Latest Posts

2.–4. maini toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) ning Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) Euroopa Kammermuusika Õpetajate Assotsiatsiooni (ECMTA – European Chamber Music Teachers Association) aastakonverents, mille üldkoosolek valis ECMTA juhiks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia instrumentaalkammermuusika õppejuhi professor Marje Lohuaru. Asejuht on Katariina Liimatainen, juhatuse liikmed: Indrė Baikštytė, Bogna Czerwińska-Szymula, Tobias Granmo, Grzegorz Mania, Yiannis Miralis ja Tuomas Untamala, asendusliikmed: Piret Väinmaa and Daiva Stulgytė-Povilaitienė.

Saja liikmega Euroopa Kammermuusika Õpetajate Assotsiatsioon asutati 2007. aastal ja see koondab nii muusikakõrgkoole kui ka kammermuusika alal tegutsevaid ansambleid ja festivale. Organisatsioon on avatud ka erinevatel haridusastmetel kammermuusikat õpetavatele koolidele.

Vaata lisaks: www.ecmta.eu

Kolmapäeval, 18. juunil kell 19.00 toimub EMTA suures saalis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2025. aasta lõpetajate galakontsert, kus esinevad interpretatsiooniosakonna lõpetajad. Sissepääs tasuta!

Neljapäeval, 19. juunil kell 19.00 leiab EMTA black box’is aset Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2025. aasta lõpetajate kontsert, kus esinevad heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna lõpetajad. Sissepääs tasuta, vajalik võtta tasuta pääse Piletikeskusest!

Neljapäeval, 19. juunil kell 19.00 esineb XXVIII Suure-Jaani Muusikafestivali raames Suure-Jaani kooli saalis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester. Solistid on 2025. aasta lõpetajad, dirigeerib Toomas Vavilov. Piletid hinnaga 18 ja 15 eurot on saadaval Fientas siin.

Reedel, 20. juunil kell 14.00 toimub EMTA suures saalis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2025. aasta lõpetajate kontsertaktus, kus esinevad solistid koos EMTA sümfooniaorkestriga Toomas Vavilovi dirigeerimisel. Kontsertaktusele pääseb kutsetega, otseülekannet saab jälgida EMTA YouTube’i kanalilt ja suurelt ekraanilt black box‘is.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemial (EMTA) on au võõrustada rahvusvaheliselt tunnustatud koreograafi ja lavastajat Lloyd Newsoni OBE, teatrikompaniist DV8 Physical Theatre, kes viib 19.–24. maini 2025 läbi nädalase residentuuri kaasaegse etenduskunsti magistriprogrammi (CPPM) üliõpilastega. Avaliku programmi raames toimub reedel, 23. mail kell 19 Newsoni avalik loeng, kus ta vaatab tagasi nelja aastakümne pikkusele loomingule, keskendudes ühiskondlikke ja poliitilisi probleeme käsitlevatele lavastustele. Laupäeval, 24. mail kell 19 toimub CPPM avatud tund, mis annab publikule võimaluse näha töötoa tulemusi.

Lloyd Newson OBE (snd 1957) on lavastaja, tantsija ja koreograaf, kes juhtis alates 1986. aastast füüsilise teatri truppi DV8, mille ta ise asutas. Austraaliast, Albury linnast pärit Newson lõpetas 1978. aastal Melbourne’i ülikooli psühholoogia ja sotsiaaltöö kraadiga. Õpingute ajal treenis ta Margaret Lasica moodsa tantsu trupis, mis sütitas temas huvi tantsu kui erialase karjääri vastu. Pärast esinemist mitmete truppidega Uus-Meremaal ja Austraalias kolis Newson 1980. aastal Londonisse, kus talle sai stipendiumi London Contemporary Dance Schooli. Ta jätkas tantsimist Extemporary Dance Theatre’is, kuid kaotas huvi kaasaegse tantsu vastu, kuna leidis, et sellel puudus sisuline teemakäsitlus.

Just sellest pettumusest lähtuvalt asutaski Newson DV8, kus hakkas arendama “füüsilise teatri” kontseptsiooni, mis ühendab tantsu, teksti, filmi ja teisi meediume sotsiaalsete ja poliitiliste teemade käsitlemiseks. Trupi varased tööd, näiteks “My Sex, Our Dance” (1986) koos Nigel Charnockiga ja “Dead Dreams of Monochrome Men” (1988), äratasid suurt tähelepanu; viimane neist oli ka esimene DV8 lavatöö, mis 1990. aastal filmiks kohandati. Teised lavastused, nagu “Strange Fish” (1992), “Enter Achilles” (1995) ja “The Cost of Living” (2003), järgisid sama suunda ja pälvisid tihti rahvusvahelisi auhindu nii lava- kui filmiversioonide eest. 

Märkimisväärne on ka “Living Costs” (2003), mis oli DV8 esimene kohaspetsiifiline etendus Tate Modernis ning näitas trupi võimet luua kaasahaaravaid ja sotsiaalselt seotud projekte.

Alates 2007. aastast hakkas Newson üha enam integreerima DV8 lavastustesse verbatim-teatrit, kasutades intervjuude transkripte ja dokumentaalseid tunnistusi, et uurida aktuaalseid kaasaegseid probleeme. Lavastus “To Be Straight With You” (2007–2009) käsitles religioosset ja kultuurilist homovastasust, “Can We Talk About This?” (2011–2012) keskendus sõnavabadusele ja tsensuurile ning “JOHN” (2014–2015) jutustas ühe mehe võitlusest kuritegevuse, sõltuvuse ja isikliku lunastusega. Need teosed äratasid nii poleemikat kui ka poolehoidu ja kajastasid Newsoni kompromissitut pühendumust sotsiaalsete ja poliitiliste normide vaidlustamisele liikumise ja teksti kaudu.

DV8 on võitnud 55 riiklikku ja rahvusvahelist auhinda. Siiski teatas Newson trupi 30. aastapäeval aastal 2016 loomingulisest pausist, et DV8 tulevikusuundi kaaluda. Mitmete teiste autasude seas omistati talle 2013. aastal Briti Impeeriumi Ohvitseri (OBE) tiitel kaasaegse tantsu edendamise eest. Samuti on Ühendkuningriigi kriitikute ringkond tunnustanud teda kui üht viimase saja aasta saja mõjukama kultuuritegelase hulka kuulujat.

DV8 Physical Theatre oli Londonis tegutsev füüsilise teatri trupp, mille 1986. aastal asutas sõltumatu tantsijate kollektiiv, keda ajendas rahuolematus ja pettumus olemasoleva tantsuskeene suhtes. Trupi eestvedajaks ja kunstiliseks juhiks oli koreograaf Lloyd Newson.

DV8 Physical Theatre’i loometegevus seisnes kunstiliste ja füüsiliste riskide võtmises; tantsu, teatri ja isiklike vaadete vaheliste barjääride lammutamises ning eelkõige ideede ja tunnete selgel ja pretensioonitul edastamisel fookusega sotsiaalpoliitilistel küsimustel. Otsides pidevalt parimaid võimalusi publikuga suhtlemiseks kaasasid nad oma lavastustesse teatri ja filmi elemente, samuti teksti ning panid proovile tantsu piirid.

Oma tegutsemisaja jooksul lõid nad kuusteist tähelepanuväärset ja rahvusvaheliselt tunnustatud tantsulavastust ning neli auhinnatud filmi televisioonile. DV8 tuuritas oma lavastustega nii Suurbritannias kui 28 riigis üle maailma ning pälvis hulgaliselt kodumaiseid ja rahvusvahelisi auhindu. DV8 lõpetas ametlikult tegevuse 2022. aasta aprillis. 

Avalikud üritused

23.05.2025 kell 19:00, LOENG – EMTA black box
24.05.2025 kell 19:00, AVATUD TUND – EMTA black box

Piletid www.cppm.ee 

Fortunato Salvador García Piquer on silmapaistev pianist, kelle tehnika, klaverikäsitlus ning selge ja puhas muusikaline joon on pälvinud tunnustust nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Möödunud aasta ke­vadel võitis ta Eesti Muusika­ ja Teatriakadeemias (EMTA) toimunud Yamaha stipendiumikonkursi ning detsembris saavutas X Eesti Pianistide Konkursil esi­koha. „Minu jaoks tähendab selline auhind eelkõige tunnustust kogu minu senise töö eest ning on suu­reks motivatsiooniks jätkata oma teed muusikuna,“ lausub laureaat Eesti Muusika­ ja Teatriakadeemia ajakirjale antud intervjuus.

Hispaanias, Valencia piirkonnas, muusikute peres üles kasvanud Fortunato näitas juba väikese poisina üles huvi muusika vastu. Klarnetiõpetajast isa eeskujul sai tema esimeseks instrumendiks klarnet, mis oli justkui loomulik valik peretraditsioonide jätkamisel. „Kasvasin üles klarnetihelide keskel ja mäletan, kuidas see pill mind köitis. Samas oli meie kodus ka klaver, mida ma lihtsalt armastasin! Istusin sageli selle taha, mängisin omal viisil ning korraldasin perele väikeseid kontserte,“ meenutab Fortunato. Kui tuli aeg valida esimene pill, tundus klarnet loomuliku valikuna – lisaks isale mängis klarnetit ka Fortunato õde. Ometi tunnetas ta sisimas, et tema tõeline kutsumus on klaver. „Pärast klarnetitunde koju jõudes istusin automaatselt klaveri taha ja mängisin klaveril läbi kõik, mida tunnis olin õppinud. Mängisin kõrva järgi ja lisasin juurde akordid.“

Vanemad mõistsid üsna pea, et poeg peaks hoopis klaverit õppima. Nii kasvas Fortunato üles kahe instrumendi keskel, jagades oma aega klarneti ja klaveri vahel. Pilliõpe professionaalsel tasemel nõuab aga sügavat pühendumist, pikki harjutustunde ja aega. „Teadsin sisimas, et klaver on minu instrument rohkem kui klarnet,“ räägib Fortunato. Pärast keskkooli lõpetamist tegi ta otsuse ning jätkas õpinguid Castellóni Konservatooriumis klaveri erialal. Tõsi on see, et muusikute peres üles kasvades on muusika justkui õhk, mida sisse hingad. Valencia on Fortunato sõnul aga väga tugeva puhkpilliorkestri kultuuriga ning see muusika, mis teda lapsepõlves ümbritses, oli sootuks erinev sellest, milles pianist tänasel päeval elab.

Eesti – ideaalne keskkond noorele pianistile

Pärast esimest aastat Castellóni Konservatooriumis tuli pianist 2020. aastal Erasmus+ programmi raames Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus tema juhendajateks said klaveri vanemlektorid Mihkel Poll ja Age Juurikas. „Üks minu Castellóni õppejõududest rääkis Eestist ja soovitas EMTA-t. Alguses ei teadnud ma Eestist kuigi palju,“ tunnistab Fortunato ja lisab „Aga mida rohkem ma selle riigi kohta uurisin, seda enam tundsin, et Eesti võiks mulle sobida.“ Pianisti sõnul on Eesti ja EMTA noorele pianistile suurepärane koht arenguks. „Siin on kõik need võtmetegurid, mis toetavad mind muusikalises arengus: suurepärased harjutustingimused, kvaliteetsed klaverid ja võimalus harjutada nii palju kui vaja, ilma piiranguteta. See on pianistile tohutult oluline,“ sõnab ta. „Samuti on siin head õppejõud ning võimalusi laval esinemiseks, mis on kunstilise kasvu jaoks hädavajalik.“ Pärast vahetusõpinguid naasis Fortunato tagasi kodumaale, lõpetas seal bakalaureuseõpingud cum laude ning kandideeris EMTA-sse, et jätkata siin magistriõpinguid. Magistrantuuris said Fortunato juhendajateks professor Ivari Ilja ja uuesti Mihkel Poll. „Olen siin kasvanud nii muusikuna, pianistina kui ka inimesena,“ sõnab ta. Magistriõpingud lõpetas pianist möödunud aastal cum laude ning 2024. aasta sügisest jätkab õpinguid EMTA doktoriõppes.

Enesedistsipliin ja harjutamine – edu võti

Kui rääkida noore klaverikunstniku igapäevaelust, siis pealtnäha kaunis ja glamuurne elukutse eeldab äärmiselt kõrget enesedistsipliini. Fortunato alustab oma päevi varajastel hommikutundidel, kui akadeemias on veel vaikne. Päev algab harjutussessiooniga, mis kestab 4–5 tundi järjest. 6–7 harjutustundi päevas ei ole midagi erakordset – see on ühe pianisti igapäevaelu. „Kindel päevagraafik ja distsipliin – see on väga oluline,“ sõnab ta. „Oluline on harjutada eesmärgiga, mitte lihtsalt tundide arvu pärast. Näiteks konkursiks valmistudes seadsin oma põhieesmärgiks esitada Maurice Raveli klaverikontserti nii nagu helilooja seda ette kujutas, mitte lihtsalt vajutada klaviatuuril õigeid klahve.“ X Eesti Pianistide Konkursi finaalis kõlaski Fortunato esituses tehniliselt äärmiselt nõudlik Raveli klaverikontsert vasakule käele. Sama oluline kui kindel päevagraafik ja intensiivsed harjutustunnid, on ka tasakaalu hoidmine. Pianisti hoiavad treeningsaal ning pikad jalutuskäigud, mil ta saab oma mõtteid korrastada. „Vahel on kasulik klahvide juurest eemale astuda, et aidata muusikal ja mõtetel vabalt liikuda. Kuigi harjutamine on oluline, on tähtis hoida ka vaimset tasakaalu.“

Unistustest

„Soovin, et mind teataks kui muusikut, kes suudab teoseid esitada nii nagu mina neid tunnetan ja ka nii nagu helilooja on need kirja pannud.“ räägib Fortunato. Kui heliloojatest rääkida, on pianisti üheks lemmikuks eelpool mainitud Maurice Ravel, aga ka Fryderyk Chopin ja Aleksandr Skrjabin. Kuidas on aga põhjamaise muusikaga ning kuidas hindab Fortunato Eesti heliloojate loomingut? Eesti heliloominguga puutus Fortunato esmakordselt kokku Tallinnasse õppima asudes. Üheks esimeseks teoseks, mida ta mängis, oli Eduard Tubina „Ballaad Mart Saare teemale“, mis avaldas pianistile sügavat muljet. Seetõttu on Tubinast kujunenud üks tema lemmikheliloojaid Raveli kõrval. Mõni aeg hiljem tutvus ta ka Tõnu Kõrvitsa, Artur Lemba ja Lepo Sumera loominguga. „Postromantism on mulle muusikaliselt lähemal,“ sõnab ta. „See tunne, et jagan muusikat publikuga ja nad saavad sellest midagi, on minu elukutse kõige väärtuslikum osa. Ma ei taha teha suuri väiteid tuleviku kohta, sest asjad võivad muutuda. Aga see, et saan klaveri taga olla, muusikat mängida, oma kunstilist teekonda jagada – see on see, mida ma kõige rohkem hindan.“

Ka konkursi olukorras püüab Fortunato hoida endas eelkõige muusikalise eneseväljenduse eesmärki, mitte võistlusmomenti. „Laval olles ei mänginud ma sellise tundega nagu oleksin konkursi laval. See oli minu jaoks nagu kontsert,“ meenutab ta detsembris toimunud X Eesti Pianistide Konkurssi. Selline mõtteviis võtab vaimset pinget ja raskust vähemaks. „Konkursil ei saa end survestada mõttega teha paremini kui teised osalejad – sa mängid oma teost, esitad selle ja see on kogu töö, mida pead tegema. Ülejäänu otsustab žürii ning sina ei saa seda mõjutada. Konkursil on oluline keskenduda sellele, mida teed, mitte niivõrd võrrelda end teiste osalejatega,“ jagab Fortunato olulist põhimõtet. „Oluline muidugi ka repertuaar, mida pianistid peavad esitama. Kui esimeses voorus on kõigil kindel repertuaar, siis teises ja kolmandas voorus on juba teatud valikuvabadus. Kuna finaalis oli repertuaari osas palju valikuid, andis see interpreedile võimaluse olla rohkem tema ise. See lisas mulle kindlust ja vähendas pinget. Läksin lavale enesekindlalt, mõeldes Raveli klaverikontserdile – sellele, mida see minu jaoks tähendab ja mida ma soovin publikuga jagada.

Lisaks suurepärastele tulemustele möödunud aasta konkurssidel on Fortunato edukas olnud ka varasematel võistlustel: Laine Metsa nimeline pianistide konkurss (II koht, 2021), EMTA muusika interpretatsiooni osakonna Heljo Sepa nimeline pianistide konkurss (preemia, 2022) ja Gabriel Terueli klaverikonkurss (finalist, 2022).

Kui rääkida tulevikuplaanidest, siis keskendub Fortunato praegu doktoritööle, mis käsitleb Aleksandr Skrjabini muusikat – kuidas helilooja oma teoseid kujundas ning millist mõju see avaldab nende esitusele. Fortunato tunneb, et Eesti on ideaalne koht tema muusikalisel teel: „Nüüd, kui olen Eestis olnud pikemalt, tunnen, et see on minu jaoks ideaalne koht arenguks.“ Kuigi Fortunto pere ja lähedased elavad Hispaanias, püüab ta neid külastada alati, kui selleks võimalus avaneb – viimati jõulude ajal. Ta on sügavalt tänulik oma perele, kes on toetanud teda igas eluetapis ja kõigis otsustes. „Mõnikord tundub, justkui oleksin argipäeva eest põgenenud, kuid mul on hea meel, et mu lähedased mõistavad ja toetavad mind vahemaast hoolimata.“ Samuti on Fortunato tänulik oma juhendajatele professor Ivari Iljale ja Mihkel Pollile, kes on avanud talle uksed siinsesse klaverimaailma. „EMTA ja siinsed inimesed on mulle olnud hindamatuks toeks.“ Ta usub, et Eestis saadud kogemused on aidanud tal kasvada nii inimesena kui ka muusikuna.

Fortunato Salvador Garcia Piqueri saab kuulda dokto­rikontserdil 17. mail EMTA kammersaalis. Kontsedrisarja „Klaverikunst” raames esineb Fortunato täispika soolokavaga EMTA suures saalis sel sügisel.

Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja kolmandas numbris (kevad 2025).

Gerhard Bruno Erich Lock kaitseb 12. juunil kell 13.00 ruumis A-402 filosoofiadoktori (muusikateadus) kraadi taotlemiseks tööd:

“Methodological Contributions to a Cognitive Analysis of Perceived Structural Musical Tension in Contemporary Post-Tonal Orchestral Music” (“Metoodikat kognitiivselt analüüsimaks nüüdses posttonaalses orkestrimuusikas tajutud strukturaalset muusikalist pinget”).

Juhendaja: prof. dr. Kerri Kotta

Konsultant: prof. dr. Mauri Kaipainen (University of Helsinki)

Oponent: prof. dr. Anna Rita Addessi (University of Bologna)

Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Katkend töö lühikokkuvõttest:

Väitekirja “Metoodikat kognitiivselt analüüsimaks nüüdses posttonaalses orkestrimuusikas tajutud strukturaalset muusikalist pinget” taustsiht on põimida muusikaanalüüsi ja muusikapsühholoogiat kognitiivselt lähenedes. Laiem siht on arendada analüüsimeetodeid, et edendada arusaamist keerukatest muusikalistest struktuuridest ja kaasaegsest ehk nüüdsest posttonaalsest orkestrimuusikast (inglise contemporary post-tonal orchestral music, CPTOM) üldiselt (üldine objekt), vaadeldes ja analüüsides väitekirjas eriti muusikalist pinget kui n-ö terviknähtust (inglise compound phenomenon) (eriobjekt), mis on universaalselt mõistetav (Farbood 2012, Lehne & Koelsch 2015), kuid keeruline süstemaatiliselt uurida (publikatsioon V). Mõistan muusikat kui keskkonda (Kaipainen 1994, Reybrouck 2015, publikatsioonid III, IV) ning kaasan muusika visualiseerimist ja kujutamist (inglise representation) (publikatsioon II) mudeldamise ja analoogiate osana (publikatsioon III). Peamine siht on tuvastada, kirjeldada, mõtestada ja mõista strukturaalseid aspekte, mis väidetavalt vallandavad (inglise trigger) tähelepanelikul kuulajal (Deliège & Mélen 1997) muusikalise pinge kogemise ajalise dünaamilise lainetaolise nähtusena (inglise temporal dynamic wave-like phenomenon, TDWP). Selle sihini jõudmaks olen määratlenud ja empiiriliselt eritlenud muusikalist pinget eesti nüüdishelilooja Erkki-Sven Tüüri (s 1959) keerukas ja rist-stiililises posttonaalses sümfoonilises orkestrimuusikas: 4. sümfoonia-löökpillikontsert Magma (2002) ja Oxymoron (2003) suurele ansamblile. Tüüri muusikas on ühendatud klassikaline hierarhiline (strukturaalne, lineaarne, teleoloogiline) ja kõlal põhinev (ruumiline, mittelineaarne, hierarhiatu) komponeerimise viis eesmärgiga võimaldada kuulajatel tajuda tema muusika tekkelugu detailidest tervikteoseni n-ö integreeritud kognitsioonina (Tüüri sõnastuses „kuulaja jälgivate meelte kompleks“, inglise integrated cognition) tänapäeva maailmas (Kotta 2009, 2009/2010). Muusikaline faktuur rullub (alates 2002/2003) lahti pigem „aeglase“, „kiire“ ja „pideva“ ajakorralduse tunnuste sulandumise kaudu (Kotta 2008, 2011; publikatsioon I). Selgete klassikaliste piiride asemel moodustavad muusikalise vormi pingelised maksimum- ja miinimumpunktid (publikatsioon I). Varem on uuritud nt muusikalise pinge tajumist atonaalses ja mitte-kolmkõlalises muusikas seoses struktuuri ja vormiga (Addessi & Caterina 2000, 2005; Kirschbaum 2001; Addessi 2010), mittetonaalse orkestrimuusika kõlavärvi (Pressnitzer et al 2000) neoklassitsistliku muusika harmoonilise pinge (Teo 2020) empiiriliseks analüüsimiseks.

Ilana Makarina kaitseb 10. juunil kell 10.30 ruumis A-402 filosoofiadoktori (muusika) kraadi taotlemiseks tööd:

“Pianist as Arranger: Creating the Piano Reduction for Unsuk Chin’s Piano Concerto” (“Pianist kui arranžeerija: Unsuk Chini klaverikontserdi klaviiri loomine”).

Juhendajad: Sten Lassmann, PhD ja Maksim Štšura, DMus

Oponent: Mihhail Gerts, PhD

Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.

Katkend töö lühikokkuvõttest:

Kahekümnenda sajandi teises pooles ning käesoleva sajandi alguses loodud
klaverikontsertide puhul tuleb paraku tihti ette, et soolopartii ning partituuri kõrvalt puudub
teose klaviirväljanne. Klaviir on pianisti jaoks oluline abivahend teose omandamisel, kuna
võimaldab harjutamist ning proove teise pianistiga. Viimane on eriti vajalik, kuna orkestrite
proovigraafikud ei võimalda tihti enamat kui paari proovi, millede jooksul detailide jaoks
enamasti aega ei jää. Sisuliselt peaks solist-pianist orkestriproovi tulema juba nii, et
kokkumängulised aspektid on omandatud ― mis aga on võimalik vaid klaviiri olemasolul.
Samuti ei ole ilma klaviirita enamasti mõeldav teoste mängimine muusikakõrgkoolide
eksamikavades või kammerkontsertidel. Seetõttu takistab klaviiri puudumine olulisel määral
uute klaverikontsertide repertuaari võtmist. Käesolev loovuurimuslik projekt pealkirjaga
„Pianist kui arranžeerija: Unsuk Chini klaverikontserdi klaviiri loomine“ püüab panustada
selle tähelepanuväärse lünga täitmisse ning uurida transkriptsiooniprotsessi ning pianistliku
praktika omavahelisi seoseid.

Uurimistöö eesmärk on vastata kolmele peamisele küsimusele:
1. Millised on pianistlikult ladusa ning tekstiliselt täpse klaviiri atribuudid?
2. Mil viisil aitab selle juures kaasa pianistlik kogemus?
3. Kuidas klaviiri loomise protsess omakorda mõjutab pianistlikku praktikat?

Kargel ja päikselisel emadepäeval lahkus meie seast Õpetaja ja kultuurimälu Hea Hoidja – teatriloolane ja -kriitik, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, lavakunstikooli kauaaegne teatriajaloo õppejõud Lea Tormis (17. XII 1932 – 11. V 2025).

Kallis Lea!

Sa pühendasid üle kahe kolmandiku oma elust teatriloole ja lavakunstikoolile. Toompeal, toonases lavakunstikateedris alustasid Sa koolmeistrina 1961. aastal. Oled õpetanud teatritudengeid alates II lennust kuni XXIX lennuni. Õnneks on mõne lühiajalisema kohtumise, samuti tekstide ja salvestuste kaudu Sinu teatriteadmistest ja kultuurimälust osa saanud ka hilisemad õpilased – kuni tänase päevani välja.

„Teatrimälu” – nii pealkirjastasid oma artiklivalimiku „Eesti mõtteloo” sarjas (Tartu 2006). See mõjub olemuslikuna. Sa oled öelnud, et teater „võib mõnikord tähendada igavikuhetki igapäevas” ja osutanud nii mõnelegi lavastusele, mille „maailma tahaks tagasi minna. /—/ Need on lavastused, mis kannavad endas mälu. Mis ei kuulu otseselt ei traditsiooni ega uuendusse, vaid loovad omaette maailma, mis jääb.” (Pangem tähele: „maailmad, mis jäävad” versus vahel juba viledakski kulutatud kujund teatrist kui pöördumatult kaduvast kunstist!)

Teisal oled sõnastanud nõnda: „Minu meelest: kultuur ja teater ongi mälu. Ühe inimese, aga ka ühe rahva mälu. See, mis teatris on kirjeldatav ja dokumentaalselt jäädvustatav (seda pole palju!), segiläbi värelevate visioonide, unenäoliste mälupiltide, müütide, legendide, ajajärgu kujutluste ja anekdootidega. See ongi teatrilugu, võtke või jätke.”

Sa oled meie rahvuskultuuris esimene eriharidusega teatriuurija ja -kriitik (GITISe vastav diplom 1956. aastast). Nii nagu aasta varem GITISe lõpetanud Voldemar Panso oli esimene diplomeeritud lavastaja. 1950ndatel alguse saanud arvustajatöö kohta oled Sa aga tagasivaates tõdenud, et see on „vastamata armastuse vaev”. See võib ositi paika pidada küll, aga …

Teatritegijad on Sind vägagi hinnanud. Merle Karusoo on Sind nimetanud usaldusväärse tagasiside andjaks: „Algul tundus, et ta kiidab kõiki, nüüd ma tean, et ta ei kiida kedagi. /—/ … tema rahulolematus on üks produktiivsemaid /—/ ta on p o o l t, s.t ta mõistab taotlusi, ka neid, mis pole realiseerunud, ka neid, mida ta ei toetaks, ja ütleb alati väga täpselt ära, mis puudu jääb. Aga ütlemise vorm on toetav, julgustav, edasi aitav. Ta aitab meil püsida meie omal teel.”

Üldiselt, hea Lea, oledki Sa vähem kirjutanud niinimetatud jooksvat kriitikat ja sedavõrd enam pühendunud teatriloole. Eelistanud omakorda olla mitte teatriteadlane, vaid pigem teatriloolane. Aga tegelikkuses oled Sa olnud kõike seda – koolmeister, teatri mõtte- ja vaimukaaslane, teatrimõtte ja emakeele hea hoidja … ja rohkem veel.

Sa oled alati rõhutanud teatriloo jäädvustamise-dokumenteerimise vajadust. Meenutagem näitena Su kirjutist „Draamateatri „Kolm õde” mõnede ajalooliste ja praegusaegsete võrdluskoordinaatidega”. See köitev ning ikka ja jälle üle lugedes ergastavalt mõjuv kirjeldus-jäädvustus Adolf Šapiro „Kolme õe” lavastusest (1973) põhineb Su arvukatel vaatamiskordadel. Sa avad lavastuse eri taustu ja määratled tegelaste isiklikke teemasid. Toonane nooremas eas vaataja ei pruukinud märgata ega mõista Meeli Söödi kehastatud Olga varjatud, allasurutud armastust Mikk Mikiveri Veršinini vastu. („Vastamata armastuse vaev…”, eks ole!) Sinu sellesuunaline viibe võis aga osutuda silmiavavaks ning teritada edaspidigi tähelepanu laval toimuva suhtes. Üks alles hiljuti kooli lõpetanu kirjutas tudengina: „Huvitav oli lugeda Lea Tormise artiklit Adolf Šapiro lavastusest „Kolm õde” /—/. Olin selle lavastuse kohta varem veidi lugenud ja ka salvestust näinud, aga see artikkel avas ka Tšehhovi näidendite lavastamist /—/ ja Šapirot kui lavastajat” ning juhatas noorele inimesele ühtlasi kätte Šapiro raamatu „Nii sulgus eesriie”. Tudengite kirjatöödest võib läbi aegade noppida viiteid Sinu käsitlustele näiteks Šapiro „Kirsiaiast”, Karusoo ja VII lennu „Tabamata imest”, Mikiveri „Hamletist”. Samuti on ikka loetud Su „Teatrimälu”-raamatut ja kuulatud „Teatrisajandi”-saateid. Seda tehakse ka edaspidi, olgu see lubadus Sulle siin antud!

Kallis Lea! Sa oled maininud, et Voldemar Panso oli järjepidevuse usku, ja et seda oled olnud Sinagi. Usume, et Su elutöö toetab ja kõnetab jätkuvalt nii tänaseid lavakunstitudengeid kui ka noorema põlvkonna teatriuurijaid. Siinkohal on paslik anda sõna veel ühele endisele tudengile, kes oma teatriajaloo kirjatöö lõpetuseks tunnistas: „sain nüüd selle töö jaoks materjale uurides aru, kui palju, mida kõike ja keda on Lea Tormis teatris näinud.”

Aegadeüleses mõõtkavas võikski see tõdemus raamida ja peegeldada kõike seda, mida Sa oled meile, nii paljude põlvkondade tudengitele ja õppejõududest kaasteelistele õpetanud ja edasi andnud.

Me jääme Sinust puudust tundma. Me jääme Sind tänumeeles mäletama!

Sinu lavakunstikool

Lea Tormise ärasaatmine toimub 24. mail kl 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Uksed avatakse kl 11.30. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.  

In memoriam Lea Tormis
17.12 1932–11.05.2025

Lahkunud on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor, teatriloolane, -kriitik ja õpetaja Lea Tormis.

Lea Tormis õppis 1946–50 Eesti Riiklikus Koreograafilises Koolis, lõpetas 1956 Moskvas Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) teatriteadlasena ja 1963 samas aspirantuuri (kunstiteaduste kandidaat, väitekiri „Eesti nõukogude balletiteater”). 1963–92 töötas ta Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, aastast 1986 kultuuriloo sektori juhtivteadurina. Aastast 1961 oli ta ühtlasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli teatriajaloo õppejõud (aastast 1996 professor, aastast 2003 emeriitprofessor). Lisaks sellele on ta olnud Kultuuriministeeriumi kunstide valitsuse repertuaaritoimetaja, Tallinna riikliku keskarhiivi kirjandus- ja kunstiarhiivi teadur, Tallinna koreograafiakooli teatriajaloo õppejõud.

Lea Tormis oli meie esimene eriharidusega teatriuurija. Ta avaldas arvukalt teatriloolisi ja -kriitilisi artikleid, teatriprotsessi analüüse, näitleja- ja rolliportreid. Tormise tasakaalukaid, kompetentseid ja kontekstualiseerivaid arvustusi hindasid nii tavalugejad kui ka teatriinimesed, kellele ta andis usaldusväärset tagasisidet. Tema artikleid on tõlgitud ka inglise, vene, saksa, soome, poola, prantsuse, läti ja leedu keelde.

Hindamatu on tema töö teatriloolasena, nii balleti- kui ka sõnateatri ajaloo uurijana.

Tema monograafiad eesti balletiloost (1967) ja eesti sõnateatrist aastail 1920–1940 (1978) ning dokumendikogumik lavastusest „„Inimene ja jumal“ 1962“ (1988) on püsiva väärtusega teatriloolised teosed. Tormis juhtis ka uurimisrühma „Eesti sõnateater 1965–1985“, mille töö tulemused on ilmunud samanimelises raamatus. Prestiižses „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmus valik tema teatriloolisi artikleid pealkirja all „Teatrimälu“ (2006), nii et moodustus Tormise enda sõnutsi subjektiivne teatrilugu, eesti teatri „väike narratiiv“.

Lisaks kriitiku- ja uurijatööle koostas ja toimetas Tormis teatrialaseid tekste ja mälestusteraamatuid, tegi kaastööd kodu- ja välismaistele teatmeteostele. Ta tegi ka mitmeosalisi teatrisaateid Eesti Televisioonis („Kirjanik ja teater“, „Laudilm“, „Inimese jälil“), teleretsensioone uuslavastustele, teatrisaateid Eesti Raadios („Teatrisajand“) ning osales raadiosaates „Teatrivaht“. Elutööst kõneldes pole vähe tähtis seegi, et omaenda väga aja- ja töömahuka tegevuse juures seisis ta väsimatu kaaslasena üle 60 aasta Veljo Tormise kõrval tema muusikaloomingu tarvis alalise tekstide koostaja, otsija ja toimetajana.

Lea Tormise pedagoogitöö kestis üle 60 aasta. Peale uurimis- ja toimetamistöö mahtus tema ellu sadu arvustusi, esinemisi, ettekandeid, koostamisi, konsultatsioone, nõuandeid, õpilaste ja kolleegide toetamist ja julgustamist. Eestis pole ainsatki teatriinimest ja ilmselt ka mitte -vaatajat, kelleni poleks mingil viisil ulatunud tema mõju, olgu ta enda loengute, uurimuste, arvustuste, tema algatusel ja abil sündinud ettevõtmiste või tema mõjuväljas kujunenud õpilaste kaudu. Lea Tormise lõim eesti teatris on väga ere: see on teatrist, loomingust, rahvuskultuurist mõtlemise kultuur.

Tormis oli ka ühiskondlikult väga aktiivne pea elu lõpuni. Ta oli Eesti Teatriliidu (1957) ning Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse liige (1993–1996 ka esimees), Vanemuise Seltsi (1998) ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia auliige (2009), aga ka Eesti Looduskaitse Seltsi ja Teadlaste Maja asutajaliige. Ta kuulus ka erialažüriidesse ja mitme teatri kunstinõukogusse.

Tormise tegevus pälvis kõrget tunnustust: Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus (1979), Eesti NSV riiklik preemia (1982, monograafia „Eesti teater 1920–1940” eest), Priit Põldroosi nimeline auhind (1986), kriitikaauhind (1989, 1995, 2002), Valgetähe V klassi teenetemärk (2001), Eesti Vabariigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest (2010), Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia (2016) ja Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhind (2020).

Teater on kunstiala, mis loomuldasa seotud ajaga – etendus sünnib ju käesolevas hetkes, tähenduse loob kaasaegne vaataja. Nõnda on teatrilugu vältimatult ka selle ühiskonna lugu, kust tuleb saali publik ja lavale näitleja. Teater omas ajas!, nagu Lea Tormis ise alati teatrivaatamise võtit rõhutas. Kuid teater tähendas talle ka mälu. Kultuuriloolasena oskas ta olla empaatiline, väärtustada protsessi järjepidevust, ning seda järjepidevust ka ise luua.

Kontekstitundliku ja täpse uurijana oli ta avatud uute uurimisküsimuste ja -valdkondade esilekerkimisele. Rahvuskultuuri kandjana oli ta suur eeskuju, naine, kelles oli imeteldavas kooskõlas süvenev teadlane ning tundlik kunstitõlgendaja, suurepärane allikatetundja ja väsimatu valgustaja, avarapilguline humanitaar ja konkreetne pedagoog, heatahtlik kolleeg ja töökas organiseerija. Tormis oli kultuuriloolane, kes kehastas humaniora üldistavat olemust, haruldane arvustaja, kelle arvamust austasid teatripraktikud, töökas uurija, kes oma pühendumusega oli eeskujuks, missiooniga õpetaja, kes teadmistega koos andis edasi oma austust rahvuskultuuri vastu ja humanistlikku maailmavaadet, tehes seda kõike heatujulise ja väsimatuna!

Leinatalitus toimub 24. mail kl 12.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Uksed avatakse kl 11.30. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.  

Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Tartu Ülikool
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Teatri Agentuur
Eesti Kultuurkapital
Eesti Etendusasutuste Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Ekslemine kahe maailma vahel
Kristiina Malm-Olesk, EMTA muusikakultuuri üliõpilane

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heli-, visuaali- ja muusikatehnoloogia festival COMMUTE#7 toimub 8.–16. maini ning kannab alapealkirja „Heaolu“, keskendudes tänavu vaimsele tervisele. Festivali raames esietendub 15. mail kell 19 Kanuti Gildi SAALis audiovisuaalse loomingu eriala lõpetaja Uku Õunapuu teos „draum´ea“. Teos liigub mõjutatud ja mõjutamata maailma piiril, triivides läbi kontrollitud ja kontrollimata kaose. Uurime lähemalt, milliste audiovisuaalsete vahenditega viib autor kuulajaid hauntoloogilisele rännakule läbi mineviku varjude ihaldatud tulevikku.

Mida tähendab Su teose pealkiri „draum´ea“?
Mu teos räägib kahe erineva maailma dialoogist. Üks neist on industriaalne, tehislik ja raskekoeline, väga struktureeritud. Teine on maalähedane, tsivilisatsioonist väljaspool, nagu mingi puhkeala või puhastav keskkond. Tegemist on väljamõeldud kohanimega, mis asub justkui nende kahe ala vahel.

Kui muusikaga tegelen, siis praktiline pool moodustab sellest 40–50%, ülejäänud aja mõtlen muusikast. Ühel õhtul tekkiski äkitselt teose nime idee. Kui ma ei eksi, siis rootsi või norra keeles tähendab see „unenägu“, mis on üpriski asjakohane.

Kas Su  teos seostub hauntoloogiaga?
Üldjoontes küll. Ma defineeriks seda nii, et kui mõelda tulevikule, siis inimestel on mingid ootused või ideed, kuidas elu minna võiks. Hakkame juba varakult oma eesmärkide nimel tegutsema, kuid alati ei lähe kõik plaanipäraselt ja unistused ei ela nii-öelda ajahammast üle: nad jäävad kuskile vahepealsesse aega kinni. Hauntoloogia viitabki nihkega momentide taaselustamisele tulevikus, mineviku uurimisele, millegi taaskasutamisele omas võtmes või läbi nihke.

Millist heli kuuleme?
Taustamuusika on elektrooniline, olen kasutanud erinevaid välisalvestusi ja neid sünteesinud. Teoses kõlavad kannel, akordion ja elektroonika. Protsess on olnud hästi põnev, muusikud on väga osavad ja laheda käekirjaga. Valisin pillid põhiliselt nende tämbrilise ulatuse ja karakteri poolest ning nende laiendatud mänguvõtteid arvestades.

Millist videot näeme?
Lähtuvalt teose kontseptsioonist näeb nii industriaalseid seikasid kui ka olmet ja fragmente tärkavast loodusest, samuti digitaalselt genereeritud videosünteesi klippe. Osa materjalist filmisin Vietnamis ja Hongkongis puhkusereisil olles videokaameraga, mis on vanem kui mina. Tuleb põnev ekslemine.

Milline oli Su loomeprotsess?
Aktiivne loometöö algas veebruarist, aga mõtteprotsess juba novembrist. Alustasin helide kogumist, et luua mitmekesine helipalett. Kui varem olen jäänud helitöötluse puhul tehniliste võtete kasutamisel kinni mingisse raamistikku, siis seekord olen lasknud sisetundel rohkem lennata ning kõlamaastik on tulnud ka sedavõrd kirevam. Heliklippide kogumise käigus hakkas tekkima ajaliin ja teose ülesehitus arenes orgaaniliselt.

Seekord valisin teadlikult paindlikuma loomeviisi. Varem on mind tehniliselt tagasi hoidnud see, kui olen juba enne komponeerimist kirja pannud valmiva teose filosoofia. Nüüd otsustasin lähtuda ühestainukesest mõttest – lühikesest lausest, mida saan vajadusel muuta. Selline lähenemine on muutnud kogu loomeprotsessi palju vabamaks ja paindlikumaks.

Mõnes mõttes on teos sümbioos kõigest seni õpitust: kasutan erinevaid kompositsiooni-, kaamera- ja helisünteesi trikke, katsetan kõlarite paigutusega, kasutan modulaarsüntesaatorit ja naturaalpille.

Kuidas seostub Su teos festivali teemaga (vaimne tervis)?
Üks teose läbivaid motiive on rahu leidmine igapäevaelu kiires tempos ning põgenemine tööstusjärgse maailma ja argise sagimise eest. See vajadus on osaliselt seotud läbipõlemise ennetamisega – teemaga, millega mul on ka isiklikum kokkupuude. Kuigi ma ei ole ise täielikult läbi põlenud, olen sellele üsna lähedale jõudnud. Samuti olen tuttavate pealt näinud, kuidas väsimus koguneb ja jaks järk-järgult väheneb. Tõenäoliselt on see seotud ka vanusega – nooremana on energiat rohkem ning võetakse rohkem kohustusi.

Mida loodad, et publik Su teosest kaasa võtab ja kuidas võiks eelhäälestuda?
Komponeerimisel ei ole minu jaoks esmatähtis, milliseid noote keegi mängib, vaid see, kuidas need kõlavad – milliseid värve nad esile toovad ning millise tämbriga neid esitatakse. Just nendele kõlavärvidele tasub teose kuulamisel tähelepanu pöörata. Samuti võiks püüda avastada laiemat audiovisuaalset maailma ja mitte niivõrd keskenduda narratiivile. Teos on oma olemuselt pigem atmosfääriline ja poeetiline.

Kaasa võiks võtta selle tunde, mis tekib pärast eemalolekut – näiteks kui naased reisilt tagasi igapäevaellu. Panna tähele, kuidas see nihe või keskkonnavahetus sind mõjutas. Avastada tänu sellele ka igapäevaelus rohkem värve ning kui midagi juhtub, siis mitte keskenduda niivõrd sellele, mis juhtub, vaid pigem sellele, kuidas see juhtub. Osata tähele panna justkui kõrvalisi elemente, värve ja kõlasid.