Latest Posts
Sügisel etendub EMTA black box‘is taas lavakunsti osakonna lavastus “JOOKS“, milles argipäevased jooksud ja rütmid põimuvad lootuste, püüdluste ja unistustega. Lavakunsti 30. lennu mõtted ja improvisatsioonid on lavastanud Tiina Mölder (ZUGA Ühendatud Tantsijad) ja Helen Reitsnik (ZUGA, Fine 5).
Etendused:
14., 15. ja 16. oktoobril
19. ja 20. novembril
8. ja 9. detsembril
kell 19.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia black box’is (Tatari 13, sissepääs Sakala tänavalt)
EMTA töötajatele ja üliõpilastele kehtib sooduspilet. Sooduskoodi saamiseks kirjuta lavakunst@eamt.ee.
Muusika- ja teatriakadeemial on täna sünnipäev … 102 aastat tagasi – 28. septembril 1919 – toimus kõrgema muusikakooli avaaktus Estonia kontserdisaalis. Järgmisel päeval ilmus Tallinna Teatajas sündmuse kohta uudisnupukene (vt ülal fotol).
PALJU ÕNNE, EMTA!
EMTAs toimus neljas loovuurimuse festival-konverents „Doctors in Performance“ (DIP) – rahvusvaheline muusikadoktorantide ja -doktorite üritus, millele pani aluse Sibeliuse Akadeemia 2014. aastal. EMTA pidi konverentsi võõrustama juba eelmisel aastal, kuid pandeemia tõttu lükkus see aasta võrra edasi ja toimus 1.–3. septembril 2021 hübriidina.
Vasakpoolsel fotol on üks peaesinejaist professor Neil Heyd; parempoolne foto illustreerib hübriidkonverentsi tehnilisi lahendusi (fotode autor: Marko Poolamets).
DIP hõlmas 43 ettekannet, kontserti ja loeng-kontserti, sessioonid toimusid paralleelselt kolmes saalis. 23 esinejat viibis kohapeal ja 20 ettekannet viidi läbi veebiülekande vahendusel. Peakõnelejateks olid professor Neil Heyde Londoni kuninglikust muusikaakadeemiast ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor Allan Vurma. Konverentsi avapäeva lõpetas kontsert-etendus „Sinikõrgustele“, kus astusid üles EMTA muusikadoktorandid ja kõlas ka heliloojate-doktorantide muusika.
Ettekannete temaatiline haare oli märkimisväärne, ulatudes varastest filmidest kuni XIX sajandi esituspraktika uurimise allikatest numeroloogia ja vene õigeusu eksistentsialismini Sofia Gubaidulina loomingus, samuti kehalisuse ja kuulamiskogemuse seostest uute instrumentide konstrueerimiseni. Paljude jaoks oli DIP pärast pikka pausi esimene rahvusvaheline sündmus ja kohtumisvõimalus, EMTA jaoks ka esimene suuremahuline hübriidkonverents.
EMTA korralduskomiteesse kuulusid prof Kristel Pappel, prof Marje Lohuaru, prof Allan Vurma ja välissuhete koordinaator Hanneleen Pihlak. Hübriidkonverents sai võimalikuks tänu tehnilisele meeskonnale koosseisus Nikita Shishkov, Innar Järva, Marek Vilba, Tammo Sumera, Katrin Kvade ja Saamuel Pedosk.
DIP-i juhtkomiteesse kuuluvad dr Anu Vehviläinen (Sibeliuse akadeemia), dr Markus Kuikka (Sibeliuse akadeemia), prof Denise Neary (Iiri kuninglik muusikaakadeemia), prof Lina Navickaite-Martinelli (Leedu muusika- ja teatriakadeemia) ja dr Sarah Callis (Kuninglik muusikaakadeemia, London).
Sel sügisel hakkavad EMTA saalide töötajad kandma uut – kõige kaasaegsemas mõttes jätkusuutlikku ja keskkonnasäästlikku – vormirõivast, mis on loodud koostöös Reet Ausiga. Projekti muusika- ja teatriakadeemia poolne eestvedaja on saalide haldusjuht Ilja Goor.
„Vorm pole sisu. Vorm on sisu võimendaja. See võib võimendada nii positiivsust kui ka negatiivsust. Ta võib sisu varjutada, aga ta võib rõhutada ka täpselt seda, mida vaja. Kui ta võimendab positiivsust ja osi, mida vaja – siis on tegu ideaalse rõivaga. Väga loodan, et koostöös muusika- ja teatriakadeemiaga lõime just sellised vormirõivad, mida kantakse uhkustundega ja milles inimesed tunnevad end lahedalt. Loodetavasti inspireerib EMTA ka teisi.
Lihtsuses peitub võlu ja EMTA mõistis seda. Tellijal polnud vahendeid rätseptööna valmiva rõivastuse jaoks. Aga tellijal oli nutti leida meie tootevalikust kleidid ja pusad, mille täiendamine valgest tikandist EMTA sümboolikaga lõi justkui uued rõivaesemed – minimalistliku EMTA vormi, mis on oma ja keskkonnasäästlik. Need kleidid ja pusad on valminud rõivatööstuse jääkidest, need on toodetud Euroopa Liidus ning nende transportimiseks pole kasutatud lennutransporti. Minu andmeil on need maailma kõige keskkonnasäästlikumad vormirõivad, isegi keskkonnasäästlikumad kui aadamaülikond, sest juhul kui meie rõivaid poleks toodetud, oleks need musta värvi rõivatükid kuskil Gdanski lähistel prügimäel eritamas süsinikku. Aga meie tooted seovad süsinikku, nagu kvaliteetsed mööbliesemed või palkmajad.
Nii et kui mõni kaasaegse kunsti performance-artist peaks tahtma keset EMTA-s toimuvat esinemist joosta alasti lavale ja skandeerida, et tema „ülikond“ on keskkonnasäästlik ja kõigi teiste saalisviibijate rõivastus planeedivaenulik – siis noh –, tegelikult peaks see striiker oma performance`i mõnele teisele lavale kolima, sest EMTA-s see sõnum kõigi suhtes enam ei pädeks,“ kommenteerib Reet Aus EMTA uute vormirõivaste loomise projekti.
Ilja Goor märgib omalt poolt algatuse kohta: „Mind kõnetavad selles tulevikku suunatud, innovaatilised ja keskkonnasõbralikud lahendused. Võimalus pöörduda Reet Ausi poole uue vormiriietuse loomiseks tundus selles kontekstis väga loogiline.“
Põhjalikult uuendatud kultuurikorralduse magistriprogrammis alustas sel sügisel uus õppegrupp 19 tudengiga 12 erinevast riigist. Esmakordselt õpivad meie üliõpilased topelt-teemanti mudeli protsessiloogikast lähtudes ning ülesandepõhiselt organiseeritud õppekava järgi.
Muudatuste kavandamisega alustati 2018. aasta sügisel ja sellele eelnes nii välishindajate, vilistlaste kui ka teiste huvigruppide tagasiside analüüs. Õppekavas tehti mitmeid ümberkorraldusi väikesemahuliste ainekursuste asendamisest kaheaastaste moodulitega kuni disainmõtlemisele põhinevate intensiivseminarideni ja mentorlusprogrammini. Integreeritud ja komplekssed lahendused ei ole just kõige suuremad sõbrad akadeemilise bürokraatiaga ning kõrvaltvaatajad on küsinud: miks te asjad nii keeruliseks ajate?
Kultuurikorraldust on tavaliselt peetud mikrokosmoseks kunsti, majanduse, administreerimise ja ühiskondlike aspektide piirimail, mis neid ühendab ja üksteisele vahendab (Kleppe 2017). Juba oma olemuselt mitmeid valdkondi koondav ning erisuunaline kultuurikorralduse praktika üks olemuslik omadus on muutus: muutuste esilekutsumine, nendega toimetulek, muutustes püsimine. Ühiskondlike muutuste agendiks olemist ning selliste protsesside ja inimeste juhtimine kultuurideüleselt ja rahvusvahelises kontekstis peetakse järjest olulisemaks kultuurikorraldaja rolliks (Mandel ja Lambert 2020). Kultuurikorraldus on sageli ka kaose ja komplekssuse haldamine ning seejuures iseenda ja teiste juhtimine. Nii nagu mitmed teisedki eluvaldkonnad, peab ka kultuurivaldkond kohanema muutuvate oludega ning valdkond vajab praktiliste aineoskuste kõrval järjest enam ülekantavaid pädevusi ning kompetentse, nagu komplekssete probleemide lahendamine, kriitiline mõtlemine, loovus, inimeste juhtimine ja koordineerivad tegevused, emotsionaalne intelligentsus ja otsustamisoskus, teenustele orienteeritus, läbirääkimisoskused ning kognitiivne paindlikkus (Maailma majandusfoorum, 2020).
Meie eriala lõpetajate põhjalikke tagasiside ankeete uurides ja valdkonna praktikutega nõu pidades tõdesime: üksikute ainekursustega saavutatavad oskused ja teadmised ei taga piisavalt just neid – komplekssusega toimetulemiseks – vajalikke hoiakuid ning proaktiivset suutlikkust. Kultuuri- ja loomemajanduse valdkond vajab täna rohkem kui varem töötajaid ja organisaatoreid, kes suudaksid nii etteantud institutsionaalsete struktuuride sees, nendest väljas ja nende üleselt loomingut ja loovust toetada, hoida, arendada ja edastada. Lisaks tehnilistele võimekustele (nagu praktilised projektijuhtimise meetodid, finantsjuhtimise või turunduse käsitööoskused) on samaväärselt olulised “pehmed” ülekantavad oskused, nagu meeskonnatöö, kommunikatsioon ja probleemilahendusoskus. Eestvedamine ja ettevõtlikkus on järjest enam kriitilise tähtsusega valdkonnas, kus töökohad on ebastabiilsed, põhinevad palju mikro-ettevõtmistel ja spetsiifilisel intellektuaalsel omandil (VVA 2021). Need valdkondlikud vajadused viisid meid ülesandepõhisele õppele (Challenge-based learning), kus õpingute selgrooks on iga tudengi enda valitud konkreetne kultuurikorralduse valdkonna väljakutse, millega töötatakse nii praktilisest perspektiivist kui ka akadeemilisele teadustööle toetudes. Ainekursuste asemel põimime moodulitesse teemasid ning meetodeid, mis aitaksid kultuuri korraldada just homme ja leida innovatiivseid, jätkusuutlikke ning inimlikke lahendusi. Individuaalne fookus-teema ja personaalne mentorlus aitavad vältida n-ö lõksu, et rahvusvahelisel kultuurikorralduse maastikul peaks õpetama universaalset ja homogeenset “üht ja ainust” õiget lahendust – sest see pole soovitatav ega võimalik (Mandel ja Lambert 2020).
Disainmõtlemisele tuginedes proovime julgustada mõtteviisi, et on võimalik leida alati unikaalseid lahendusi, ka probleemidele, mida täna me veel võib-olla ei taju, aga mida kindlasti ei saa lahendada retseptidega, mis töötasid eile.
Lisaks valdkondlikele vajadustele õppe muutmiseks, seisime silmitsi ka üliõpilaste muutunud ootustega – sageli leiavad õppurid kultuurikorralduse kraadiõppeprogrammidest selle praktilise teadmise, mis nende senises töös on puudu olnud ning magistritöö selle juures on mõnelgi juhul “tüütu” lisand. Enam kui akadeemiline kraad köidab praktilise eriala inimesi kontaktvõrgustik, inspiratsioon, reaalsed praktilised lahendused tööks. Kiired, kompaktsed ja paindlikud lahendused kõrghariduses võidavad järjest enam populaarsust. Integreeritud õppemoodulid, kus praktilise ülesandega töötamine käib käsikäes teadustööga, võimaldab nüüd paremini seostada akadeemilist ning praktilist lähenemist kultuurikorralduse valdkondlikele probleemidele. Kõik õppekava alateemad ja moodulid seotakse eluliste probleemide lahendamisega ning selle käigus integreeritakse need igas aspektis ka teadustööga ning magistritööks vajalike andmete ja teadmiste kogumise ning vormistamisega. Disainmõtlemisest pärit topelt-teemanti mudel juhib kogu õppeprotsessi loogikat:
Rahvusvaheliste tudengite vajadusi silmas pidades on nüüd õppetöö organiseeritud neljanädalaste tsüklitena, kus kord kuus toimub neli päeva kestev intensiivseminar Tallinnas kohapeal ning ülejäänud õppetöö on individuaalne, veebipõhine või grupitöö ja mentorluse vormis.
Kultuurikorralduse õppekava põhilised eesmärgid ja väljundid jäid suures plaanis samaks – ikka on kavas nii kunstiprojektide ühiskondliku mõju juhtimine kui publikuarendus, äriõigus ning sponsorlus jpm. Kuid kõik moodulid on sisult kohaldatud just selle õppegrupi vajadustele, kooskõlastatud teiste moodulite õppejõududega, et saavutada võimalikult suur omavaheline integreeritus, kaasaegne käsitlus ja paindlikkus. Ühe uuendusena rakendame ka Moodle platvormi, mis koondab kogu õpingute sisu, materjalid, kodutööd ja tagasiside. Moodle toetab nii päris klassiruumis toimuvat (õppematerjalide koguna ning arhiivina), samuti on see kui ka on keskseks infolauaks veebipõhisele ja (grupi)töö protsessile. Põnevust lisab, et ühisõppekavale kohaselt peavad tudengid toimetama teatud teemade puhul ka Estonian Business Schooli ametlikus veebiõppe platvormis Canvas. Tavapärasest erinevas õppetöö korralduse protsessis aitab kätt pulsil hoida mentor – igal üliõpilasel on (praegu veel akadeemiaga seotud) mentor, kes toetab üliõpilast tema fookusprojekti lahendamisel ning aitab tudengil ise leida viise, et õpingutest maksimum saada. Piloteerimise järel loodame välja arendada juba praktikuid kaasava ja süsteemse rahvusvahelise mentorsüsteemi regulaarsete koolituste ja reguleeritud protsessiga. Kõik need uued lahendused eeldavad pidevat ja suurt tööd, et paljude külalis- ja välisõppejõudude panust koordineerida, nii sisu kui ka meetodite osas üheskoos kõigi osapooltega leida just praegu ja nendele õppuritele sobivad lahendused. Nii õppimine kui ka õpetamine on saanud meie jaoks uue tähenduse kui tõeline koos-loome.
Sel õppeaastal testime, analüüsime ja peenhäälestame kõiki neid muudatusi ning eeskätt on see õppimise ja kohanemisprotsess ka meie õppekava arendajatele ja õppejõududele endile. Selleks, et praktiline kogemus saaks realiseeruda ka konstruktiivseteks parandusteks ja arendusteks, teeme isekeskis regulaarselt refleksiooni ja analüüsi. Ka sage ja mitmekülgne tagasiside (iga sessiooni, kuu ja semestri lõikes) tudengitelt on uus harjumus, mida oleme asunud juurutama.
Üks meie eesmärke on aga sama, mis juba mõned aastad olnud: leida reaalseid koostöökohti akadeemia teiste osakondade ja kultuurikorralduse vahel. Selleks käivitasime juba 2018. aastal kultuurikorralduse õppe kohustusliku osana “projektitööd akadeemias”, kus iga kultuurikorralduse üliõpilane peab osalema ühes akadeemia korraldatavas (või akadeemiaga seotud) projektis. Kokkuleppel projekti teiste osapooltega leiame need töölõigud, milles meie tudeng saab panustada ning samal ajal sellest õppida vastavalt meie õppekavas ettenähtud eesmärkidele ja väljunditele. Näiteks varasemalt on meie tudengid osalenud ooperistuudio “Orlando” lavastuse väljatoomise juures lavakujundaja assistendina või puhkpillikonkursi kommunikatsiooni-valdkonnas ja mujal.
Ootame väga akadeemia kõigi liikmete ettepanekuid projektideks (mis võiks toimuda 2021 sügisel või 2022 kevadel), kuhu meie nii kohalikud kui ka välistudengid võiksid liituda ja praktika korras oma õla alla panna. Ettepanekuid ootame kuni 18. oktoobrini 2021 e-postiaadressile: kaari.kiitsak-prikk@eamt.ee
Kaari Kiitsak-Prikk, kultuurikorralduse õppejuht
Viidatud allikad:
Bård Kleppe, 2017. Managing Autonomy: Analyzing Arts Management and Artistic Autonomy through the Theory of Justification, The Journal of Arts Management, Law, and Society, DOI: 10.1080/10632921.2017.1377661
17. septembril 2021 esietendus Ugala teatri suures saalis lavakunsti XXX lennu diplomilavastusena William Shakespeare’i “Suveöö unenägu”, mille lavastas XXX lennu juhendaja Lembit Peterson.
„Suveöö unenägu“ on Shakespeare’i üks fantaasiarikkamaid ja salapärasemaid näidendeid, mis kaunis poeetilises ja sümbolite keeles pakub rohkeid mänguvõimalusi ning avab inimese vaimu ja hinge sügavusi.
Shakespeare kõneleb unenäo ja ärkvelolu saladusest, armastuse paljudest palgejoontest, tema lättest ja pühadusest, selle ohtudest. Näilisest ja tõelisest inimsuhetes. Aga ka vabadusest kui armastuse eeltingimusest ja ohverdusest kui neid toitvast leegist.
Unenäo olemus on siiani jäänud inimesele seletamatuks ja saladuseks. Kuid õnneks on selle tabamiseks teisi tunnetusviise ning teisi keeli neist kõnelemiseks. Teater on selleks üks ehedaimaist võimalusist. Võimalus tajuda illusiooni ja naerdes ja/või nuttes igatseda tõelisust, mis on siinsamas – kohal. Ehk aitab lavastus teha armastusele ruumi meis enestes ja õppida nägema armastuse igavest väge kõikjal ning vähendada hirmu selle ees.
Tõlkija Georg Meri
Lavastaja, XXX lennu juhendaja Lembit Peterson (Theatrum)
Kunstnik Ott Kangur
Kostüümikunstnik Kätlin Kangur
Helikujundaja Marius Peterson (Theatrum)
Liikumisjuht Hanna Junti
Valguskujundaja Fredi Karu
Osades EMTA lavakunstikooli 30. lennu üliõpilased: Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Alden Kirss, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi, Kalju Karl Kivi, Erik Richard Salumäe, Elo Tuule Järv
Esietendus 17. septembril 2021 kl 19 Ugala teatri suures saalis. Järgmised etendused ka Tallinnas, Paides, Põlvas ja Võrus! Piletid on müügil Piletilevis ja Piletimaailmas.
24. septembril 2021 kell 17.00–18.30 toimub muusika- ja teatriakadeemia orelisaalis Urve Läänemetsa raamatu “Ratio Studiorum” esitlus. Sissepääs Tatari 13 Rävala puiestee poolsest uksest (ruum A404).
“Üldharidus, tema õppesisu ja korraldus, selle kaudu omandatud teadmised ja oskused ning omaks võetud väärtushinnangud moodustavad iga ühiskonna intellektuaalse keskme. See on riigi vaimne kapital, mida on vaja ühiskonna turvaliseks ja stabiilseks toimimiseks. Õpetaja kui selle kapitali hoidja on hariduse võtmeisik, õppekava rakendaja – laia silmaringiga intellektuaal, kes toetab laste arengut professionaalselt, parimal võimalikul moel. Et luua sünergia formaalse, informaalse ja mitteformaalse õppe võimaluste vahel, on õpetajal nagu ka koolijuhil ja haridusametnikul vaja teadmisi õppe kava teooriast ja praktikast,” kirjutab autor raamatu tutvustuses.
Esitlus toimub koostöös Jaan Tõnissoni instituudiga projekti DIGIT-AL “Õppimine digiajastul: õppekava ja õppematerjalid” raames.
Täpsem info: kristi.kiilu@eamt.ee
Tze Yeung Ho kaitseb 23. oktoobril kell 11.00 ruumis A-402 filosoofiadoktori (muusika) kraadi taotlemiseks tööd:
Phonetic Features as a Tool in Music Composition: From the Perspective of a Composer (Keele foneetilised omadused helilooja töövahendina. Helilooja perspektiiv)
Juhendaja: emeriitprofessor Jaan Ross, PhD (EMTA)
Oponent: prof. dr. Matthias Hermann (Stuttgardi Ülikool)
Doktoritööga on võimalik tutvuda SIIN ning trükisena EMTA raamatukogus.
Doktoritöös vaadeldakse keele kahe foneetilise omaduse – kvantiteedi ja tooni – rakendamist heliloomingus. Uurimistöö teoreetilises osas tugineb autor kantoni, norra ja eesti keele foneetilisele analüüsile. Valik tuleneb autori isiklikust kokkupuutest nimetatud keeltega, töös kasutatud muusikanäited pärinevad autori enda loomingust.
Doktoritöös tõstatati järgmised loovuurimuse küsimused:
- Mil moel aitab foneetiliste nähtuste, nagu välde ja toon, tundmine heliloojal genereerida muusikalist materjali, tööriistu ja ideid?
- Kuidas saaks helilooja arendada tööriistu, mis aitaksid mõista häälikute mõju tema loomeprotsessile?
Töös arutletakse kompositsiooniteooria ja -praktika üle avaramas taustsüsteemis, millesse on hõlmatud ka teised distsipliinid, nagu lingvistika, poeetika, partituuri analüüs, fenomenoloogia ning muusikateadus. Töö keskendub seitsmele alateemale:
- Kõne artikulatoorsete omaduste interpreteerimine muusikas;
- Väldete eristamine, rütm ja vormikonstruktsioon;
- Helikõrguse ja välte fenomen;
- Toonikeelte helikõrguste suhtelisus ja selle mõju laulmisele;
- Norra keele rõhutüüpide ja kantoni keele toonide kasutamine heliloomingus;
- Kõne helikõrgus ja selle esinemine muusikas;
- Toonikeelsete laulude esitamine helilooja vaatevinklist.
Autor on arvamusel, et erinevate keelekombinatsioonide puhul on ka kunstilised probleemid erinevad ning seega huvipakkuvad edasiseks uurimistööks, ehkki autori poolt välja pakutud foneetilised tööriistad on üldiselt kohaldatavad erinevates valimites. Autor peab oluliseks interdistsiplinaarse raja jätkamist muusikaloomes, kuna nt antud töös käsitletud mitmekeelsus, aga ka muusikute kirev keeleline ja kultuuriline identiteet on tänapäevases muusikamaailmas muutumas üha tavalisemaks nähtuseks.
Töö lisast leiab doktorikontsertide detailsed kavad ning info loovuurimusliku doktoriprojekti raames valminud üheksa teose kohta.
Foto: Marije van den Berg
Hea noor!
Kas Sa armastad muusikat?
Kas Sa usud, et muusika aitab inimesi ja ühiskonda paremini mõista?
Kas arvad, et muusika abil saab teha nii head kui ka kurja?
Kui jah, siis ootame Sind korra kuus arutlusringi “Muusika ja mina – mina ja muusika”. Räägime ja kirjutame koos muusikast, lammutame tükkideks lemmiklaulud ning arutleme, kuidas teha haaravat muusikakriitikat. Läheneme muusikale tabuvabalt ning vaatleme, kuidas seostub muusika selliste teemadega, nagu näiteks feminism, religioon jpm. Kokkuvõttes, mõtestame muusika abil meid igapäevaselt ümbritsevaid ühiskondlikke nähtusi.
Kohtume iga kuu viimasel kolmapäeval kl 17 Eesti muusika- ja teatriakadeemias Herzi toas. Arutlusringi veavad muusikateadlased Brigitta Davidjants ja Eerik Jõks. Oodatud on esmajoones abituriendid, aga loomulikult on teretulnud ka nooremad ja vanemad muusikasõbrad. Anna endast märku ka siis, kui asud väljaspool Tallinna ja soovid siiski osaleda – leiame ühiselt lahenduse. Arutelusse on soovitav kaasa võtta mõni lemmiklugu või -video, mida saaksime üheskoos kuulata ja arutada. Registreeru siin või meiliaadressil brigitta.davidjants@eamt.ee.
Brigitta Davidjants on muusikateadlane, kes on uurinud rahvuslikkust muusikas, ent vaatleb nüüd eesti popmuusikat ning tema eriline rõhk on subkultuuridel, näiteks naistel pungis, venekeelsel grunge’i kogukonnal jne. Brigitta on ka feministlik autor, kes on teinud koostööd lugematutele eesti väljaannetele ning avaldanud mitu raamatut. Samuti on ta üks pool elektroonilise muusika duost HUNT. Hetkel töötab Brigitta EMTAs muusikateaduse osakonna teadurina.
Eerik Jõks on muusikateadlane, laulja, helilooja, dirigent ja laulusõnade autor, kes on oma muusikuteed alustanud heviroki ja progressiivse roki huvilisena. Tema praeguseks huvialaks on gregooriuse laulu tänapäevane mõistmine. Seda keskaegset muusikat eeskujuks võttes Eerik uurib, komponeerib, laulab ja õpetab emakeelset kirikulaulu. Ta on publitseerinud mahukaid töid kirikulaulu alal. Eerik oli nomineeritud Eesti vabariigi teaduspreemia 2020. aasta konkursil humanitaarteaduste aastapreemia valdkonnas avastuste eest eestikeelses kirikulaulus. Eerik on EMTA muusikaloo ja hümnoloogia õppejõud.