Tunnusfoto: https://www.muusikakoolid.ee/et

Ekspositsioon

Kõigepealt on mul väga hea meel, et konkurss toimus. Ja mul on tõeliselt hea meel, et see toimus just sellisena, nagu ta toimus.

Õpilased said vajadusel teoseid mitu korda salvestada ning teisest küljest oli mul žüriiliikmena esmakordne ja väga meeldiv võimalus noorte esitusi mitu korda kuulata. Seda ma tõesti ka tegin ning tervikpilt meie noorte muusikute hetkeseisust on seetõttu sügavam ja põhjalikum, kui kunagi varem.

Olen veendunud, et publiku ees esinemine on tihtipeale lihtsam, kui tühjas saalis salvestamine. Publiku ees esinedes lisandub kõlalistele kvaliteetidele palju väliseid, esmapilgul mitteolulisi, aga lõppkokkuvõttes väga tähtsaid tegureid – nagu üldmusikaalsus (publikust inspireeritud spontaanne musikaalsus, mitte niivõrd tunnis õpitud ega klassis harjutatud), emotsionaalsus, sarm, publiku haaramise võime ja kindlasti ka välimus. Kokkuvõttes ei pruugi määravaks osutuda mitte objektiivne kvaliteet, vaid ÜLDMULJE. Eeltoodud tegurite tähtsust ei maksa alahinnata ka videokonkurssidel, aga viimastes tõuseb tähtsaimaks siiski see, „mis hetkel torust tuleb“, muu jääb paratamatult tagaplaanile.

Oma õpilastele ütlen sageli, et alles hetkest, millal usaldan neid tööandjatele soovitama hakata kui mängijaid, keda võib ja saab salvestustel rakendada, võivad nad endid päris mängijateks pidada, enne mitte.

Töötlus

Kui vaatasin noorte videoid, mõtlesin mitmest asjast.

Esiteks, kui imetlusväärselt head on pillid.

Teiseks, KUI hästi nende heade pillidega mängitakse. See ei ole niisama öeldud – kui olin noor muusikaõppur, oli tavaline, et konkursside paremusjärjestus oli ühtlasi ka pillide paremusjärjestus, ehk – kellel oli korralik pill, sai ka korraliku koha. Teised jäid selgelt alla.

Kolmandaks mõtlesin, et küll on hea, et meie puhkpillikool on selline, nagu ta on – omamoodi poolmetsik ja lõpuni ühtlustamata.

Laias laastus võib konkursil osalenud noored muusikud jagada kaheks – on sellised varaarenenud ilumeele ja küpse mängumaneeriga noored, kelle toon, dünaamika ja tehnilised võimed on kenasti närvikavaga tasakaalus; ning siis need teised, kelle kõla ei ole veel kaunis, vaid pigem toorelt jõuline, dünaamika kohati ülepaisutatud ning tehnika ebaühtlane, muusikunatuurist rääkimata. Need „käristajad“ jäid konkursil ilumeelsetele noortele pisut alla, aga tihtipeale on pedagoogide jaoks suurimaks kingituseks just sellistega töötamine – klarnetimäng (ja üldse muusikategemine) peab sageli sisaldama peale ilu ka suurt, veidi robustset jõudu, vajadusel üleannetut forsseerimist ning kohati suisa jultumust. Selliste omaduste märkamine ja väljaarendamine muusikas on pedagoogitöö suurimaid väljakutseid, aga ka suurimaid kingitusi.

Tunnistan, et kuulasin väljakujunemata tooni ja mängumaneeriga noori muusikuid sama suure rõõmuga kui neid, kes oma kõla ja muusikuolemuse juba leidnud olid.

Aga mis kõige olulisem – igas esituses kostis alati välja õpilase iseloom, eripära ja karakter. See, et isiksus pilli taha ära ei kao, on sellise poolmetsiku puhkpillikooli suur pluss, ja neile, kes otsivad ning armastavad muusikas üle kõige suuri ja eredaid andeid, pakkus see konkurss palju avastamisrõõmu.

Repriis

Eesti orkestrid ei ole kunagi olnud väga ansamblikesksed, ühtlustatud pillirühmadega kollektiivid. Sisuliselt meie orkestrite pillirühmades ju kahte ühesugust mängijat ei ole. Aga see-eest on palju säravaid, silmapaistvaid tippmängijaid ning sellest ajast peale, kui ma koolis käies avastasin, et sümfooniakontserdilt tulles ei mäleta ma mitte niivõrd sümfooniat ega solisti, vaid hoopis orkestrantide Samuel Sauluse, Jaan Õuna, Andres Lepnurme ja Hannes Altrovi briljantseid soolosid, olen ma pigem suurte isiksuste kui ühtlustamisusku; meie kirev, eriilmeline puhkpillimaastik annab kindla tunde ja teadmise, et eredad muusikunatuurid meil kunagi otsa ei saa.

Kooda

Siinkohal kiitus ja tänu lapsevanematele, kelle panust inimese kujundamisel taas tunnustamata jätta ei saa – isegi, kui noorest kutselist muusikut ei tule, kaunistab pillimänguoskus inimese hinge igal elu-etapil. Ja teisalt on mitmekülgse hariduse saanud muusiku võimed ning võimalused kindlasti kordades avaramad kui muudel.

Seda viimast ütles helilooja Aleksander Skrjabin noore Vladimir Horowitzi emale.

 

Toomas Vavilov
EMTA klarneti ja puhkpilliorkestri dirigeerimise professor

Vt konkursi kohta lähemalt: https://www.muusikakoolid.ee/et/parim-noor-instrumentalist-2021