Kuidas näha maailma läbi staatika
Kristiina Malm-Olesk, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikakultuuri üliõpilane
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli-, visuaali- ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE#7 toimub 8.–16. maini ning kannab alapealkirja „Heaolu“, keskendudes tänavu vaimse tervise teemadele. Festivali raames esietendub 15. mail kell 19 Kanuti Gildi SAALis audiovisuaalse loomingu eriala lõpetaja Hele-Mai Vettiku teos „Static/Static“. Teos uurib Visual Snow Syndrome’i (visuaalse lume sündroom – haruldane neuroloogiline seisund, mille korral tajume ümbritsevat maailma ja vaadeldavaid objekte justkui lumisena – toim) – nähtust, mille puhul inimene näeb pidevat visuaalset müra. Autor on loonud audiovisuaalsete vahendite abil staatilise aegruumi, et edasi anda selle sündroomiga kaasnevat maailmataju. Uurime lähemalt, kuidas ta seda tegi.
Kust tuli mõte luua teos „Static/Static“ ja miks otsustasid selle siduda just Visual Snow Syndrome’iga?
Istusin oma kaaslasega kodus ja mingi hetk pani ta Spotify’st taustaks õppimismuusikat – loo pealkiri oli „Static mind“ – ja mul hakkas kohe mõte jooksma. Mõtlesin, kas „static“ tähendab staatilist ehk liikumatut või hoopis selle vastandit – sahisevat ja mürarohket. Imestasin, kuidas ühel sõnal saab olla nii palju tähendusi.
Toona oli mul vaja hakata ka lõputööle mõtlema. Teadsin, et vaimne tervis on festivali teema, ja olin juba mõned aastad varem uurinud sellist müraga seotud nähtust nagu Visual Snow Syndrome. Nii tekkiski mõte teha teos selle kohta – selline, kus „Static/Static“ viitaks staatikale, mis on ühelt poolt püsiv ja teisalt mürane.
Kuidas selle sündroomiga juba varem kokku puutusid?
Sattusin YouTube’is vaatama ühte videot, mis rääkis sellest sündroomist, ja see hakkas mind kohe huvitama. Mind ei ole küll diagnoositud, kuid olen kogenud mõningaid sümptomeid ning hakkasin selle kohta ise rohkem uurima ja lugema.
Kas tead, kui palju on Eestis selle sündroomiga inimesi?
Mõnede artiklite kohaselt esineb seda sündroomi 2-3% inimestest üle maailma, kuid kuna tegemist on vähetuntud ja -uuritud valdkonnaga, siis võib selle esinemissagedus olla märksa suurem. Väga paljud tuttavad, kellega olen rääkinud, imestavad, kas see ei olegi siis tavaline, et nad näevad ka midagi sarnast visuaalse lume sündroomile. Usun, et sümptomite tugevus võib inimeseti varieeruda ning seda esineb tõenäoliselt palju rohkem, kui me arvame – me pole lihtsalt veel piisavalt teadlikud.
Kuidas intervjueeritavad leidsid?
Saatsin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilasesinduse kaudu välja päringu, milles palusin, et inimesed, kes on sellest seisundist kuulnud või seda kogenud, võtaksid minuga ühendust.
Kuidas valisid esituskoosseisu (oboe ja kolm telerit)?
Oboe on olnud mu lemmikinstrument juba pikemat aega. Käisin paar aastat tagasi ühe kooliprojektiga seoses Leedus, kus ühel kontserdil esines selline koosseis nagu oboe ja elektroonika. Oboe oli veidi moondatud – sellele oli pandud reverb’i (kajasarnane efekt, mida lisatakse helile (vokaalile või pillile), et see kõlaks ruumilisemalt, sügavamalt või õhulisemalt – toim) peale – ja see kõlas nii ilusasti, et sellest ajast peale olen olnud lummatud sellest koosseisust.
Teleritega on otsene seos – neilt tuleb sahisev müra. Olen juba ammu huvitatud vanadest teleritest ja sellest, kuidas nende kaudu pilt välja näeb. Nad annavad ägedat karakterit juurde. Kasutasin ka eelmise aasta festivalil telerit, kuid siis rekvisiidina – nüüd kasutan neid meediumitena.
Mida sümboliseerib teoses oboe?
Oboe lisab teosele filmilikkust ja emotsionaalsust. Võibki mõelda nii, et see justkui väljendab intervjueeritavate emotsioone, näiteks rahulikkust ja ärevust.
Kuidas nägi välja loomeprotsess ja kaua see kestis?
Kõik algas detsembris mõtetest sõna „static“ tähenduse üle. Jaanuaris hakkasin salvestama erinevaid müraallikaid enda ümber, näiteks külmkappi, õhuniisutaja surinat ja vee vulinat, ning hakkasin neid moonutama. Filtreerisin tavalisest valgest mürast välja ülemhelid, millest sai huvitava flöödikõlalise helikihi.
Kui olin elektroonilise osa valmis saanud, tekkis mõte kaasata oboe. Seejärel hakkasin videoga tegelema ja panin kõik kolm komponenti kokku.
Milline roll on videol?
Ta annab samuti filmilikkust edasi. Ma ei soovi videos nii üks ühele staatikat teha, pigem jäljendan seda erinevate kihtidega. Lisaks on videos palju Tallinna linna tänavaid ja inimesi, mis paneb vaatajat tundma, et ta siseneb justkui staatikat täis maailma ja kogeb elu läbi visuaalse lume sündroomiga inimese silmade. Kogeda saab selle kõiki külgi: on ärevust, kuid on ka rahulikke hetki. Lõpuks väljud sealt täiesti uue arusaamaga.
Kuidas on teos seotud festivali teemaga (vaimne tervis) lisaks sellele, et see on seotud ühe vaimse häirega?
Üritan näidata visuaalse lume sündroomi teist külge, et lisaks ebameeldivale on sellel ka hea pool, mis teeb elu huvitavamaks. Mõni intervjueeritav ütles ka, et ei kujutaks elu selleta ettegi ja et seda ei panegi alati tähele.
Lisaks teadlikkuse tõstmisele lähenen sellele ka poeetiliselt. Mulle meeldib enda väljavaateid kunstiliselt väljendada – kuidas tajun mina ja kuidas tajuvad teised maailma. Kui minevikus olen loonud täielikult introspektiivseid teoseid, siis nüüd otsustasin, et tahan laiendada oma haaret ja lisada ka teiste vaateid.
