Esmaspäeval, 10. juunil kell 10.00 ja 12.00 toimuvad ruumis A-402 järgmised muusikateaduse magistritööde kaitsmised:
Jelizaveta Bukina „Valikharjutuste mõju vaimsete blokkide ületamisele klaverimängijatel“
Juhendaja Marju Raju, PhD
Oponent Eva-Maria Kangro, PhD
Magistritöös „Valikharjutuste mõju vaimsete blokkide ületamisele klaverimängijatel” uuriti, milline mõju on teatud harjutustel pianistidel tekkinud psüühilistest tõketest vabanemisele. Tähelepanu keskmes oli töö psühhosomaatikaga. Paljudel interpreetidel tekivad eriomased mõttelised „müürid” ehk vaimsed blokid, mis on teatud hirmude või traumade tagajärg. Need kartused võivad olla alateadlikud ning sellepärast raskelt ületatavad. Küsimus pole enam füüsilises võimetuses, mis alguses neid probleeme põhjustas ning nõudis erilist tähelepanu ja harjutamist, vaid muusiku mõtlemises. Vaimsete blokkide leevendamiseks on mitmeid erinevaid viise. Käesolevas uurimistöös tutvustatakse nendest kehateadlikkust ja füüsilisi harjutusi kombineerivaid meetodeid – Alexanderi tehnikat ja Feldenkraisi meetodit. Töö empiirilise osa jaoks koostas autor ise harjutuste komplekti, kuhu kuulusid lisaks füüsilistele harjutustele ka harjutused kognitiiv-käitumuslikust teraapiast. Selleks, et saada vastust uurimisküsimusele valitud harjutuste konkreetsest mõjust, viidi läbi kahenädalane uuring. Uuringus osales neli klaverimängijat, kes pidid vastama ankeetküsitlusele, seejärel igapäevaselt tegema harjutusi ja täitma päevikut, mis sisaldas enesetunde hinnangu skaalasid, ning uuringu lõpus taas täitma ankeedi. Uuringu tulemused näitasid, et harjutustel oli positiivne mõju. Kõikide osalejate tajutav enesehinnang paranes ja üldine seisund muutus rahulikumaks. Ühel osalejal leevenes ka tema vaimse blokiga seotud klaveripala esitus.
Tööga saab tutvuda siin ja EMTA raamatukogus.
Anita Maasalu „Jagatud subkultuurne muusikakogemus vanemate ja laste näitel“
Juhendaja Brigitta Davidjants, PhD
Oponent Taive Särg, PhD
Muusikal on võime luua sarnaste väärtushinnangutega inimeste vahel ühtekuuluvustunnet. Kui Nõukogude Eestis iseloomustasid muusikalisel subkultuursel identiteedil põhinevaid rühmi rangemad piirid, siis 1990. aastad ühes taasiseseisvumisega lõid tingimused nende piiride hajumiseks. Nullindatel muutus see valitsevaks trendiks ning erinevad piirid – rahvuslikud, subkultuursed, põlvkondlikud – on muutunud pretsedenditult hajusaks. Kuna paljud muusikastiilid on jäänud alates 20. sajandi teisest poolest tänaseni aktuaalseks, ent paralleelselt loobub üha vähem inimesi vanemaks saades oma subkultuursest identiteedist, saame tunnistada ühtekuuluvust sama subkultuuri piires erinevate põlvkondade vahel. Selle uurimistöö eesmärk on mõista subkultuurset muusikakogemust ja kommunikatsiooni põlvkondlikust perspektiivist. Minu hüpoteesi kohaselt on uus sajand toonud ühe olulise nihke – erinevalt eelnevatest aastakümnetest, mõjutab kaasaegses Eestis vanemate subkultuuriline taust nende laste subkultuurilise kuuluvuse valikut palju enam. Seetõttu on minu uurimisküsimused: a) milline on muusikalise subkultuuri sisene põlvkondlik kommunikatsioon ning kuidas on subkultuurse taustaga vanemad käesoleval sajandil oma laste muusikalisi eelistusi mõjutanud; b) kuidas väljendub laste ja vanemate subkultuursetes muusikaeelistuses (jagatud) identiteet. Selline eri põlvkondade subkultuurikogemuse võrdlus peegeldab identiteedipoliitika muutumist globaalsete ja lokaalsete sotsiaalsete arengute valguses ning illustreerib aja jooksul subkultuuri sees toimuvaid väärtuspõhiseid nihkeid.
Tööga saab tutvuda siin ja EMTA raamatukogus.
