamisgrammatikas, on oluline roll algideel, millest hakkab teos lahti rulluma. See peab olema piisavalt napp, universaalne ja omal moel iseloomutu, et see võiks omandada erinevaid vorme ja kujusid erinevates muusikalistes kontekstides. Algidee tõlgendusvõimalusi võib arvesse võtta juba lugu komponeerides ning pidada silmas, et seda saaks kasutada ka improvisatsioonis ilma esitaja isikupärast helikeelt kaotamata.
2) Juhul, kui algidee vastab eelpool nimetatud omadustele, on sellega võimalik luua kontrastseid vormiosasid ja struktuure. Kontrastid muusikas on elemendid, mille abil on võimalik luua pinget. Kuna jazzmuusikas kasutatakse palju ka improvisatsiooni, võib luua erinevaid vormiosasid ja struktuure ka reaalajas, s.t osana improvisatsioonist. Protsessidega improviseerimisega kaasneb tahes-tahtmata teose avatum vorm: vormiosad ei ole rangelt paika pandud. Lõplik fikseerimatus on vajalik, et jääks ruumi improvisatsiooni jaoks. [– – –]

Uurimistöö käigus leidsin, et soovin edaspidigi oma muusikas protsessitehnikaid rakendada, sest:
1) neid on olemas lõpmatul hulgal ning nende leiutamine on kaasahaarav tegevus;
2) neid polüfooniliselt kasutades ja kuhjates on võimalik luua värskena kõlavaid kihistusi;
3) kuna protsessimuusikas „kirjutab muusika ennast ise”, on võimalik olla inspiratsioonist vähemsõltuv.

Minu jaoks osutus huvipakkuvaks ka asjaolu, et protsessitehnikate kasutamine võimaldab saada inspiratsiooni teistestki valdkondadest, näiteks filosoofiast, etenduskunstidest, kirjandusest (polüfooniline romaan), geomeetriast ja maalikunstist. Lisaks avastasin, et kompositsiooni- ja kuulamisgrammatika mõistmine innustab mind autorina kuulaja tajuga „manipuleerima” ning otsima viise, kuidas kuulajas küsimusi tekitada. Muusika mängimine omandas minu jaoks uue
tähenduse: senine esitusele orienteeritud tegevus asendus mängu kui protsessiga, justkui laua- või kaardimänguga, mis tuleb eelkõige iseenda jaoks huvitavaks muuta.

Muusikalise taju kohta on tehtud uuringuid, kuid üks edasisi tegevusi võiks olla fenomenoloogiline uurimus just käesoleva uurimistöö valguses: kuidas kuulaja täpselt protsesse tajub ning eristab. Lisaks tekkis mul käesoleva töö kirjutamise käigus huvi kitsamalt geomeetriast pärit ideestiku rakendamise vastu protsessilise muusika loomises ning selle loomeviisi uurim
ine.

Foto: Renee Altrov