Lehekülg 148 | Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Klaveriduo Maila Laidna – Tiiu Sisask võitis kolmanda preemia XXV Rooma rahvusvahelisel klaverikonkursil.

Konkursil osales kokku 17 klaveriduot erinevates riikides üle maailma: Venemaalt, Hiinast, Itaaliast, Serbiast, Aserbaidžaanist, Jaapanist, Poolast, Horvaatiast, Makedooniast, Costa Ricalt ja Lätist.

Maila Laidna ja Tiiu Sisask õpivad EMTA Instrumentaalkammermuusika keskuse kammeransambli magistratuuris professor emeritus Matti Reimanni juhendamisel.

Konkurss toimub 4.-14. novembrini Roomas, Itaalias ja konkursi korraldaja on Rooma Frederyk Chopini Ühing.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia löökpilli eriala magistrant Tiit Joamets (juhendaja Vambola Krigul) võitis 24. rahvusvahelise festivali “Drum Fest 2015” raames toimunud löökpillimängijate konkursil vibrafoni kategooria vanemas vanuseastmes esikoha ja Grand Prix’.

23.–25. oktoobrini 2015 Opoles (Poola) toimunud konkursil osales kolmes kategoorias (marimba, vibrafon, duod) 24 solisti ja 3 duot. Žüriisse kuulusid Katarzyna Mycka, Pius Cheung ja Anders Astrand.

Festivali koduleht

Kohtun Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professorite Toomas Siitani ja Tõnu Kaljustega hilisel õhtutunnil, et arutleda kõrgkooliga seonduvatel teemadel. Vaatamata reede õhtule, on õppehoone sagimist täis. Vaatamata laiale teemade skaalale jõuab jutuajamine korduvalt aastaid lubatud saali juurde. Alustasin meie jutuajamist aga küsimusega, miks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat üldse vaja on?

Toomas Siitan: Eks selliseid lainetusi käib ikka aegajalt, kui see küsimus tõstatatakse. Viimati alles hiljuti, Gunnar Oki raportiga, mis soovitas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ühendada Tallinna Ülikooliga. Seda plaani on aastaid keerutatud, arvestamata meie valdkonna spetsiifikat. Selgusetuks jääb, kas üldse või kui palju on vaevutud analüüsima, milleks see ühendamine kasulik oleks. Soomes ühendati omavahel kolm palju lähedasemat õppeasutust, tänaseks ütlevad nad, et ei võitnud midagi peale administratiivhoone, mis tuli juurde ehitada. Tegelikult lähevad sellised kokkuhoiud alati kallimaks. Ühtlasi on see märk, et ei ole teadvustatud, miks on kunstide õpetamist ühiskonnale tarvis.

Tõnu Kaljuste: Mõistan, et üldsusele peab aegajalt teadma andma, et muusikaline kõrgharidus on vajalik. Ma ütlen ausalt, et niisuguse küsimuse puhul tundub, nagu mulle antaks liivapaber, millega palutakse mul oma ajukurdusid siledamaks lihvida. Pean hakkama rääkima iseenesest mõistetavaid asju. See on nii madal lend! Samasugune totter tunne on mul siis, kui küsitakse, milleks akadeemiale on saali tarvis? Kujunenud olukord on midagi sarnast, kui vaatame igal aastavahetusel televiisorist Õhtusöök ühele. Kui peame pidevalt tõestama oma olemasolu, siis olemegi nagu Õhtusöök ühele. Ja miks peaksime Oki raportit võtma tõsisemalt, kui 18-aasta jooksul meile antud lubadusi? Just täpselt nii kaua on saali teemal targutusi kuuldud.

Ilmselt rääkimiskultuur muusikutele ei sobi. Oleme paremini suutelised ennast läbi muusika väljendama ning oleme ka tajunud, et riigi esindajate see osa, kes istub saatkondades ja vaatab sealtpoolt Eesti poole, ei kujuta Eesti kuvandit ilma muusikata ette. Muusikalise kõrghariduse kvaliteedi ja võimaluste arendamise teemadel ja erinevate ideede diskussioonides olen meeleldi partner, kui arutada kunstide õpetamise vajalikkusest ühiskonnale. Ehk selleteemalisi kohtumisi võiks teha poliitikutele ja äriringkondadele, sest vaevalt nad ajakirjandusest niisuguste teemade lugemisega aega raiskavad.

Toomas Siitan: Oleme tegelikult üks rahvusvahelisemaid kõrgkoole Eestis, kui võrdleme huvi meie vastu meie tudengite arvuga. Suurest osast Euroopast tullakse siia kokku, reeglina konkreetsete professorite juurde. Kaljuste juurde tullakse tervest maailmast, hulk meie professoreid annavad mitmel pool meistriklasse ja õpilased tulevad siis sageli nendega siia kaasa. Ka muusikateaduses, kuigi see ala on keelekeskne, on doktorantide tasemel pidevalt selliseid vahetusi. Praegu on siin näiteks pooleks aastaks üks Oxfordi ülikooli doktorant.

Tõnu Kaljuste: Väiksel kultuuril ja väiksel koolil on ilus hoida tagasihoidlikku joont. Teha oma tööga kõik, mis saad. Ei pea pidevalt trummi lööma, et ma teen tööd. Me ei ole käinud endale tudengeid mööda maailma hankimas. See on olnud loomulik protsess. Tagasihoidlikkuse juures on muidugi võimalik, et tagasihoidlikud bürokraadid unustavad meid sootuks, sest nad ei arva-tea-usu, et muusika ja teatri hariduse areng nõuab planeerimist ja investeerimist. Meie lemmikteema on kärpimine. EMTA nõukogus istudes on mul tihti tunne, et oleme professorid kärpimise alal. Oleks aga vaja näha suuremat plaani, panna paika strateegilised küsimused 10–15 aasta peale ette, mis puudutavad kutseliste muusikute, näitlejate, lavastajate tööd, töökohti ja kogu problemaatikat – need vajavad kõrgharidusega ja pädeva inimese analüüsi. Seega, kui eeldame Eesti riigis teatri ja muusikalise kõrghariduse õppe arengut, siis need investeeringud, mis meie akadeemiale on vajalikud, pole kaugeltki ambitsioonikad. Need on hädavajalikud.

Toomas Siitan: Eks analüüsivõimega on nagu on. Ühele poolikule analüüsile ma juba vihjasin, hullem on aga see, et ministeerium hakkas selle toel kohe tegutsema, kuigi kunstivaldkonda ei oldud selles dokumendis sisuliselt puudutatud. Sellise pealiskaudsusega toimuvad meie ühiskonnas paljud asjad ja unustatakse, mis on ühele kultuurile tähtis. Oleme üllatunud, et meie saali ehitus on nii marginaalseks arvatud. Samas, Tallinnas ei ole pärast Estonia kontserdisaali saja aasta jooksul ehitatud sellist saali, mis oleks mõeldud loomuliku akustilise muusika jaoks ja hädasti oleks linnale tarvis mitte ainult akadeemia keskmise suurusega saali, vaid ka meie sümfooniaorkestrile sobivat suurt saali. Kahjuks ei suuda me oma riigile ka 100. sünnipäevaks sellist kingitust teha.

Tõnu Kaljuste: Jah, me ei osanud olla nii ambitsioonikad, et kui siia tulid Berliini Filharmoonikud, oleksime seepeale nõudnud kiiresti suuremat saali, et maailmakuulsused saaksid tulla täiskoosseisus. Nagu praegu jalgpallistaadion sai 5 miljonit seoses ühe UEFA matšiga.

Väga tõsiseltvõetav oli vahepeal Admiraliteedi basseini äärse maa arendamine, mida pakuti ühe võimalusena ooperiteatrile. Siis öeldi, et sinna ei saa kõrget hoonet ehitada. Nüüd oli sellele alale “arhitektuurikonkurss” ja see tuleb kuuekorruselisi maju täis! Tehakse vanalinnale müür ette. Meie elu juhivad ärimehed, kes teenindavad imelise hoolega laevadel saabuvaid alkoturiste. Näen seda iga päev. Nemad otsustavad lõpuks, et meil on tarvis veel ja veel müügipindu. Niisuguses olukorras on Eesti suuruses pisikeses külas skisofreenia tekkeks kõik võimalused. Ühed planeerivad, ehitavad ja lõhuvad enneolematu kiirusega, teised vinguvad ja vaevlevad tegevusetuse käes. Kõik on nii tohutult muutunud. Äritegelaste, poliitikute ja EMTA koostöö vajab paremat üksteist arvestatavat taset.

Toomas Siitan: Kui vaadata, kes muusikutest maailmas ilma teevad, siis põhiliselt on need ju dirigendid. Kuigi meil pole võimalusi dirigendiõppeks.

Tõnu Kaljuste: Kogu meie orkestridirigentide paremik on ennast koolitanud Peterburis ja Helsinkis. Vajadus tõsta taset siinses akadeemias ei ole seotud vaid dirigeerimisega. Selles erialas väljendub kogu muusikakultuuri õpe ja kohalike heliloojate muusika levi. Praegu on eriline eeldus arendada orkestri dirigeerimise eriala tänu meie rahvusvaheliselt aktiivsetele dirigentidele. Mitte ainult selleks, et siin õppida tuntud maestrote käe all juhatama, vaid et selle õppe kaudu levib eesti muusika. Kooridirigentide kogemus näitab seda kujukalt. Meie üliõpilased Itaalias, Venezuelas, Saksamaal, Inglismaal, Soomes ja Lätis on eesti muusika kinnitanud kohalikku muusikaellu nii kontserdielus, kui plaadistustes. See, millega meie akadeemia tegeleb, on osa suurest maailma muusikaelust. See on kõige parem koht siin sündinud muusika interpretatsiooni õppeks. Tehniliselt võib erinevaid pille ka mujal õppida, kuid selleks, et omada eesti muusikast ja heliloomingust parimat alget ja saada parimat informatsiooni, pead siia tulema. Hakkad hingama selle keskkonnaga kaasa, tekib mõistmine. Ega muidu ei lähe inimesed Mozarti õppimiseks Salzburgi – seal on kõige suuremad kogud ja fondid, suur kogemuste rida. Meil on rõõm, et on antud elujõud Arvo Pärdi keskuse loomiseks. Koostöö meie vahel võiks tulevikus olla tihe, eriti väljastpoolt tulnud tudengite jaoks.

Toomas Siitan: Väga oluline on ka see, et muusikateaduse õpe ning suurem osa muusikat puudutavast teadustegevusest toimub akadeemia juures. Samas kohas tegeldakse kunstilise interpretatsiooni ja teadusliku reflektsiooniga. Näiteks Helsingis oli pikka aega olukord, kus muusikaõpetus Sibeliuse Akadeemias ja muusikateadus Helsingi ülikoolis olid liiga eraldatud. Nüüd on suur osa muusikateadusest Sibeliuse Akadeemia juurde ümberkolinud. See side on hädavajalik, eriti suhteliselt väikese kultuuri juures.

Tõnu Kaljuste: Erinevad tegevused ühe katuse all muusika valdkonnas on oluline katalüsaator. Rääkides saalist, mida meil ei ole, tundub, et ei jõua kohale see, et saali olemasolul muutume muusika keskuseks laiemas mõttes. Lisaks muusikutele on ka muusika välistel jõududel suur osa nt kultuurikorralduses ja kogu kulissidetaguses teeninduses. Kust nad oma kogemused saavad? Esimesed võimalused professionaalsete muusikutega “katseid” teha? See peab toimuma kõrgkoolis. Rääkimata ooperistuudiost või lavakunstikoolist. Saali puhul on arvestatud ka näitlejatega. Tegemist on 500-kohalise saaliga, mida mitte ainult meil, vaid üldsegi Tallinnas pole.

Toomas Siitan: Huvitaval kombel ei ole meie ühiskond valmis kultuuri toetavate ideede jaoks. Kui rääkisin siin Estonia ehitamisest 1913, siis sel ajal ei olnud veel Eesti riikigi. Eesti riik ehitati kultuurivundamendile. Praegu oleme selle unustanud ja oma riik tundub enesestmõistetav. Kui me aga seda vundamenti ei kindlusta, siis pudeneb see ära!

Vestluse pani kirja Kristel Üksvärav. Artikkel avaldatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lehes “Hääle kandja” 29. oktoobril 2015.

Ilmunud on esimene Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajaleht “Hääle kandja”, mis tutvustab kõrgkooliga seonduvaid tegevusi.

Värskest ajalehest saab lugeda lavakunstikooli uutest lavastustest, rahvusvahelisest nelja ülikooli vahelisest magistriprogrammist CoPeCo, uutest õppejõududest, kes pärast välismaal õppimist ja töötamist nüüd taas kodus (Juhan Tralla, Triin Ruubel, Johanna Vahermägi ja Meelis Orgse) jpm. Erilise tähelepanu all on selles lehenumbris EMTA kontserdisaali teema.

Lehe said endale postkasti kõik ajalehe Postimees tellijad, samuti on lehed saadaval Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia fuajees.

Reedel, 23.oktoobril kell 16.00 tunnustab Riho Pätsi Koolimuusika Fond Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis silmapaistvaid muusikahariduse edendajaid.

2015. aasta laureaadid on muusikaõpetaja KADI HÄRMA (Keila Kool, Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), klaveripedagoog LIINA JAROVAJA (Narva Muusikakool), helilooja JUHAN TRUMP (Aruküla Huvikeskus) ning muusikapedagoogika uurija ANU SEPP (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia/Helsinki Ülikool).

Laureaaditunnistusega kaasneb ehtekunstnik Jaan Pärna kujundatud hõbemärk ning stipendium 800 eurot. Esitletakse ka esmatrükki Riho Pätsi 1957. aasta heliloomingust noortele – „20 pala viiuliduole“.

7.–16. oktoobrini 2015 toimub Tallinnas Eesti keelpillimängijate konkurss, mis on aastatel 1968–87 toimunud vabariiklike interpreetide konkursside otsene järglane. Konkursil osaleb praeguste keelpillimängijate noorema põlvkonna paremik – eesti muusikaelu tulevikutähed.

Seekordse võistumängimise kaks esimest vooru toimuvad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis, finaal aga Estonia kontserdisaalis, kus on kaastegev Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Mikk Murdvee juhatusel.

Rahvusvaheline žürii professor Kristel Pappeli juhtimisel hindab eraldi viiuli-, vioola-, tšello- ja kontrabassimängijaid.

Konkursi otseülekanded on järelvaadatavad (soovitud esinejale liikumiseks vajutage nime järel asuvale ajakoodile):

Ajakava ja detailne info on saadaval konkursi kodulehel

18. oktoobril 2015 kell 11.00 EMTA kammersaalis

IV Bruno Luki nim Klaverikonverents
“Õpetaja väsimatu värskus. Ajamärgid, kasvuvõimalused, liikumissuunad”

Ettekannetega esinevad Niklas Pokki (Sibeliuse Akadeemia, Turu Konservatoorium), Airi Liimets (Tallinna Ülikool), Sten Lassmann, Alo Põldmäe, Toivo Nahkur, Lembit Orgse, Svetlana Jõgi, Martti Raide, Ülle Sisa, Reet Vanaselja ja Maigi Pakri.

Ettekannete teemad puudutavad muutusi nüüdisaegse klaveriõpetaja isiksuse profiilis, klaverimängu motivatsiooni kujundamist ja vaateid minevikupärandile.

Korraldajad: EMTA interpretatsioonipedagoogika instituut ja klaveriosakond koostöös Eesti Klaveriõpetajate Ühinguga.

1. oktoobrile, mil Eestiski tähistatakse 40 aastat tagasi UNESCO algatusena sündinud rahvusvahelist muusikapäeva, on tänavuse muusika-aasta puhul lisandunud veel üks pidulik mõttehetk: Tallinna Muusikakeskkooli esimese, 50 aasta eest lõpetanud lennu algatusel avatakse kell 11.00 Tallinna kesklinna majal Kaarli pst 3 mälestustahvel tekstiga “Selles majas tegutses aastail 1944–1999 Tallinna Riiklik Konservatoorium ning 1961–1969 Tallinna Muusikakeskkool.”

“Kui Muusikakeskkooli poleks olemas, tuleks ta välja mõelda ja rajada,” on kooli vilistlane, professor Kristel Pappel öelnud TMKK 30. sünnipäeva aastal. Õnneks on konservatooriumi rüpes sündinud muusikakeskkool olemas ja jõuliselt meie muusikamaastikku kujundamas. Kindlasti ei olnud Kaarli puiestee endine elamu, mille tube/klasse konservatooriumiga jagati, päris tavaline koolimaja. Ent seal sütitati muusikaarmastust, kasvatati tööharjumust ja tugevat selgroogu.

Mälestustahvli avamisel saavad sõna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Peep Lassmann, Tallinna Muusikakeskkooli direktor Timo Steiner ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhataja Aini Härm. Muusikat teeb õpilaskonda esindav TMKK vaskpilliansambel.

Kõik vilistlased on teretulnud pidulikust sündmusest osa saama!

Reedel, 25. septembril toimus Eesti Teaduste Akadeemia saalis üle-euroopalise Teadlaste Öö raames Eesti avalik-õiguslike ülikoolide 3-minuti loengute finaal-galaõhtu. Esitlusele tulid ülikoolides eelkonkurssidel välja valitud parimad loengud, millest žürii valis välja võiduloengud. Auhinnaks oli kuue parima loengu pääs ETV eetrisse.

EMTA osales kolme loenguga:
Heli Ernits − loomingulise suuna oboe eriala doktorant: “Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett: salvestiste analüüs”
Elisabeth Hõbesalu − muusikateaduse magistrant: “Ernst Hiis – Estonia klaveri isa”
Marju Raju − muusikateaduse doktorant: “Ei saa mitte vaiki olla”

Kõik Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ettekanded pälvisid publiku ja žürii kõrge hinnangu, finaali laureaatide hulka valiti neist Elisabeth Hõbesalu.

Õnnitlused!

Kolmapäevast pühapäevani leiab aset 16. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia värske heli festival Sügisfest, mille märksõnaks on tänavu mitmekesisus ja eri žanride koostöö.

Nii teevad kolmapäeval, 23. septembril, festivalil avapaugu armastatud itaalia saksofonist ja klarnetist Achille Succi, tuntud eesti kitarrist Jaak Sooäär ning EMTA tudengid, kes esitavad muusikat Ameerika jazzi meistritelt ning esinejate kompositsioone. Jazzimeestele ei jää põnevuselt maha neljapäeval, 24. septembril toimuv kontsert, kus kohtuvad impromeistrid, Belgradist pärit USA helilooja Vera Stanojević, armastatud inglise pianist Fali Pavri, eesti impromeistrid häälekunstnik Anneliis Poll ja pianist Anto Pett jpt.

Loomulikult ei ole üks Sügisfest õige asi ilma EMTA kompositsiooniüliõpilaste loomingu kontserdita. Noorte palasid saab kuulata reedel ning kõlab nii akustilist kui ka elektroonilist loomingut, aga näha saab ka audiovisuaalseid teoseid.

Äraütlemata põnev kontsert leiab aset laupäeval, kui üles astuvad iraani santurimängija Pooyan Ataei, Tallinna Uue Muusika Ansambel, keda juhatab iraadni dirigent Arash Yazdani. Santur kuulub suurde ja igivanasse tsitrite pilliperekonda, tal on kümneid lähemaid ja kaugemaid sugulasi – india santoor, ungari mustlaste simbel, jaapani koto, vene gusli, soome kantele, eesti kannel jpt. Pooyan Ataei sai muusikalise kõrghariduse Teherani Kõrgemas konservatooriumis ning hakkas aktiivsemalt kontserte andma 1996. aastal. Tema üks kõige sagedasemaid muusikalisi partnereid on iraani laulja Ali Reza Qurbani.

Sügisfesti lõpetab pühapäeval traditsiooniliselt Ansambli U: ja EMTA Uue Muusika Ansambli ühine kontsert, kus kõlab uue muusika klassika, alates Webernist ja lõpetades Bouleziga. Festivalil kõlab ka mitmeid esiettekandeid, nende hulgas Vera Stanojevićilt, Helena Tulvelt, Märt-Matis Lillelt jt.

Kõik kontserdid leiavad aset Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersalis. Pilet 2 eurot, tudengitele, õpilaste ja pensionäridele sissepääs tasuta.

Latest Posts