Täna sõlmisid kuus avalik-õiguslikku ülikooli pärast pikki läbirääkimisi riigiga halduslepingud aastateks 2022–2025. Aasta alguses otsustasid rektorid ühiselt halduslepingud jätta sõlmimata, sest riigi vähese rahastuse tõttu oleks lepingujärgsete kohustuste täitmine olnud võimatu. Riigieelarvest tänavuseks ja järgmiseks neljaks aastaks lubatud lisaraha aitab mahajäämust pidurdada, ent rektorite sõnul pole kõrghariduskriis sellega lahendatud.
„Oleme tänulikud, et valitsus on leidnud võimaluse ülikoolidele lisaraha eraldada, eriti võttes arvesse arvukaid kriise, millega riigina rinda pistame. Täiendav toetus on kahtlemata ülikoolidele abiks, et viimaste aastate vabalangust rahastuses pidurdada. Loodame, et praeguse valitsuse poolt järgmiseks neljaks aastaks riigi eelarvestrateegias sõnastatud rahastuslubadus kehtib riigimehelikult ka järgmiste valitsuste aja. Selle perioodi jooksul peame aga jõudma lahenduseni, kuidas rahastada kõrgharidust tegelikule vajadusele vastavas mahus, see tähendab 1,5% SKP-st,“ sõnas Tartu Ülikooli rektor ja Rektorite Nõukogu esimees Toomas Asser.
Saadav lisaraha hoiab kõrghariduse rahastamise tasemel umbes üks protsent SKP-st. Rektorite Nõukogu kogutud andmed näitavad, et rahvusvahelise plaanis investeerib Eesti teiste tasuta ülikooliõpet pakkuvate riikidega võrdluses kõrgharidusse oluliselt vähem nii osakaaluna SKP-st kui ka üliõpilase kohta. Eestist vähem raha saavad ainult Küprose ja Kreeka ülikoolid.
„Riik on lubanud kõrgharidusele täiendavalt 10 miljonit eurot tänavu ning tegevustoetuse iga-aastast 15-protsendilist kasvu järgneval neljal aastal. Lisaraha on küll ülikoolide jaoks elutähtis rahastuslanguse pidurdamiseks, kuid ei kata ära tegelikku aastatega tekkinud puudujääki. Samuti ei võta see arvesse inflatsiooni. Ainuüksi elektri- ja küttehinna kallinemine toob tänavu ülikoolidele kaasa ligi 10 miljoni euro jagu lisakulu. Pannes numbrid perspektiivi, näeme, et ülikoole ei oota ees rahasadu,“ tõdes Asser.
„Rektorid on ühel nõul, et kriis pole veel lahendatud, debatt kõrghariduse tuleviku üle peab jätkuma. Nüüd on aeg keskenduda pikale plaanile ja rääkida sellest, kuidas tagada kõrgharidusele 1,5 protsenti SKP-st, mis annaks ühest küljest stabiilsuse ülikoolidele, teisalt aga on vajalik üliõpilaste õppelaenude ja -toetuste süsteemi korrastamiseks. See on umbes sada miljonit lisaeurot aastas, et ülikoolid saaksid hoida õppe ajakohasena, arvestada õppekavade arendusel tööturu vajaduste ning rohe- ja digipöördega, vastata tulevaste väga teadlike üliõpilaste ootustele, tagada eesti teaduskeele, eestikeelse terminoloogia ja eesti kultuuri areng. Ja mõistagi hoida ülikoolides meie inimesi, kes kõike loetletut peavad ellu viima,“ selgitas Rektorite Nõukogu ühiseid seisukohti Toomas Asser.
„Kui hakkasime enam kui aasta tagasi ülikoolide rektoritega rääkima kõrghariduse sügavast rahastuskriisist, ei loonud me endale illusiooni, et selle kriisi lahendab üksnes rahanumber riigieelarves ülikoolide tegevustoetuse real. Võime ja peamegi arutama, millist kõrgharidust Eesti vajab ja suudab üleval pidada ning kes peaks need kulud kinni maksma. Kõrghariduse tuleviku, aga ka laiemalt hariduspoliitika strateegiline planeerimine nõuab poliitilist tahet ja erinevate alternatiivide kaalumist. 2023. aasta Riigikogu valimiste üks peamisi teemasid peab olema eestikeelse kõrghariduse tulevik,“ märkis Toomas Asser.
