Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia mälestab kahte tähelepanuväärset persooni, kel on asendamatu roll akadeemia ajaloos.
9. mail oli 140. sünniaastapäev heliloojal, koorijuhil ja organistil Mihkel Lüdigil, kes oli nii üks akadeemia (toona Tallina Kõrgema Muusikakooli) asutajatest kui ka kõrgkooli esimene juht.
8. mail saanuks 70-aastaseks tunnustatud helilooja, EMTA professor Lepo Sumera. Rakendades uuenduslikuna oma loomingus arvuteid, oli just Sumera elektronmuusika stuudio rajajaks akadeemias.
***
Laulud nüüd lähevad……
Mihkel Lüdig – 140
Ülevaate on koostanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia vilistlane ning vilistlaskogu liige Jüri Trei
Mihkel Lüdig sündis 9. mail 1880. aastal Pärnumaal, Reiu vallas, Noka talus vaese metsavahi 7-nda lapsena. Pere oli suur ja pärast teda sündis veel 11 õde-venda nii et kokku oli 18 last. Lüdigi vanemad olid väga muusikalembesed, tihti musitseeriti pereorkestriga ja Lüdig on meenutanud, et isamajas oli alaliselt kolm muusikariista: orel, flööt ja viiul. Vahel ilmusid orkestrisse ka vaskpuhkpillid, nagu trompet, alt ja tenor. Orelimängu õppis noor Mihkel emalt, kes koduorelil oskas peast mitmeid koraale ja koorilaule mängida. Tihti musitseeriti sõpradega nii enda lõbuks kui ka külaliste auks.
Andekat poissi märkas Pärnust külla saabunud õllevabriku omanik Franz Jakob, kes ise oli samuti õppinud muusikat. Ta võttis poisi eest hoolitsemise enda kanda. Järgnevatel aastatel õppis Mihkel Pärnu elementaarkoolis. Muusikaõpingud klaveri, oreli, harmoonia ja teooria alal toimusid Pärnu Nikolai koguduse organisti Max Petersi juures. Ühtlasi pakkus Peters talle noore orelimängijana laste jumalateenistustel ennast asendada. Peters oli muusikahariduse saanud Saksamaal ning tegutses Pärnus nii organisti, pianisti kui ka koorijuhina. Peagi kutsuti Peters tööle Moskvasse Saksa koguduse organistina ning hiljem sai ta töökoha ka oreliklassi õppejõuna Moskva konservatooriumis. Lüdig, kes pidas Petersit oma suureks eeskujuks, otsustas enda tuleviku siduda muusikaõpingutega Moskvas.
Kindlasti oli noorel mehel, kes otsustas muusikaõpinguid jätkata, ka veidi õnne, kuna Pärnu linnaisad eesotsas tollase Pärnu linnapea Oskar Brackmanniga lubasid igati toetada noore mehe õpinguid. Nii sattuski Lüdig Moskvasse Max Petersi juurde, kus ta pärast ettemängimist ja muusikaliste katsete sooritamist konservatooriumi direktorile Safonovile sai rõõmusõnumi, et on stipendiaadina vastu võetud. Ometi tuli peagi leida uus õpetaja, kuna tema oreliõppejõud haigestus raskelt ja oreliklass suleti. Saatus tuli taas appi, kuna tema sõber Peters pakkus abi, saates kirja Peterburi Konservatooriumi professorile Louis Homiliusele. Nii juhtuski, et pärast ettemängimist Peterburis tutvustas professor Homilius Lüdigit konservatooriumi direktorile A.R Berhardile, kes ise oli samuti Tallinnast pärit. Küsinud õpilase päritolu kohta ja kuuldes, et ta on eestlane, laabus kõik järgnev sujuvalt ning Lüdig oligi Peterburi konservatooriumisse stipendiaadina vastu võetud. Sellega oli suur mure murtud ja edasi lahendada probleem elukohaga. Siingi tulid appi tuttavad ja sõbrad. Lüdig meenutab oma raamatus „Mälestused“: “Millest ma end kogu õppimise aja elatasin, sellel ei oska isegi vastata. Mul oli üks vana uurilogu, kuidagi oskasin selle kahe rubla eest ära müüa, kuid saadud rahast pidin ohverdama konservatooriumile 1 rubla ja 20 kopikat õpilaste toetuskassasse. Ostsin endale päevas naela rukkileiba ja ühe soolakurgi – kokku 3 kopikat. See oli minu lõuna. Kaupmees Bergmani juures, kus ajutiselt sain öömaja, sain õhtuti klaasi teed ja ka mõne võileiva, mille ta oma osast ohverdas. Sain esimest korda elus nälga tundma. Konservatooriumis tuli kõvasti tööd teha, mis tühja kõhuga mitte kerge ei olnud. Organism nõrgenes, vahel minestasin oreli taga, kuid paar klaasi külma vett aitas jälle edasi…“
Konservatooriumiaastatel Peterburis õppis Lüdig teooriat ja kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi, Nikolai Solovjovi ja Aleksandr Glazunovi ning klaverit Franz von Czerni juures. Kõiki neid õppejõudusid hindas ta väga kõrgelt.
Peterburis tegutses sel ajal mitmeid eesti seltse, korraldati kohtumisi, kõneõhtuid ja pidusid. Lektoriteks olid väljapaistvad tolleaegsed suurkujud, doktor Jakob Hurt, skulptor August Weizenberg jpt. Nendel õhtutel tutvus Lüdig pealinna eestlastega ja peagi tegi karskusseltsi Ustavus juhatus ettepaneku asutada laulukoor ja asuda seda ka juhatama. Sellele järgnes veel mitmeid uusi pakkumisi, mis Lüdigi elujärge aitasid tunduvalt parandada. Siit, nagu Lüdig meenutab, algaski tema järjepidev ühiskondlik ja muusikaline tegevus, mis kestis kogu eluaja.
Peterburi Jaani kirikus tegutses tollal pastorina Jakob Hurt ja organistina Rudolf Tobias. Lüdigi soov Tobiasega lähemalt tuttavaks saada, ja tema orelimängu ning improvisatsioone kuulata pani teda sagedamini Jaani kirikut külastama. Teda hämmastas Tobiase mängustiil, see oli midagi uut, senikuulmatut. Koraalide vaba harmonisatsioon paljude dissoneerivate akordidega, vabad, peaagu ilmalikud eel- ja vahemängud, koraalide kiire tempo, nii et kogudusel oli raske orelile järele jõuda – see kõik oli täiesti uudne. Tobias, kuulnud, et Lüdig kirikuteenistusega varasemalt tuttav on, tegi ettepaneku jumalateenistustel teda vahel asendada. Jaani kirikus oli igal pühapäeval kolm jumalateenistust, nende vahel veel matused või laulatused, nii et organist pidi hommikust õhtuni kirikus istuma. Peale mängimise kiriku jumalateenistustel tuli juhatada kiriku laulukoore ja korraldada vaimulikke kontserte. Just siit sündiski ühine aastatepikkune muusikaline koostöö ja sõprus Peterburi koolkonna kolme suurmehe R. Tobiase, A. Kapi ja M. Lüdigi vahel.
Peterburis tegutsesid aktiivselt eestlaste koolid ja seltsid ning seltsidel olid oma laulukoorid, mida juhatasid mitmed meie professionaalse muusika suurkujud: Johannes Kappel, Miina Härma, Konstantin Türnpu, Juhan Aavik, Georg Hellat jpt. Oluliseks etapiks Lüdigi eluloos tuleb peale Peterburi Konservatooriumi oreli- ja kompositsiooniõpingute lugeda tema tegevust Peterburi Jaani kiriku ja koguduse muusikaelu korraldamisel. Eriti väärib märkimist tema tegevust organisti, koorijuhi ja heliloojana. Mälestustes, mis on kirja pandud nõukogude ajal, jätab Lüdig mainimata oma suure panuse Eesti autonoomia väljakuulutamisega seotud tegemistes. Teame, et just tema abil organiseeritud koorid ja orkestrid osalesid 1917. aastal Eestile autonoomiat nõutaval manifestatsioonil ja Tauria palees – Venemaa Ajutise Valitsuse residentsis, kus sõjaväeorkestrit ja ühendkoori juhatas lipnik Mihkel Lüdig. 1918. aasta sügisel saabus Lüdig Petrogradist Tallinna ja sai töökoha Kaarli kirikus ning lisaks veel mitmes gümnaasiumis. Samal ajal alustas ta koos Estonia seltsi juhatuse ja valitud kuratooriumiga (G. Hellat, A. Rei, A. Topman, R. Kull jt) esimese kõrgema muusikakooli rajamist. Ühtlasi oli ta ka Tallinna Kõrgema Muusikakooli esimene direktor kuni aastani 1923.
Kahekümnendate aastate lõpus suundus Lüdig Argentiinasse, kus töötas pealinnas Buenos Aireses. Seejärel, olles tagasi Eestis, töötas organisti ja õpetajana Tallinnas. Hiljem asus elama ja tegutsema Pärnus ja Vändras, kus juhatas laulukoore ja osales laulupäevadel ja laulupidudel. Tema heliloomingu ulatus oli suur: muusikalised lavateosed, vokaal-sümfoonilised teosed, instrumentaal-, puhkpilli- ja orelimuusika, soolo- ja koorilaulud. Tema tuntumaks koorilauluks on „Koit“, mis esmakordselt kanti ette 1923. aasta laulupeol ja mis hiljem on saanud laulupidude tule süütamise avalauluks. Mihkel Lüdig suri 1958. aastal ja on maetud Vändrasse.
***
Lepo Sumera (08.05.1950 Tallinn – 02.06.2000 Tallinn)
Allikas: Eesti Muusika Infokeskus
Lepo Sumera loomingu ilmekaim tunnus on romantilised kujundikontrastid – tema muusikas on vastamisi mäng ja kannatus, show ja draama, maskeraad ja piiritu tundesiirus. Žanrist sõltumata on paljud tema teosed üles ehitatud semantilistele provokatsioonidele, stiilimärkide ootamatule või dramaatilisele kõrvutamisele. Helilooja vastandab naiivset ja dramaatilist, tõsimeelset ja humoristlikku väljenduslaadi ka ühe teose piirides. Sumera muusikat iseloomustab ka eriline tähelepanu kõla- ja tämbrivärvide vastu.
1970. aastate teostes kasutas Sumera vaba dodekafooniat ning kollaaživõtteid. 1980. aastatel pöördus ta tonaalse ja modaalse helikeele poole, kasutades suurvormides minimalistlikke arendusvõtteid. 1990. aastate loomingus on olulisel kohal kammermuusika ning elektroonilised ja multimeediateoseid.
Lepo Sumera on üks säravamaid eesti sümfoniste, kuue sümfoonia autor. Uue lehekülje eesti muusikas avas ta Esimene sümfoonia, milles helilooja ühendas minimalistlikud korduvstruktuurid sümfoonilise arendusega. Sumera sümfooniate püsitunnusteks on simultaansus, kõlakihtide vaba hõljumine ja variantne arendus. Kolmandas sümfoonias süveneb harmoonia ja kõlavärvi dramaturgiline tähendus. Alates Neljandast sümfooniast kinnistub ekspressionistlik väljenduslaad.
Lepo Sumera õppis kompositsiooni Tallinna Muusikakeskkoolis Veljo Tormise juhendamisel ning seejärel Tallinna konservatooriumis professor Heino Elleri klassis (1968–1970) ja pärast Elleri surma Heino Jürisalu juures (1970–1973). Aastail 1979–1982 täiendas ta end professor Roman Ledenjovi juures Moskva konservatooriumis.
1971–1980 töötas Lepo Sumera helirežissöörina Eesti Raadios, 1980–1985 oli Heliloojate Liidu vanemkonsultant. 1988. aasta detsembrist kuni 1992. aasta aprillini oli Lepo Sumera Eesti Vabariigi kultuuriminister.
Alates 1978. aastast õpetas Sumera kompositsiooni Eesti Muusikaakadeemias (professor 1993). Ta oli ka Eesti Muusikaakadeemia 1995. aastal rajatud elektronmuusika stuudio esimene juhataja (aastani 1999). Alates 1993. aastast oli Lepo Sumera Eesti Heliloojate Liidu esimees.
Sumera teoseid on esitatud enamikus Euroopa maades ning USAs, Kanadas, Austraalias, Jaapanis ja Kuubal. 1989. aastal oli ta Glasgow’s toimunud festivali New Beginnings resideeriv helilooja ning 1993. aastal Norrtälje kammermuusika festivali (Rootsi) ja uue muusika festivali Sydney Spring (Austraalia) põhihelilooja. 1988. ja 1989. aastal esines Sumera loengutega Darmstadti uue muusika suvekursustel.
1990. aastal sai Sumera muusika Tauno Kivihalli nukufilmile “Surmamõrsjad” parima filmimuusika preemia filmifestivalil Espinhos (Portugal). 1997. aastal jõudis ta Viies sümfoonia UNESCO heliloomingu rostrumil Pariisis soovitatud heliööde nimekirja.
Lepo Sumera on saanud neljal korral muusikalise aastapreemia (1977, 1982, 1985, 1989) ning kolm riiklikku preemiat (1985 – Esimese sümfoonia ja aastail 1973–1984 kirjutatud filmimuusika eest; 1993 – Neljanda sümfoonia ja “Mäng kahele” eest; 1996 – Viienda sümfoonia eest). Kahel korral pälvis helilooja Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali aastapreemia (1996 – “Kolme soneti” ja “Laulud Eesti abielulüürikast” eest; 1999 – “Südameasjade” eest). Teose “Amore et igne” eest sai ta Suure Vankri preemia.