17. veebruaril 2021 toimus muusika- ja teatriakadeemia doktorantide gala. Suurel laval esinesid Maila Laidna (klaver), Tiiu Sisask (klaver), Johan Randvere (klaver), Ksenia Rossar (sopran), Anneli Tohver (klaver), Mantas Šernius (klaver), Ilana Lode (klaver), Vittoria Ecclesia (klarnet), Heigo Rosin (löökpillid), Vambola Krigul (löökpillid). Kaastegevad olid Levi-Danel Mägila (tšello), Yana Mägila (viiul), Soo-Young Lee (klarnet), Csaba Zoltán Marján (löökpillid), Ivo Lain (löökpillid). Õhtut juhtis Johan Randvere.

Doktorantide galakontsertide sarja mõtte algatas kammeransambli doktorant Anneli Tohver: „Idee doktorantide galakontserdiks tekkis 2018. aastal, kui Eesti vabariik sai 100-aastaseks. Tundsin suurt soovi omalt poolt seda sündmust tähistada. Vaatasin kõrvalt oma kaasdoktorante ja nende suurt loomingulist potentsiaali ning pakkusin välja idee mängida ühisel kontserdil eesti muusikat. Nüüd on sellest isegi vist kena traditsioon saamas, et kord aastas kokku tulla ja end loominguliselt näidata. Esimene galaõhtu toimus muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis 23.02.2018, teine aga oli juba suures saalis 12.02.2020.

Eelistatult mängime eesti ja eriti oma doktoriõppes õppivate heliloojate loomingut. Sel aastal oli meil kavas Riho Esko Maimetsa uudisteos klaveriduole „Ööd hoidsivad tunnetest keed“. Samuti mängisime meie oma juhendaja professor Anto Petti sonaati tšellole ja klaverile (mille esiettekanne oli 1984) ning Tauno Aintsi „Balletisüiti“, millest galal esitasime küll ainult kahte osa. Tauno Aintsi teos tervikuna on mõeldud minu doktorikontserdiks. See on tore teos, milles suur osa muusikalisest materjalist on valitud Tauno juba lavalaudadele jõudnud balletiloomingust ning helilooja kirjutas sellest valikust uue kammerteose.

Kuna doktorantide galakontserdil oli sel aastal kokku kaheksa numbrit, siis mahtus kavasse ka nn kuldset klassikat – nagu Beethoven, Chopin ja Debussy meie silmapaistvate noorte klaverisolistide esituses. Huvitav valik oli Soome helilooja Jarmo Sermilä 1973. aastal kirjutatud teos „The Lions and the Bear“ sopranile ja kahele löökpillile ning Itaalia helilooja Antonio Fraioli „Quattro Pezzi“ sooloklarnetile, mis kirjutatud 2012. aastal.“

Vahetult kontserdiõhtu järel vahetasime mõtteid ja muljeid klaveri eriala muusikadoktorandi, galakontserdi õhtujuhi Johan Randverega (allpool JR). Foto: Andrei Javnašan

Millised on esmamuljed kontserdist?

JR: Väga uhke tunne on meie doktorantide üle. Mu arust näitas see ilusti, et võime oma doktorante uskuda, et neil on mida öelda. Esitati tehniliselt nõudlikke pähkleid. Doktorantuuri astumisest saati on mul üldiselt tunne, et doktorantidel on lavale minnes alati mingi eriline vastutuse või kohustuse „taak“ kaasas, et peame akadeemiliselt kõige professionaalsemat esitusviisi esindama.

Räägime Teie doktoritöö teemast lähemalt. Millele Te oma töös keskendute?

JR: Minu doktoritöö teema keskendub pianisti tööprotsessile Jaan Räätsa klaveriteoste vormi kujundamisel. Nende teoste vorm on niivõrd eriline – hästi plokiline, mingi tunnetatav tervik neis küll on, aga interpretatsioonilises mõttes ei arene see lineaarselt. Esialgu tundub, et seosed puuduvad üldse. Ometi midagi on. Kui neid teoseid mängin, siis saan aru, kuhu liigun, aga noodist seda näha ei ole. Lugu õppides tuleb tekitada see tunnetus. Doktoritöös keskendun selle protsessi uurimisele.

Idee kasvas välja hästi praktilisest kogemusest. Meil oli vaja ühte nn nelja käe kontserti. St oli olemas kammerorkester, üks klaver ja kaks pianisti. Otsisime lugu sellisele koosseisule. Leidsimegi Jaan Räätsa ühe teose ning siis selgus, et seda ei ole mitte kunagi enne esitatud. Mäletan, kuidas me nuputasime ja nägime vaeva, kuidas teosest aru saada ja seda esitada. Me ei saanud esialgu üldse selle vormist aru – milline tempo valida jne. Mind hakkas huvitama taolise vormi tunnetamise protsess, mida harjutades teha tuleb, et kui lõpuks lugu laval mängida, siis ei tundu see publikule imelik või igav ning on meeldiv.

Kuidas muusikateoreetiliste (lugemise, kirjutamise jne) tegevuste, loomingulisuse ja tehnilise professionaalsuse vaheline tasakaal tekib? Ja lõpuks, kuhu paigutub selles teoreetilises-professionaalses jadas rõõm ja nauding muusikast?

JR: Kui neid lugusid, mida tänasel kontserdil esitasin (Claude Debussy „Bergamasque’i süit“, I „Prelüüd“, II „Menuett“, III „Kuuvalgus“, IV „Passepied“), esimest korda mängisin ette oma õpetajale professor Ivari Iljale, siis ta võttis selle väga ilusti kokku sõnadega: „Et teda segab praegu see, et ta tunneb nende lugude nooti,“ ning saatis mind edasi harjutama.

Tasakaalu leidmine üldiselt aga on päris raske. Vist kõige raskem üldse. Seda väga praktilistel ja isiklikel põhjustel, sest enamikel meist ei õnnestu olla ainult doktorant – nii et võiksimegi keskenduda harjutamisele ja kirjutamisele –, tegelikkuses on kõik tegevused tihti kuhjunud ja killustunud. Pisikesi esseesid või muud taolist on võimalik kirjutada teiste tegevuste vahepeal, aga doktoritööd sedasi ei tee – selleks oleks vaja nn kirjutamise või keskendumise laagrit.

Võib-olla oskan sellele küsimusele paremini vastata, kui olen oma doktoritöö valmis kirjutanud.

Muusika- ja teatriakadeemia suur saal on kultuurinähtus iseenesest. Kuidas Te peegeldaksite seda tähendust doktorandi jaoks, et meil on nüüd absoluutselt tipptasemel akustikaga saal.

JR: Seda ei kujuta üldse ettegi, mida see tähendada võib … kui kaua me seda ootasime. Siia sobib võrdlus sportlastega, kes tunnistavad, et neil on väga raske suurtel areenidel võistelda, kui meil endal sellist pole ja puudub kogemus. Sama lugu nn eurolaulikutega, kes peavad järsku esinema kolmele sajale miljonile. Kontserte andma õpib kontserte tehes. Päriselt suures saalis mängimine on hoopis midagi muud kui klassiruumis harjutamine. Suures saalis mängu tuleb tegelikult tihti harjutada, et professionaalset taset hoida.

Lisaks tähendab sellise saali olemasolu, et nüüd võime südamerahuga siia kutsuda meistriklasse andma ka kõige vingemaid muusikuid maailmas, sest meil on väga moodne maailmatasemel saal ning üliuhke akadeemia üldse.

Mis on Teie lemmikmuusika?

JR: Kunagi oskasin kohe vastata, et lemmik on Johann Sebastian Bach. Kui ühel hetkel hakkasin eneses arutlema, kuidas lihtlausetega elu-mõtte-laadselt-olulisi asju öelda, siis mõtlesin ka, et miks on Bach mu jaoks nii oluline. Sain aru, et Bachi muusika on selline, mida võin kuulata igal ajal. Muusika võib muidu olla seotud mingite tunnetega, et midagi tahan kuulata hommikuti, midagi õhtuti, aga Bachi võin kuulata ükskõik mis hetkel nii hommikuti kui ka õhtuti. Mulle väga meeldib ka ütlemine, et Bach on nagu isakene, kes näitab, miks me midagi teeme.

Kuidas muusikadoktorant puhkab?

JR: Eks igal ühel on ilmselt omad nipid. Olen oma uudishimuliku olemuse pärast meeletult killustunud ning pean olema pidevalt nn ümberlülitusteks valmis. Puhata olen proovinud sedasi, et ma teadvustan oma peas mingeid hetki, kui ma päriselt olen vaba ning siis puhkan täiega. Isegi kui on viis minutit, siis puhkan. Selleks et mitte läbi põleda tuleb õppida suvalistel hetkedel puhkama. Hästi isiklik kogemus on see, et pärast lapse sündi õppisin ära „klõpsti“ magama jäämise, kui selleks hetk oli.