Latest Posts

Täna, 21. märtsil algab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia X vanamuusikafestival Ceciliana, mille raames tuleb esmakordselt Eestis ettekandele 17. sajandil valminud Francesco Cavalli ja Giovanni Faustini barokkooper „La Calisto“. Ooperi lavastaja on Liis Kolle, muusikajuht Andrew Lawrence-King, laval on EMTA barokkorkester ja laulu eriala üliõpilased.

1651. aastal Veneetsias esietendunud ooper „La Calisto“ on barokiajastu pärl, mis sarnaselt paljudele teistele tolle aja teostele aastasadadeks unustusse vajus ja on säilinud vaid osaliselt. „Seega tuleb igal esitajal olemasolevast materjalist kõigepealt oma versioon kokku seada. Meil tegi seda vanamuusika spetsialist Andrew Lawrence-King, kes on ka ooperi muusikajuht,“ sõnab lavastaja Liis Kolle.

„Ooperis põimuvad Ovidiuse „Metamorfoosidest“ pärit lugu sellest, kuidas peajumal Jupiter Diana kujul võrgutas nümf Calisto, ning jahi- ja kuujumalanna Diana ja sureliku karjuse Endymioni vaheline armastuslugu. Lavale astub mitut sorti jumalaid ja jumalannasid, nümfid, fuuriad ning isegi satüür. Suured tunded ja vastupandamatud kired on segatud koomika, groteski ja barokse absurdihuumoriga,“ tutvustab ooperit Kolle ja lisab: „Taas näeme, et mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale, inimesele ega ka mitte nümfile. Et kasulik on olla kõrgest soost, privilegeeritud seisusest, materiaalsete probleemideta ning elada igavesti noore ja ilusana.“ „La Calisto“ on olemuselt tänapäevane – nii nagu see oli 17. sajandil, kui ooperi loojad rääkisid oma kaasajast antiikmütoloogia kaudu.

Lavastaja on Liis Kolle, muusikajuht Andrew Lawrence-King, kostüümikunstnik Kalle Aasamäe, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Anu Ruusmaa, pianistid-repetiitorid Ene Rindesalu ja Ave Wagner. Laval on EMTA laulu eriala üliõpilased ja barokkorkester, mida juhendavad Imbi Tarum ja Meelis Orgse.

„La Calisto“ tuleb ettekandele 21. ja 22. märtsil kell 19.00 EMTA suures saalis. Õpilastele, üliõpilastele ja pensionäridele on piiratud arv kohti tasuta.

X vanamuusikafestivali Ceciliana kestab 21.–24. märtsini. Festivali kunstiline juht EMTA varajase muusika õppejuht, klavessiini professor Imbi Tarum. Rohkem infot: https://emtasaalid.ee/ceciliana/

Fotod on tehtud 20. märtsil toimunud peaproovis, autor Rene Jakobson.

Meediakajastusi:
EMTA tudengid toovad esmakordselt Eestis lavale barokkooperi „La Calisto“ („Aktuaalne kaamera“, ERR, 20.03.2024)
Festivalil Ceciliana ettekandele tulevast Francesco Cavalli barokkooperist „La Calisto“ räägib ooperi lavastaja Liis Kolle (Klassikaraadio, 19.03.2024)
Sel nädalal, 21.–24. märtsini toimub vanamuusikafestival Ceciliana, mis tähistab kümnendat tegutsemisaastat. Intervjuu kunstilise juhi Imbi Tarumiga (Klassikaraadio, 19.03.2024)

„Minu meelest on näitlejale tohutult vajalik empaatiavõime ja tundlikkus. Sellest on natuke vähe räägitud, on räägitud igasugustest omadustest – fantaasiast ja kujundlikust mõtlemisest ja emotsionaalsest mälust, ma ei tea millest kõik, rütmitundest ja improvisatsioonivõimest. Kõik see on õige, ja me ei tohi unustada, et on olemas igasuguseid teatreid, igasuguseid laade, aga kui minna ikka algtõdede, põhja juurde välja, kui on vaja inimest kujutada, siis peab näitlejal olema empaatiavõimet. Et ta suudaks kujutleda ennast teise inimese olukorda, täiesti teise hingeseisundisse … /—/ Ja siis tundlikkus. /—/ Panso arvas, et inimene, kes kunagi seesmiselt ei nuta, ei saa olla näitleja. Mina olen ka seda meelt, et kunst mõjutab ikkagi nii palju, kui ta puudutab hinge ja natukene liigutab sind. Täpselt nagu muusika, et kui ta sinu sees midagi liigutab, puudutab, siis on ta õige.” („Lavakooliraamat 1”, 2007, lk 70, 72)

Lahkunud on Meeli Sööt, silmapaistev draamanäitleja, teatripedagoog ja teatrimälu kandja.

Ta lõpetas Panso kooli ehk Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri I lennu – noorte näitlejate kursuse, kelle osaks sai sõlmida järjepidevus sõjaeelse teatrihariduse ja uue elujõulise teatriõppe vahel, olla esimesed selle kooli pikal õnnelikul teel, kus neile on järgnenud kümned lennud.

Meeli Sööt oli pärit teatriperest, ka tema isa Voldemar Alev oli aastaid Draamateatri näitleja. Lõpetanud 1956. aastal Tallinna 7. Keskkooli, õppis Meeli Sööt 1956–57 Tallinna Pedagoogilises Instituudis, ja kui 1957. aastal avati konservatooriumis näitlejaõpe, valis ta teatritee. Temaga koos lõpetasid lavakunstikateedri esimeses lennus Ines Aru, Aarne Üksküla, Siina Üksküla, Tõnu Aav, Mikk Mikiver, Mati Klooren, Maila Rästas, Jaan Saul, Rein Olmaru, Linda Olmaru jt. Ta suunati Draamateatrisse, kus ta töötas 2000. aastani.

Tema rollide ampluaa oli lai ja värvikas, säravast komöödiast peenpsühholoogiliste suurrollideni. Ta mängis meeldejäävaks paljud klassikarollid, nagu Solvejg Ibseni „Peer Gyntis“ (1962), Margareta Goethe „Faustis“ (1968 ja 1969), Saša Tšehhovi „Ivanovis“ (1971), madame Jourdain Molière’i „Kodanlasest aadlimehes“ (1990). Adolf Šapiro lavastatud „Kolm õde“ (1971), kus Meeli Sööt mängis Olgat, on praeguseni teatrimälus kui üks silmapaistvaid Tšehhovi-lavastusi Eestis. Šapiro lavastus oli ka Tolstoi „Elav laip“ (1980), kus Sööt mängis Liisat.

Maailmadramaturgia kullafondist on Meeli Söödil nimiroll Strindbergi „Preili Julies“ (1975). Suletud ajast hoolimata jõudis Draamateatri lavale tasapisi kaasaegset maailma tippdramaturgiat ja Meeli Sööt mängis meeldejäävalt Gibsoni „Kahekesi kiigel“ (1963 ja 1969), Shafferi „Mustas komöödias“ (1970), Vonneguti „Õnne sünnipäevaks, Wanda June“ (1975), Genet’ „Palkonis“ (1988). Silmapaistva loomingulise rea moodustavad rollid eesti dramaturgia lavastustes ning erilisena särab nende hulgas õrn Ramilda Tammsaare ja Panso „Inimeses ja jumalas“ (1962). Meeldejääv oli Meeli Söödi Koidula (Undla-Põldmäe „Viru laulik ja Koidula“, 1982). Kruusvalli „Pilvede värvid“ (1983), kus Sööt mängis Irmat, on legendlavastus, valus lugu rasketest valikutest sõja jalust põgenemise ja kodumaale jäämise vahel. Kaunid rollid olid ka soome näidendites, nagu Kyllikki Linnankoski ja Tammuri „Laul tulipunasest lillest“ (1966) ja Louhi Lönnroti, Kazimiri ja Ortutay „Kalevalas“ (1980). Ajastuomaselt tuli mängida omajagu kaasaegset nõukogude ja vennasrahvaste dramaturgiat ning sealgi sündis meeldejäävaid rolle: Irina (Volodini „Ära jäta mind“, 1972), Dokitsa (Drutse „Meie nooruse linnud“, 1973), Kaškina (Vampilovi „Möödunud suvel Tšulimskis“, 1974), Galina (Vampilovi „Pardijaht“, 1977) jpt.

/—/

1990–2004 oli Meeli Sööt lavapraktika õppejõud Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis, aastast 1996 dotsent. Ta pälvis Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse (1976) ja oli Eesti Näitlejate Liidu auliige (2007).

Mälestame säravat näitlejat ja heatahtlikku õpetajat.

Eesti Draamateater

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

EMTA lavakunstikool

Korras ja hästi toimiv hääl on oluline meile kõigile ja väga paljude jaoks on hääl ka igapäevaseks tööriistaks.

Traditsioon tähistada igal aastal kindlal kuupäeval häälepäeva sai alguse veerand sajandit tagasi Brasiiliast. Selle liikumise laiendaja ja eestvedaja terves maailmas on alates 2012. aastast olnud legendaarne Rootsi hääleuurija professor Johan Sundberg. Häälepäeva sisuks on pakkuda üldsusele erinevaid tegevusi, mis väärtustaksid häält ja informatsiooni hääle paremaks kasutamiseks.

Käesoleval aastal pakub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia häälepäeva tähistamise raames huvilistele võimalust määrata oma hääleulatuse profiili. See võiks huvitada lauljaid, aga ka kõiki teisi häälekasutajaid. Kui tavalise hääleulatuse mõõtmisel tuleb laulda nii kõrgele ja nii madalale, kui hääl ulatub, siis hääleulatuse profiili puhul uuritakse lisaks hääles olevatele helikõrgustele ka iga noodi dünaamilist ulatust, ehk kui vaikselt ja kui valjult on iga nooti võimalik laulda. Selle abil saab teha otsuseid hääleliigi kohta, aga hääleulatuse profiil võib osutada ka hääle korrasoleku probleemidele. Võimalik on määrata ka kõnehääle hääleulatuse profiili, mingit teksti lugedes.

Hääleulatuse profiili määramine võtab aega umbes pool tundi ja selleks ettevalmistusi ei ole vaja teha. Oma hääleulatuse profiili saab iga huviline väljaprindituna paberil.

Hääleulatuse profiili saab mõõta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 16. aprillil kell 11–16. Täpse aja kokkuleppimiseks palume võtta ühendust professor Allan Vurmaga, kas kirjutades talle meiliaadressil allan.vurma@eamt.ee või helistades numbrile 51935932.

Häälepäeva kohta vaata ka veebilehelt: worldvoiceday.org

Lõppemas on avalduste esitamine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti eriala näitleja õppesuunale bakalaureuseõppes.

Avaldusi saab esitada sisseastumise infosüsteemi leheküljel www.sais.ee kuni 31. märtsini 2024.

Sisseastumiseksamid toimuvad neljas voorus 2024. aasta kevadel ja suvel. Vastuvõetava kursuse juhendaja on Tiit Ojasoo, kaasõppejõud Anne Türnpu ja Tambet Tuisk.

Täpsem info SIIT.

Järgmised bakalaureusevastuvõtud lavakunsti osakonda toimuvad 2026. aastal (näitleja õppesuund, lavastaja õppesuund, dramaturgi õppesuund) ja 2028. aastal (näitleja õppesuund).

15. ja 16. märtsil toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) XII muusikaolümpiaadi üleriigiline voor, millest võttis osa 42 õpilast (neist 27 põhikooli ja 15 gümnaasiumi vanuseastmes). Mõlema vanuserühma kaks parimat saavad osaleda rahvusvahelises voorus, mis toimub 18.–20. aprillini Küprosel. Esimest korda pakkus EMTA gümnaasiumi vanuserühma esikolmikule võimaluse asuda ilma sisseastumiskatseteta õppima muusikapedagoogika või muusikakultuuri erialale.

PÕHIKOOLI VANUSERÜHM

1. koht: Arabella Mürk (Palade Põhikool, õpetajad Thilo Fürstenberg ja Ulvi Tamm)
2. koht: Sarah Liis Luha (Tallinna 21. Kool, õpetaja Lydia Rahula)
3. koht: Miia Maria Treier (Tartu Raatuse Kool, õpetaja Mai Rand)

Eripreemiad
Parim omalooming: Arabella Mürk (Palade Põhikool, õpetajad Thilo Fürstenberg ja Ulvi Tamm)
Parim laulu esitus: Bibi Loore Pilipenko (Väätsa Põhikool, õpetaja Laura Otsus)
Parim noodilugemine: Mirtel Katrina Kits (Pärnu Mai Kool, õpetajad Margrit Kits, Ene Oltre ja Hanna-Liia Kiipus)
Parim kirjalik töö: Emma Lind (Tallinna Kesklinna Põhikool, õpetaja Keili Simastel)

GÜMNAASIUMI VANUSERÜHM

1. koht: Hanno Kull (Saaremaa Gümnaasium, õpetaja Laine Lehto)
2. koht: Karmen Tarre (Tallinna 21. Kool, õpetaja Kristjan Õmblus)
3. koht: Liisa Arakas (Tallinna Mustamäe Riigigümnaasium, õpetaja Sirje Vasmann-Perend)

Eripreemiad
Parim omalooming: Miia Umboja (Loo Keskkool, õpetaja Aive Skuin)
Parim laulu esitus: Hanno Kull (Saaremaa Gümnaasium, õpetaja Laine Lehto)
Parim noodilugemine: Oskar Treffner (Tallinna Reaalkool, õpetaja Eve Karp) ja Anett Sisas (Saku Gümnaasium, õpetaja Inga Nurme)
Parim kirjalik töö: Karmen Tarre (Tallinna 21. Kool, õpetaja Kristjan Õmblus)
Parim kontserdiarvustus: Liisa Arakas (Tallinna Mustamäe Riigigümnaasium, õpetaja Sirje Vasmann-Perend), Karmen Tarre (Tallinna 21. Kool, õpetaja Kristjan Õmblus) ja Maarit Juhkamsoo (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium, õpetajad Aire Luhaoja ja Endla Murd).

Muusikaolümpiaadid toimuvad Eestis alates 2002. aastast iga kahe aasta järel. Selle aja jooksul on olümpiaadidel osalenud üle 2250 andeka noore, kellest mitmed on jätkanud muusikaõpinguid ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Eesti muusikaolümpiaadide eeskujul on mitmed Euroopa riigid hakanud läbi viima oma olümpiaade. Eesti ettepanekul alustati 2012. aastal ka rahvusvaheliste muusikaolümpiaadide korraldamist ja kahel korral on EMTA neid ka võõrustanud (2012 ja 2018). Praeguseks on toimunud viis rahvusvahelist olümpiaadi ja on rõõmustav, et Eesti õpilased on nendel saavutanud silmapaistvaid tulemusi, näiteks Patrik Sebastian Unt, Karin Kuulpak ja Marianne Leibur on pälvinud helilooja Erik Ešenvaldsi loomingu eripreemia.

Muusikaolümpiaade korraldavad Eesti Muusikaõpetajate Liit ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, toetavad Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kontsert, ajakiri Muusika, Viljandi Pärimusmuusika Festival ja teised.

Olümpiaadi patroon on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor professor Ivari Ilja.

Õnnitleme!

„Vanamuusika kui selline üldtermin on kaunis ja rahustav, pakkudes igaühele positiivset naudingut ja harmooniat iseendaga,“ lausub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) varajase muusika õppejuht, klavessiini professor ja vanamuusika festivali Ceciliana kunstiline juht Imbi Tarum. Tänavu tähistab festival kümnendat aastat, tuues lavale Francesco Cavalli suurejoonelise barokkooperi „La Calisto“. Kui eelnevatel aastatel on festivalile kaasatud muusikuid ja õppejõude ka välismaalt, siis selleaastane tuleb pisut teises võtmes. „Oma jõududega,“ sõnab Tarum. Mis ei tähenda aga kaalukuse vähenemist. Võib isegi öelda vastupidi: festival toob kahel järjestikusel õhtul lavale renessansiaja itaalia helilooja Fransesco Cavalli ooperi „La Calisto“. Lavastajaks Liis Kolle ning muusikaliseks juhiks viimased aastad Eestis resideeruv briti vanamuusikakorüfee, dirigent ja harfimängija Andrew Lawrence-King. Kuna tegemist on tudengiprojektiga, kantakse ooper ette lühendatud kujul. Selline lahendus on levinud muusikakõrgkoolides üle maailma, andes võimaluse pakkuda rolle kõigile, sealjuures säilitada ooperi dramaturgia.

Ooper „La Calisto“ tuleb ettekandele koostöös EMTA ooperistuudio ja vanamuusika tudengitest koosneva orkestriga, kuhu on continuo instrumentidena kaasatud ka kandled, harfid, positiivorelid ja klavessiinid. Lisaks sellele teevad kaasa ka noored muusikud Tallinna Muusika- ja Balletikoolist (MUBA).

Kui eelnevatel aastatel on toimunud ka meistrikursused ning loengud, siis Tarumi sõnul on seekordseks meistrikursuseks teatud mõttes just selle suurteose ettevalmistus ja ettekandmine. Eesotsas vanamuusika tipptegija Andrew Lawrence-Kingiga, kes juhendab kõiki proove ning peab eelnevalt ka loengu. „„La Calisto“ ongi seekord üks suurejooneline meistrikursus, millest saavad osa kõik noored lauljad ja mängijad. See on erakordne võimalus,“ leiab Tarum.

Lisaks barokkooperile leiab seekordsest festivalikavast Johann Sebastian Bachi loomingut, millele on pühendatud terve laupäev ja saab kuulda EMTA oreli ja klavessiini üliõpilasi. Laupäeva õhtul aga musitseerib Imbi Tarum klavessiinil koos kauaaegse kolleegi, dirigendi ja viiuldaja Andres Mustoneniga. Esitlusele tulevad Bachi viiulisonaadid, mida Mustonen ja Tarum esitasid esmakordselt kolmkümmend kolm aastat tagasi ning mis nüüd on saanud füüsilise vormi CD kujul.

Pühapäevasest festivalikavast leiab EMTA üliõpilaste a capella koosluse nimega Cantus Reval, mida juhendab Stijn Claerhoudt. Kõlab Claudio Monteverdi, Josquin Desprez, Carlo Gesualdo ning Luca Marenzio looming.

Festivali lõpetab varase klahvpillimuusika professor Lembit Orgse haamerklaveril, kus ta kannab ette varaklassitsismi ning hilisbarokki – kõlab Joseph Haydni ja Jan Ladislav Dusseki looming.

Vanamuusika areng Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

Tarum meenutab festivali sündi kümme aastat tagasi, kui ühe laua taga koos tolleaegse EMTA arendusprorektori Helena Tulve ja muusikateaduse professori Toomas Siitaniga sai idee välja käidud ning vanamuusikafestivali Ceciliana loomine Imbi Tarumile usaldatud. Nagu heade asjade sünniga, oli ka vanamuusikafestivalil oluline roll õigel ajastusel ja positiivsete juhuste kokkulangemisel. Juba esimesel aastal võttis Erasmus programmi kaudu festivalist osa muusikakollektiiv Terni konservatooriumist Itaalias, kes viis kohapeal läbi ka meistrikursuseid. Tarum ütleb selle kohta, et tegemist oli lihtsalt väga hea juhusega: Terni konservatooriumist võeti temaga ühendust veel enne, kui vanamuusikafestivali mõte üldse lauale oli tulnud. „Sellest ajast peale on festival käivitunud. Koguaeg on olnud mõned väliskülalised lisaks meie üliõpilastele – see on olnud sümbioos õppetöös,“ ütleb ta.

Imbi Tarum, kes ise on varajase muusika üks säravamaid interpreete ning Eesti klavessiiniõppe rajaja, rõõmustab eriliselt aga selle üle, millise arenguhüppe on vanamuusika laiemalt, aga eelkõige õppe kujul EMTA-s teinud. Alates 2015. aastast tegutseb varajase muusika eriala, mis on justkui ühendavaks lüliks kõikide osakondade vahel, andes ruumi ja võimalusi teha rohkem kammer- ja vanamuusikat. Kui keskuse loomise algus oli Tarumi sõnul tasane, siis tänasel päeval on võimalik 27 juba ka magistriõppe tasemel õppida barokkkeelpille eraldi erialana. „Majasiseselt on toimunud väga suur areng ja kindlasti on ka festival Ceciliana suurepäraseks väljundiks kõikidele üliõpilastele.“ Samal ajal meenutab ta enda ülikooliaastaid seitsmekümnendate lõpus, mil õpingutega paralleelselt sai olla osa vanamuusikaansamblist Hortus Musicus.

Võiks mõelda, et vanamuusika hällimaades oli selle muusika levik laialdane, aga Eesti klavessiinikunstniku sõnul oli näiteks Hispaanias ja Itaalias varajase muusika esitamine veel kaheksakümnendatel praktiliselt olematu. Sealsed inimesed tegid suured silmad, kui kuulsid, et kuskilt „maakaardil olematust kohast“ tulevad muusikud ja esitavad nende maa loomingut. Tarumi sõnul oli varajase muusika kandepind tol ajal veel väga kitsas, nimetades üheks võõristamise põhjuseks akadeemilise kontserdielu teatud konservatiivsust. Hortus Musicus aga kuulus esimeste ansamblite hulka, kes varajast muusikat maailmas laiemalt tutvustas. „Nüüdseks võib öelda, et vanamuusika on nii laiapõhine, et igas muusikakõrgkoolis on olemas kas vanamuusika osakond või vanamuusikapillide õpe. Ansamblitel, mida aasta-aastalt juurde tuleb, ei jõua enam järgegi pidada,“ ütleb ta naljatamisi. Siinne areng on Tarumi sõnul nähtav aga eeskätt õppe kujul: vanamuusikat saab õppida nii Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) kui ka Vanalinna Hariduskolleegiumis. „Ka festivali korraldamine on üks viis populariseerida kaunist vanamuusikat, mida me siin õpime ja teeme,“ leiab ta. Lisaks festivalile Ceciliana korraldab Tarum alates 1996. aastast ka klavessiinifestivali, otsides elamusrikkaid ja kõrgetasemelisi külalisesinejaid, kes pakuksid publikule üllatusi, kõrget taset ja muusikalist andumust.

Vanamuusika embuses

Kuigi vanamuusikaga puutus ta kokku juba õpingute ajal literatuuritundides, ei olnud Tarum sellesse muusikastiili niivõrd sügavuti läinud. Ta meenutab, et esimene teadlikum kokkupuude varajase muusikaga langes kokku tutvumisega enda tulevase abikaasa, trompetisti ja ansambli Hortus Musicus liikme Raivo Tarumiga. Samal ajal sattus talle kätte Ida-Saksamaa plaadifirma Eterna poolt välja antud vinüül Michael Praetoriuse muusikaga, mille kuulamist nimetab Tarum elumuutvaks. „See oli midagi nii erilist, et seda võis õhtuti lõputult kuulata. Olles lihtne, samas nii tundeline, südamlik ja uskumatult sügav oma lihtsuses,“ kirjeldab ta elavalt. Tol perioodil käis ta regulaarselt ka kuulamas ansambli Hortus Musicus kontserte, iseloomustades seda kogemust kui puudutust teisest reaalsusest. „Kõik see oli nii teistmoodi, tekitades väga erilise tunde hinges. Siia liitus ka noorus ja armastus.“

Juhuse tahtel kutsuti tol ajal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) Bruno Luki klaveriklassi üliõpilane proovima Ida-Saksamaa vabriku poolt valmistatud Lindholm klavessiini, mille kõla ei ole Tarumi hinnangul võrreldav praeguste klavessiinikõladega. „Aga see oli minu esimene kokkupuude klavessiiniga. Tol korral ei teadnud ma võib olla selle pilli olemasolustki,“ naerab ta. Klavessiini proovimisega kaasnes koheselt ka kutse ühineda Hortus Musicusega ning järgmisel hetkel käis noor klaveritudeng juba vanamuusika radu. „Olin seal kohe sees, kõige täiega!“ Viimased kaks õppeaastat koos intensiivse ansamblitööga pakkus noorele muusikule kõvasti väljakutseid: „Kontserdid, proovid, harjutamised, sõidud – kõik tuli kaasa teha ja ühendada see õppetööga.“

Ka kohanemine uue instrumendiga võttis oma aja, tulles läbi suurte otsingute ja möödaminemiste: „Ma ei armunud kohe klavessiini kõlasse. Tundsin ennast ebamugavalt, ei suutnud end väljendada selliselt nagu klaveril. Võttis aega, kuni hakkasin olema nagu kala vees.“ Kui kiindumine klavessiini kõlasse ei olnud kohene, siis ansambli töösse ning repertuaari, mida Hortus Musicus esitas, oli ta koheselt uppunud. „Pidin väikeseid vahelõike mängima, mis oli minu jaoks suur ülesanne. Ma ei olnud kunagi rahul sellega, mis sealt tuli,“ meenutab Tarum. Suur murrang pilli tunnetuse osas saabus siis, kui ta sai kogeda meistri käe all valminud klavessiini, mis üüriti 1980. aastal kuuajase Soome ringreisi ajal. Tegemist oli itaalia tüüpi meister Henk van Schevikhoveni poolt valmistatud käsitööpilliga. „Ma ei olnud midagi sellist varem ette kujutanud. Selle pilli kõlas oli sära, sädelus ja samas resonants ning sügavus.“ Kuna kiindumus oli jäägitu, sai sõprade abiga klavessiin välja ostetud ning Eestisse toodud. Tänasel päeval kasutab Tarum seda erilise tähendusega pilli enda klavessiiniõpilastega.

Ka noorte klavessiiniüliõpilaste puhul näeb Tarum seda otsimist, et ennast klavessiini taga hästi tunda ning kuidas saada need väljendused, mida hing igatseb, edasi anda. „Selleks on pisut teised vahendid ja artikulatsioonid. Kui enne mängiti rangelt tempos, mis oli mõjutatud akadeemilisest ja klassikalisest vaatenurgast, siis praegu on õnneks asjad läinud palju vabamaks,“ sõnab ta. „Me lähtume palju rohkem afektist või tundest. Õpilasi on ka erinevaid – kes on klaveriõppe taustaga, kes ainult klavessiini mänginud.“ Klavessiini professor imetleb eriliselt aga neid noori, kes suudavad kohaneda kahe pilliga. Vaatamata sellele, et Tarum lõpetas klaveriõpingud konservatooriumis 1980. aastal cum laude, tegi ta pärast õpinguid valiku klavessiini kasuks. Kuigi klavessiinikunstnik armastab ka klassikuid nagu Frédéric Chopin või Franz Schubert, peab ta vanamuusikat enda hingemuusikaks. „Ühegi teise stiili kohta ei ütle ma midagi halba, aga erilist harmooniat pakub vanamuusika.“

Festival Ceciliana toimub 21.–24. märtsini, kavaga saab tutvuda siin. Barokkooperi „La Calisto“ kohta leiab lisainfo siit.

Imbi Tarumit intervjueeris Jaanika Vilipo. Intervjuu ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja esimeses numbris (märts 2024), rohkem infot siit.

Täna saab Jennifer Baggi lavastuse „Pall on elu“ esietendusega avapaugu juunikuuni vältav Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rahvusvaheline kaasaegsete etenduskunstide festival CPPM Manifestal. „Punased kaardid, kollased kaardid, oranžid kaardid, sinised. Kelle käes on käsiraamat ja kuidas see sinusse puutub?“ Otsinguline Austraalia etenduskunstnik Jennifer Bagg toob oma magistriõpingute lõputööna lavale igavese mõtiskluse teemal kunst versus sport. Etendused tänasest 15. märtsini EMTA black boxis. Autor-lavastaja Jennifer Bagg (Austraalia), valguskunstnik Rommi Ruttas, helikujundaja Jürgen Reismaa (Von Krahl), Ere Kama ja Kadri Joala (EKA), etendajad Katia Skylar (Soome), Elo Järv (Eesti), Erko Sild (Eesti) ja Edward Skaines (Austraalia). Lavastus valmib koostöös Von Krahli teatriga ja selle valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.

Tänavune festivali programm esitleb 14 noore etenduskunstniku loomingut, kes tulevad 11 riigist: Jennifer Bagg (Austraalia), DongBin Lee (Lõuna-Korea), Rebecca Green (Ameerika Ühendriigid), Amy Reade (Inglismaa), Javier Cárcel Hidalgo-Saavedra (Hispaania), Katia Skylar (Soome), Misia Żurek (Poola), Rasmus Jensen (Taani), Sofia Filippou (Kreeka), Kymbali Williams (Ghana/Inglismaa/Eesti), Britt Kõrsmaa, Elo Tuule Järv, Kirte Jõesaar, Kreete Tarmo. Kõik projektid valmivad spetsiaalsest festivali jaoks, seega tuleb festivali raames esiettekandele 14 uuslavastust, millega antakse rohkem kui 60 etendust. Järgmine esietendus, Dongbin Lee „Osta mind“ toimub juba 29. märtsil EMTA black boxis.

CPPM Manifestal on ellu kutsutud selleks, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kaasaegsete etenduskunstide magistrandid saaksid pärast kaheaastast maailma tipptegijate käe all õppimist astuda rahvusvahelisele areenile ja tutvustada oma loomingut nii Eesti kui ka rahvusvahelisele publikule, kuraatoritele ja produtsentidele. Eelmise festivali raames, mis toimus 2021. aastal, sündisid muuhulgas Liisa Saaremäeli „Tiny Home Productions Presents: Suurem kui elu“ (koostöös ULMiga), mis sai 2022. aasta teatriauhinna etenduskunstide kategoorias ja Keithy Kuuspu „Läbi kukkumine“ (koostöös STLiga), mille eest ta pälvis Kristallkingakese auhinna ja nominatsiooni parima tantsulavastuse kategoorias. Paolo Panizza jõudis oma lavastusega „Por Toi“ Veneetsia 2022. aasta teatribienaalil noorte lavastajate kategoorias finaali. Põnevaid elamusi pakub festivali programm ka sel korral, viies publiku lisaks juba teada-tuntud saalidele (Von Krahl, Kanuti Gildi SAAL, Viimsi Artium, Ringlava) ka seniavastamata mängupaikadesse (Ungru lossi varemed, Kiviõli tuhamäed, Pirita TOP bassein, Tallinna linnaruum ja erinevad pop-up galeriid).

Vaata festivali kogu programmi SIIT. 

Kohtumiseni festivalil!

Täna, 8. märtsil ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja esimene number, mille eessõnas võtab sõna loometegevuse ja välissuhete prorektor Henry-David Varema.

Austatud lugejad 

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ajakiri avab lugejatele meie loomingut ja inspiratsiooni täis maja ning tutvustab inimesi, kes on oma erialale sügavalt pühendunud.

Ajakirja avanumbrist saab lugeda intervjuud rektori Ivari Iljaga, kes räägib muutunud maailmaga seotud väljakutsetest, kõrghariduse valupunktidest, kuid ka vajadusest kasvatada noorema generatsiooni huvi professionaalse muusikaõppe vastu.

Avanumbri esikaas on pühendatud EMTA lavakunsti osakonda sel kevadel lõpetavale XXXI lennule. Intervjuudest on huvitav teada saada, mida mõtlevad ning millest unistavad oma loometee alguses olevad noored näitlejad. Sõna saab ka lennu juhendaja, näitlejatöö vanemlektor Jaak Prints. 

EMTA ajakiri annab ülevaate mõningatest olulistest sündmustest, mis ootavad akadeemiat ees 2024. aasta kevadel. Koostöös Tallinna linnaga tuleb 9. märtsil Kaarli kirikus ettekandele Benjamin Britteni „Sõjareekviem“, millega meenutame 80 aasta möödumist Tallinna märtsipommitamisest. Britteni kui ühe mõjukama inglise helilooja mõttemaailma avab ajakirja veergudel dirigent, koori- ja orkestridirigeerimise professor Toomas Kapten. Helilooja kirjutas „Sõjareekviemi“ 1961. aastal ning seda peetakse tema sõjavastaste veendumuste manifestiks. Kuigi teose pealkiri on kurjakuulutav ning inimkonnale hoiatuseks hukatuslike sõdade eest, kätkeb see endas ka rahusõnumit ja lootust. 

Samuti saavad sõna varajase muusika õppejuht, klavessiini professor ja vanamuusika festivali Ceciliana kunstiline juht Imbi Tarum, kaasaegsete etenduskunstide juhtiv professor, õppekava koordinaator ja festivali Manifestal kunstiline juht Jüri Nael ning audiovisuaalse loomingu õppejuht ja festivali Commute üks loojatest Einike Leppik. 

Akustik Linda Madalik ja sisearhitekt Aivar Oja räägivad 2019. aastal avatud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja suure saali ehitamisest ja selle väljakutsetest. Seoses kontserdi- ja teatrimaja avamisega algas akadeemia ajaloos uus ajajärk, mis avas suurepärased võimalused meie üliõpilastele ning muutis maja veelgi avatumaks ka publikule.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia võõrustab tänavu kevadel Põhja- ja Baltimaade suurimat pärimusmuusika festivali Nordtrad. Nagu pärimusmuusika eriala õppejuht Karoliina Kreintaal ning pärimusmuusika lektor Leanne Barbo oma intervjuus lausuvad, on see suur au mitte ainult akadeemiale, vaid tervele Eestile. 

Kahtlemata on ajakirja üheks lahutamatuks osaks rubriik, kus räägime teadusest. Sel korral tutvustab doktorinõukogu esimees, doktoriõppe keskuse juhataja ja muusikateaduse professor Kristel Pappel EMTA doktorantide tegevust. 

Oluline on mainida ka seda, et teemasid, mis sel korral ajakirja ei mahtunud, on palju, kuid kindlasti leiavad nad oma koha järgmistes numbrites. 

Tänan ajakirja koostajaid Jaanika Vilipot, Evelin Värvat ja Svea Ideon-Marksi ning kõiki teisi suurepäraseid kolleege, kes panustasid ajakirja valmimisse.

Head lugemist!

Henry-David Varema 
Loometegevuse ja välissuhete prorektor

Ajakiri on tasuta kättesaadav nii paberkandjal kui ka elektrooniliselt. Paberkandjal ajakirja leiab nii akadeemia õppehoonetest kui ka kontserdi- ja teatrimajast. Elektroonilist versiooni saab lugeda siit.

Kaanefoto autor: Rene Jakobson

Sel kevadel lõpetab lavakunstikooli bakalaureuseõppe 31. lend näitlejaid, kuid lisaks sellele on oma magistriõpingutega lõpule jõudmas rühm eriilmelisi lavastajaid, kelle lõputöid saab näha erinevatel tuntud ja senitundmata lavadel üle Eesti.

Juba septembris esietendus Ugalas Karl Koppelmaa lavastus „Tramm nimega „Iha””.

1. detsembrist on Musta Kasti mängukavas lavastus „Surm” , mis on Birgit Landbergi magistrilavastus. 2. veebruaril tuli Linnateatris publiku ette Johan Elmi lõpulavastus „Tikud” ja 2. märtsil Ugalas Liis Aedmaa lõputöö „Uhkus ja eelarvamus (justkui)”.

Märtsi viimastel ja aprilli esimestel päevadel saab ühes Ülemiste city kontoris näha Tormi Toropi lavastust „Miljard aastat enne maailmalõppu”, sellele järgneb peagi Andreas Aadeli magistritöö „Tundmatute asjade mets”, mis jõuab publiku ette 20. aprillil Tartu Uues Teatris.

Kevadel valmib Maria Reinupi lõputööna lühifilm „Arütmia” ja Eduard Teel on valmimas dokumentaallavastus. Leeni Linna lavastab Kristo Šagori näidendi „Kolmekas ilma Simoneta”, mille esietendus on plaanis 1. oktoobril VAT teatris, ja novembris toob Mart Piirimees Eesti Draamateatri lavale Yasmina Reza uue näidendi.

Uute magistrantide vastuvõtt eestikeelsesse magistriõppesse toimub suvel 2025.

Laupäeval, 9. märtsil möödub Tallinna märtsipommitamisest 80 aastat. Selle traagilise ajaloosündmuse meenutamiseks tuleb Kaarli kirikus algusega kell 20.00 ettekandele inglise helilooja Benjamin Britteni suurteos „Sõjareekviem“ op. 66. Teose toob publikuni ligi 300 muusikust koosnev koosseis dirigent Toomas Kapteni juhatamisel.

Monumentaalne teos „Sõjareekviem“, mida on peetud Benjamin Britteni loomingu üheks kõrgpunktiks, valmis 1962. aastal, et tähistada sõjas hävinud Coventry katedraali taastamist. Väga ulatuslikus ja suurele koosseisule komponeeritud reekviemis on Britten põiminud omavahel ladinakeelse surnumissa tekstid inglise poeedi Wilfred Oweni romantilise sõduriluulega. Teos on helilooja sõjavastane manifest ning hoiatus tulevastele põlvedele, samas ka inimliku lootuse ja armastuse väljendus ning veendumus, et parem, puhtam ja ilusam maailm on võimalik.

„Britteni täpsus inimhinge keerukuse kujutamisel on hämmastav. Tema helikeel on selgelt analüüsitav ja erakordselt kergesti kuulatav. Britteni muusika mõjub esimesest momendist,“ iseloomustab Benjamin Brittenit ja „Sõjareekviemi“ dirigent, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koori- ja orkestridirigeerimise professor Toomas Kapten.

9. märtsil kannavad Kaarli kirikus „Sõjareekviemi“ ette solistid Arete Kerge (sopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester, sinfonietta ja koor, Rahvusooper Estonia Poistekoor ja dirigent Hirvo Surva, Olga Opryshko (orel), Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor ning kammerkoor Collegium Musicale. 

„Suurte kunstiteoste läbi kogevad nende esitajad, kui tähtis on olla inimene selle heas mõttes. See jõuab ka kuulajateni, kes kogevad, et nendes toimus mingisugune sisemine muutus,“ sõnab Kapten. „Sest kõik algab inimesest: ükski relv ei ole kahjulik, kui ta ei ole inimese käes. Inimesed on ise teinud selle maailma ja ükski kõrgem võim ei aita meid sellest vabaneda. Inimesed peavad ise jõudma kurjusest vabanemiseni või me saame hukka.“ Rahuajal sündinud dirigent teab, et muusiku relvaks on muusika: „See ei tee kellelegi haiget, vaid pigem teeb meid tugevamaks. Kõik me tahame rahu ja kõik me tahame ka seda, et lõpeks vägivald. Et inimkond ei hävitaks ennast.“

Kontsert toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Tallinna linna koostöös ning see kuulub UNESCO Muusikalinn Tallinn programmi. Kontserti toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.

Piletid on saadaval Piletikeskuses ja Piletilevis ning tund enne algust kohapealt. Muusikalinna noortepilet hinnaga 6 eurot on saadaval Piletikeskuses ja mõeldud 16–26 aastastele õppivale noorele.

Pikemat intervjuud Toomas Kapteniga saab lugeda siit.

Meediakajastusi:
GALERII. 80 aastat õuduste ööst. Tallinnas mälestati märtsipommitamise ohvreid (Pealinn, 11.03.2024)
Neeme Raua intervjuu Toomas Kapteniga (Kuku raadio, 09.03.2024; intervjuu algab 68. minutil)
Taas kunstiga sõja vastu: märtsipommitamist meenutab Britteni „Sõjareekviem“ (Postimees, 07.03.2024)
Märtsipommitamist meenutatakse Kaarli kirikus Britteni “Sõjareekviemiga” (Pealinn, 07.03.2024)
9. märtsil möödub 80 aastat Nõukogude lennuväe massiivsest õhurünnakust Tallinnale (Klassikaraadio, 06.03.2024)
Laupäeval möödub 80 aastat Nõukogude lennuväe rünnakust Tallinnale (Pealinn, 06.03.2024)
MÄRTSIPOMMITAMISE AASTAPÄEV: Kaarli kirikus kõlab võimas sõda tauniv reekviem (Pealinn, 27.02.2024)

Fotode autor: Vahur Lõhmus